Nutiajastul on kiusamine kolinud osalt võrku, kuid põhjused, toimepanijad ja sekkumisviisid on jäänud samaks. Seejuures ei küsi küberkiusamine sugu ega vanust.

Illustratsioon: Lilian Hiob

Küberkeskkond mõjutab lausa sekund-sekundilt aina suuremat hulka inimesi ning ulatub oma ühtede ja nullidega üha sügavamale meie argireaalsusesse. E-maailma reeglite ning sagedaste muutustega on kohanema pidanud meist kõik – nii ajakirjandus kui ka meediatarbija, nii filmitööstus kui ka vaatajaskond, kauplejad ja poodlejad, õpetajad, lapse- ja vanavanemad ning mõistagi noored.

Kui valdavalt mõeldakse e-riiklusest ja digivõimalustest positiivses võtmes – tehnoloogia ja hea digiligipääs teevad meie elu kergemaks, paremaks, mõnusamaks –, siis 2018. aastal ei pea enam kedagi väga pikalt veenma, et küberrõõmudega kaasneb ka rikkalikult ohte ja muresid, näiteks – drum roll, please! – küberkiusamist.

„Kas mulle tundub või ongi kiusamisest järsku nii palju rääkima hakatud?” on kokkuvõtlikult küsimus, mida mulle viimasel ajal sageli esitatakse. „Kas kiusamist on tänapäeval tõesti nii palju? Rohkem kui varem?” on selle jätk.

Lisada võib korduma kippuvaid mõtteid, nagu „Kiusamist oli ka siis, kui mina koolis käisin – ja saime kõik lõpuks hakkama!” või „Noh, muidu vist midagi hullu polegi, lihtsalt see küberkius on täiesti käest läinud!”.

Kõik ei ole kiusamine

Jah, kiusamist on tõesti alati olnud. Nii võime kiusulugusid leida koolinoorte tüvitekstidest Lutsu „Kevade”, Rannamaa „Kadri” ning Karu „Nullpunkti” kaudu. Kiusamist põhjalikumalt uurima, selle ulatust ja mõju mõõtma, selgitusi ja lahendusi otsima on hakatud aga viimasel poolsajandil, Eestis alles viimasel paaril kümnendil. Endiselt kipume aga olema nõutud, kui üks laps või noor leiab end ohvri, kiusaja või hoopis kiusamise pealtnägija rollist. Eriti ehmatav tundub see neetud küberkiusamine.

Oluline on mõista, et kiusamine ei ole ühekordne tüli või arusaamatus. Samas ei pruugi isegi verine kaklus või šokivideo netiavarustes olla kiusamine. Kiusamine on korduv ja tahtlik tegevus, ohver saab haiget ning on mingil moel kiusaja(te)st ebavõrdsemal positsioonil, suutmata end kaitsta. Kiusajal on kas rohkem sõpru, ta on vanem, tugevam, sõnaosavam, grupi liider või muul moel võimuhierarhias kõrgemal jne.

Ja see kehtib ühtmoodi nii reaal- kui ka virtuaalelus. Oluline on aga teada, et enamasti – 95% juhtudest – tunneb ohver oma küberkiusajaid ka reaalses maailmas, st see on kaaslaste kiusukäitumise jätk, mida on täiskasvanute eest lihtsalt kergem varjata.

Kõige levinum küberkiusamise viis ongi „lihtne” tagarääkimine ja tõrjumine.

Kui sõbrad postitavad sünnipäevalapse kontole temast kentsakaid, isegi nöökivaid pilte ja õnnitlusi, ei ole tegemist kiusamisega, vaid ühiselt aktsepteeritud õrritamisviisiga. Kui kaaslased on aga ohvrit salaja pildistanud, tema üle juba korra naerda jõudnud, pilte ehk ka alandavamaks tuuninud, ning postitavad neid kas ohvri libakontole või saadavad omavahel privaatselt edasi, on tegu (küber)kiusamisega.

Kiusajaid kannustab tähelepanu

Arusaam, mis on ja mis ei ole kiusamine, pole oluline ainult teadlastele, vaid aitab kõigil paremini mõista, miks kiusatakse, kuidas see areneb, kuidas seda peatada ning milline on kiusamise mõju ohvrile.

Võrreldes ühekordsete arusaamatuste või kolejuhtumitega on kiusamise negatiivne mõju ohvrile märksa suurem ja mitmetahulisem, jättes jälje nii vaimsele kui ka füüsilisele tervisele, akadeemilisele edule ja sotsiaalsetele oskustele, mõjutades väga olulisi valikuid ja võimalusi elus.

Kiusata on aga võimalik – ja šokivideoid filmida ning teistega jagada – seepärast, et kaaslased aktsepteerivad seda või lepivad sellega, mistõttu jäetakse sekkumata. Kiusajaid kannustab omakorda soov saada tähelepanu, kaaslaste reaktsioone (e-ühiskonna valuutad on like, share, view, comment jms) – see on omamoodi võimujanu. Ühel hetkel võib noor tunda lihtsalt kohustust oma rolli kiusajana jätkuvalt täita ning tal on hirm oma positsiooni kaotamise ees.

Me võime veel arutleda, et interneti anonüümsus ja virtuaalsus mõjuvad kalestavalt ning e-kiusav noor võib olla agressiivsem ja rohkem piire kompav, ning tõepoolest on meil kohati raskusi mõistmisega, et mängult on päriselt, aga enamasti oleme küberkeskkonnas vägagi kursis, kellele ja miks me haiget teeme.

Generatsioonideülene probleem

Enamik lapsi, noori, ka täiskasvanuid peab kiusamist siiski lubamatuks või vähemalt valeks, kuigi alati ei sekkuta või ei teadvustata, et mingid teod ja tegemised kiusamiseks kvalifitseeruvad. Täiskasvanutel on kuidagi eriti keeruline mõista, et ka tagarääkimine, kuulujuttude levitamine, ohvri seljataga mingite olukordade „suuremaks ja koledamaks” maalimine või kellegi oma seltskonnast tõrjumine on samuti kiusamine, mis mõjub ohvrile kurnavalt, tekitab ärevust ja lõhub tema enesekindlust.

Ja küberkiusamine pole ainult Z-generatsiooni probleem. Küberkiusata saavad ja oskavad mis tahes eagruppi kuulujad, kellel on olemas e-posti aadress, sotsiaalmeedia konto või isegi ligipääs internetipangale. Või kuidas nimetada olukorda, kus kollektiivis kogutakse sünnipäevaraha, aga vanemas keskeas grupijuht, kes jätab muu hulgas vajalikke e-kirju valikuliselt saatmata ja postitab salapäraseid halvustavaid vihjeid ka oma Facebooki kontole, kannab ebasoosingusse sattunud grupiliikmele tema ühiskassasse panustatud raha tagasi viitega, et ohver võiks raha ise otse sünnipäevalastele kanda.

Sekkumine võiks olla sama loomulik kui köha ajal suu katmine käega. Kui näed, siis sekku!

Kõige levinum küberkiusamise viis ongi „lihtne” tagarääkimine ja tõrjumine. „Kas nägite, mida XYZ täna tegi? Totaalne lammas!” või „Eriti öök pusa oli tal seljas! Mida klouni?!” on kiusuvestlused, mida võib pidada nii reaalses kui ka virtuaalses maailmas, ent mis šokeerivad meid kõiki palju vähem kui kaamera ees lahti riietuma sunnitud või rusikalöökide rahe alla langenud kaaslane. Ometi on ka kaudse kiusamise mõju ohvrile negatiivne ja potentsiaalselt elu muutva ulatusega.

Esmaabi algab märkamisest

Parim esmaabikursus, mille viis aastat tagasi läbisin, rõhutas läbi kiirabitöötaja ja koolitaja Andrus Lehtmetsa suu, et esmaabi algab märkamisest. Me ei saa esmaabi pakkuda, kui me isegi tähele ei pane, et keegi abi vajab.

See tähendab, et tuleb käia ringi, silmad lahti ning meel avatud iseendaga arutlema, kas talveõhtul pargipingil tukkuv poolpidune noormees ärkaks siit üles ka hommikul või tuleks ta ikkagi taksole aidata; kas end mööda kõnniteed edasi lohistav neiu teeb seda lusti pärast või on midagi tõsist juhtunud; kas trepikojas rebadel pükstega ja pissiloigus magav mees on suvaline kalkar, kellest piisavalt kiirelt mööda lipsata püüda, või tuleks ta siiski üles äratada ja uurida, mis mureks.

Ka kiusamise – nii reaalse kui ka virtuaalse – peatamine algab märkamisest ja arutlemisest. Mis see on, mida me üldse praegu näeme? On see sõbralik õrritamine või pahatahtlik mõnitamine? Kas laps on muutunud järsku hooletuks, hakanud asju kaotama või on hakatud tema asju meelega peitma? Kas meie kolleegist on saanud üleöö introvert või on selle käitumismuutuse taga midagi muud?

Mida tunneksime ise selles olukorras, mida praegu pealt näeme? Mida vajaksime, et keegi selles olukorras teeks? Mis on meie võimuses nüüd ja kohe, et see olukord saaks lõpu või vähemalt leeveneks?

Ja siis tuleb vajadusel sekkuda…

Pakun selleks välja variante, mille vahel valida, aga soovitan leida enda jaoks kõige sobivama viisi – peaasi, et see saaks päriselt rakendust.

1. Ütle kiusajale, et see, mida kuuled või näed, tundub väga kiusamise moodi ning selle peaks ära lõpetama!
2. Ütle ohvrile, et see, mida temaga tehakse, ei ole õige, ning ole kas või hea sõnaga toeks.
3. Kui sa pole päris kindel, kas toimuv on kiusamine, küsi ohvrilt, kas temaga on kõik hästi, ja anna märku, et tahad aidata.
4. Kui ise ei julge sekkuda, siis teata kellelegi – vajuta postituse nurgas teatamisnuppu või teata veebikonstaablile, õpetajale, politseinikule, ülemusele, lapsevanemale vm usaldusväärsele inimesele.
5. Paku välja oma versioon, jaga seda artiklit lugemiseks ka teistega ning lisa juurde #kiusamisvaba. Nii on võimalik häid mõtteid ja suuniseid üle interneti üles leida!

Sekkumine võiks olla sama loomulik kui köha ajal suu katmine käega. Kui näed, siis sekku! Kui kuuled, siis sekku! Kui kahtled, uuri igaks juhuks natuke lähemalt! Pole vahet, millisest generatsioonist keegi on, kui näeme (küber)kiusamist, tuleb sekkuda. Pealtvaatajaks jäädes jõustame kiusamise jätkumist!

Triin Toomesaar (snd 1987) on politoloog, kiusuennetaja ja haridusaktivist.