Sugu moest välja!

Eeva ja Aadama pärispatust alates on vaevanud inimkonda küsimus: mida ma täna selga panen? Sama küsimuse ees seisab igal hommikul mittebinaarne drag-kunstnik, homoterrorist ja sookuivendaja Helgi Saldo.


Eeva ja Aadama pärispatust alates on vaevanud inimkonda küsimus: mida ma täna selga panen? Sama küsimuse ees seisab igal hommikul mittebinaarne drag-kunstnik, homoterrorist ja sookuivendaja Helgi Saldo.

Moe pinnapealsus on müüt, kui arvestada selle üleilmset ja kohalikku võimu. Ma ei pea silmas ainult eetilisi küsimusi, mis puudutavad lapsi, kes kütavad lõunapoolusel õmmelda riideid, mida nad ise osta ei jaksa, või sellesama kiirmoe tonnide viisi põletamist, kui turustajad hooajakaupa müüa ei suuda. Ka kõige lihtsamates riidevalikutes on nii Maxima kassapidaja kui ka Prada-saatanad seotud süsteemidega, mis toodavad meile trende ja valikuvariante.[1]

Üheks selliseks süsteemiks on binaarne sugu. Labaselt öeldes hoolib paiksooline ja heteroseksuaalne (cishet) ühiskond esmajärjekorras sellest, mis kellelgi sündides jalge vahel on. Samuti tuleb internetivaidlustes ja pühadeaegsetes peretülides ilmsiks, kuidas cishet-inimesed taandavad elu mõtte – kas vähem või rohkem poeetiliselt – suguühtele, mis toodaks kapitalismile tarbijaid ja töömesilasi. Teadagi on selline mõtteviis pigem ideoloogiline kui reaalne. Tunnistades sugude mitmekesisust kui inimelude paratamatut osa läbi ajaloo[2], muutub üha absurdsemaks idee, et kodanikke sotsialiseeritakse ühiskonda suuresti selle põhjal, kellel on noku ja kes sellega mida teeb.

Tunnistades sugude mitmekesisust kui inimelude paratamatut osa läbi ajaloo, muutub üha absurdsemaks idee, et kodanikke sotsialiseeritakse ühiskonda suuresti selle põhjal, kellel on noku ja kes sellega mida teeb.

Mood kui kväärpropaganda

Ma ei ole siin selleks, et sind vabastada. Ma olen siin selleks, et seksida ja elu nautida.” – Max Allen

Hoiakuid seoses sugudega saab muuta ja ennetada praktikaga, mida konservatiivid kutsuvad mõnikord hellitavalt propagandaks. Sellest ei ole aru saanud ainult homod, vaid ka korporatsioonid ja röövkapitalistid, kes tahavad vähemuste tehtud töö viljad enda korvi panna, osaledes soo binaarsuse lõhkumises alles siis, kui sellest saab kasumit lõigata. Ma näen, mis toimub, Vogue’i kaanel seelikuga poseeriv Harry Styles

Skinheedidest, spordirõivastest ja BDSM-kultuurist ammutab inspiratsiooni disainer ja ehtekunstnik Seth Corbin, mees, kelle loomingust leiab raskeid metallkette, fetišite väljendamiseks loodud nahkrihmasid ja maske. Corbinit paelub hüpermaskuliinsus, millest nõretas ka tema lapsepõlve lemmiksari „Mootorratturhiired Marsilt”. Kvääri transinimesena loodab ta samal ajal võimestada oma loominguga teisi kvääre ja panna neid end oma identiteedis koduselt tundma. „See on kutse avastada minapilti, õppida ja mõista enda ja teiste vajadusi ning väljendada oma ihasid turvalises ja avatud keskkonnas,” kirjeldab Corbin. Jääb mulje, justkui meeste soolise ja seksuaalse väljenduse juures oleks veel midagi peale raske töö, abielu ja isaduse. Kes oleks arvanud?!

Mõne jaoks liigume soorollidega mängivates projektides maailmalõpu suunas, kus hallides tunkedes, kiilakad ja sootud inimesed ei tee üksteisele enam uksi lahti ja peavad Tinderi-kohtingutel oma õhtusöögi ise kinni maksma. Moemaailmas ongi praegu aktuaalne sooneutraliseerimine ehk degendering fashion ning paljude üllatuseks on see tunduvalt kirevam ja empaatilisem eshatoloogiline nägemus, kui võiks esialgu arvata.

Outfit, mu olemuse väljendus

„Kui mitu pilku võrdub hoobiga?” – Travis Alabanza

Hea kostüüm algab jalanõudest ning siinkirjutaja – ja miljonite cis-naiste! – suur jalanumber osutub ilusate kontskingade leidmisel pidevaks probleemiks. Seda juhtub lausa nii sageli, et isegi kõikide võimaluste maal New Yorgis pidid kaks kvääri Henry Bae ja Shaobo Han looma omaenda kingabrändi SYRO. SYRO missioon on anda hääl femme’ile, rõhutatult „naiselikule” eneseväljendusele hoolimata kandja soost. Pigem madalapalgalise idaeurooplasest diletandina võin ma nendest kingadest muidugi ainult unistada. Lohutan end sellega, et vähemalt minul oleks rohkem mune neid kanda kui enamikul kohalikel meestel. Miks see nii on?

Mõne jaoks liigume soorollidega mängivates projektides maailmalõpu suunas, kus hallides tunkedes, kiilakad ja sootud inimesed ei tee üksteisele enam uksi lahti ja peavad Tinderi-kohtingutel oma õhtusöögi ise kinni maksma.

Soolistatud moe tuntuimaks vastaseks võib pidada mittebinaarset luuletajat ja performance-kunstnikku, Kagu-Aasiast pärit ameeriklast Alok Vaid-Menonit. Üks tema kunstipraktika ja inspiratsiooniallikas on linnatänavatel jalutamine lihtsalt iseendana: kontrastselt põrkuvates värvides, karvastel jalgadel kontsad ja lühikesed seelikud, meiki täiendamas habe ja värvilised juuksed. Arvestades, kuidas igaühest võib saada hetkega patriarhaadi palgal patrulliv moepolitsei, on see temast üllatavalt skandaalne. Peaasjalikult paiksoolised kaaskodanikud ei suuda sellise sooesitusega toime tulla, pisendades seda pelgalt tähelepanuvajaduseks. Kusjuures, vastupidi mõningate drag-esinejate provokatsioonidele, ta ei nori sugugi tüli, vaid tahab lihtsalt olla vabalt tema ise. 

Aloki luulest, sotsiaalmeedia postitustest ja arvukatest intervjuudest tuleb välja, et mittevalge inimesena, kes kannab ootamatutes värvi- ja mustrikombinatsioonides ekstravagantseid riideid, on tema eneseväljenduse rikkalikkus otseses seoses vägivalla ja hirmuga, mida ta on pidanud elu jooksul kogema. Inimesed – tihtilugu just need, kes end mingil põhjusel tavaliseks peavad – ei saa alati aru, et teistsugususega kaasnevad nii imetlus kui ka vägivaldne hukkamõist. Arvatakse, et need on välja teenitud äärmused, küsimata, mille või kelle teenistuses sellised äärmuslikud reaktsioonid tegelikult on. Alok soovib normaliseerida kirevat eneseväljendust ilma vägivallata. Miks mitte unistada maailmast, kus geelküüntega geipoisid ei saa koolis, kodus või tänaval peksa? 

Inimesed – tihtilugu just need, kes end mingil põhjusel tavaliseks peavad – ei saa alati aru, et teistsugususega kaasnevad nii imetlus kui ka vägivaldne hukkamõist.

Alumised kihid

On disainereid, kes tegelevad transsoolisuse ja mittebinaarsuse küsimustega aluspesumoes. Soo korrigeerimise operatsioonid on enamjaolt kulukad ning paljud trans- ja mittebinaarsed inimesed ei tahagi noa alla minna. Pigem mängitakse heteronormatiivsete pilkude ootuste ja kvääri kavalusega. Bränd nimega Urbody loob maailmas esimesena calvinkleinlikku pesu, mille rinnahoidjatele ja bokseritele on lisatud täidis, mis annab strateegilistes kohtades volüümi neile, kes soovivad rindu või peenist meditsiinilise sekkumiseta. See aitab transinimestel tunda end ka aluspesus nii, „nagu nad end sisemiselt tunnevad”. On ühtaegu kummaline ja hirmutav, et mõnele inimesele võib see väike detail olla praktiliselt elu ja surma küsimus.

Soo korrigeerimise operatsioonid on enamjaolt kulukad ning paljud trans- ja mittebinaarsed inimesed ei tahagi noa alla minna.

Kordades põnevam on muidugi „mittepraktiline” aluspesu, mis hullab iha ja seksuaalsuse pärusmail. Soolise eneseväljendusega mängimine võib olla paiksoolistele heterotele erutav, aga kuna nende iha on suurema tõenäosusega siiski heteropatriarhaalse süsteemi teenistuses, ei omista ma sellele teadlikult kvääri silti ja pean palju olulisemaks seda, mis sünnib kvääridelt kvääridele.

Louis Dorantese loodud Leak Your Sex Tape nimetab end aluspesukunsti viljelejaks ning koosneb võimestavast „hooravarustusest” kvääridele meestele. LYSTi pesu disainiprotsessi kaasatakse loomeinimesi marginaliseeritud gruppidest. See on kandmiseks klubides, esinedes, voodilinade vahel ja sotsiaalmeedia thirst trap’ides. See kehastab kväärkultuuri osa, mida iseloomustab ihaldusväärsuse kinnisidee.

Alastus kui tummus

„Ma olen hea inimene, ma ei vääri seda, et mind heteroga segi aetakse.” – Tundmatu

Olen sooliselt mittebinaarne, kväär inimene. Soodüsfooriat olen kogenud vaid määral, mis ei nõua minult sugu korrigeerivaid protseduure, ning kui järgin teatud maskuliinsuse koode, ei pea inimesed mind hirmuäratavaks ega tülgastavaks. Tänu kaltsukahilpudele, aluspesule ja lauvärvidele olen saanud väljendada seda, mis on minu jaoks olemuslik või vajalik. Mõni suvi tagasi esimest korda nudistide rannas käies tundus see korraga võimatu.

Nihelesin oma odavates aluspükstes, üks kiht enne täielikku alastust, enne iidset häbi selle ees, mida alasti inimkeha alati väljendada ei suuda. Paradiisiaia-aegsetes ülikondades hakkavad mängima teistsugused hierarhiad ja markerid: juhuslik karvakasv, nahale kureeritud tätoveeringud, päevitusrantide semiootika; hääl, mis hüüab su nime. Keha piirangud muutuvad teravamateks. Küsimus soolisest identiteedist tuleb tagasi keha, mitte rõiva juurde.

Paradiisiaia-aegsetes ülikondades hakkavad mängima teistsugused hierarhiad ja markerid: juhuslik karvakasv, nahale kureeritud tätoveeringud, päevitusrantide semiootika; hääl, mis hüüab su nime.

Kui leidsin endale sobiva sildi mittebinaarsena, vabanesin mõlema soopoole ootustest oma riietusele või kehale. Rõhuasetus mu elus liikus sellele, mis on minu jaoks päriselt oluline. Mind inspireeris hiljaaegu see, mida ütles šoti performance-kunstnik, drag-koll nimega SHREK 666: „Püüan eemalduda ideest, et peaksime jääma kehade hinnatavate väliste omaduste juurde,” märkis ta ühes intervjuus. „Mitte öelda, et see keha näeb selline välja ja järelikult see ongi see, vaid pigem küsida, mida see keha suudab teha.” See on küsimus, mis nihutab ilu kategooriaid ja annab meile suurema vabaduse enda väljendamiseks, kuid mitte ainult esteetiliselt – see aitab ka paljastada inimlikku tagamõtet.

Eelmisel suvel ajas mingi suvakas Tartus Kivi baaris kogemata mu joogi ümber. Ma ütlesin, et ta võiks selle mulle tagasi osta. Ta kohmetus ja otsis sõnu, väites, et tal küll pole minuga probleeme, aga ma näen „veits pede välja”. Hakkasin naerma. 

„Ma tean. That’s kind of the point,” vastasin.

[1] Barthes, R. 1983. The Fashion System.
[2] Transinimeste ajaloost on kirjutanud näiteks Susan Stryker raamatus „Transgender History”.

Helgi Saldo on mittebinaarne drag-esineja ja kunstnik, kes elab ja töötab Tallinnas. Tema tegemistel saab hoida silma ja kõrva peal Instagrami kontol @helgi_saldo ning IDA Raadio saates „Homokringel”.

Roven Jõekäär on Tallinnas tegutsev graafiline disainer ja illustraator. „Kväär Kalevipoeg” on tema spekulatiivne vaade Eesti muinasajalukku, kus on esindatud ka seksuaal- ja soovähemuste esindajate lood.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Heinrich Sepp: „Miks mitte suhtuda Eesti rahvasse nii, et ükski inimene ei jääks oma seksuaalsuse pärast riigi kaitsest ilma?”
Heinrich Sepp. Foto: Tarik Labrighli
6 min

Heinrich Sepp: „Miks mitte suhtuda Eesti rahvasse nii, et ükski inimene ei jääks oma seksuaalsuse pärast riigi kaitsest ilma?”

Tuleval nädalal peaks riigikogus toimuma abieluteemalise rahvaküsitluse seaduseelnõu teine lugemine. Avaldame sellega seoses mittebinaarse drag-esineja ja kunstniku Heinrich Sepa alias Helgi Saldo kirja riigikogu…
Eesti LGBTQ kogukonnas on pigem levinud hägusamad käitumistavad, kui kapimetafoor võimaldab kirjeldada
Illustratsioonid: Roven Jõekäär
Illustratsioonid: Roven Jõekäär
16 min

Eesti LGBTQ kogukonnas on pigem levinud hägusamad käitumistavad, kui kapimetafoor võimaldab kirjeldada

Raili Uibo kirjutab Feministeeriumis, miks kapist välja tulemise metafoor Eesti LGBTQ kogukonna elude kirjeldamiseks ei sobi.
Kimonost kirillitsani ehk Kultuuriline omastamine moemaailmas
Karlie Kloss Victoria’s Secreti moeetendusel Ameerika põliskultuurile viitavas peaehtes.
6 min

Kimonost kirillitsani ehk Kultuuriline omastamine moemaailmas

Kellele kuulub rahvariiete autoriõigus ning kes tohib kanda afropatse? Teistele kultuuridele ja klassidele omast moerõivaks disainides tasuks neid traditsioone väärtustada, mitte eksotiseerida ega teemale pinnapealselt läheneda.
Müürileht