Kellele kuulub rahvariiete autoriõigus ning kes tohib kanda afropatse? Teistele kultuuridele ja klassidele omast moerõivaks disainides tasuks neid traditsioone väärtustada, mitte eksotiseerida ega teemale pinnapealselt läheneda.

Karlie Kloss Victoria’s Secreti moeetendusel Ameerika põliskultuurile viitavas peaehtes. Foto: Amanda Schwab / AP Photo / Starpix / Scanpix Sweden

Kultuuriline omastamine on praeguses moemaailmas üks seitsmest surmapatust, millega kaasneb enamasti meedias vabandust palumine ja mõnel juhul ka disaineri põlu alla sattumine. Seda muidugi rahvusvahelises moemaailmas, kuna Eestis on olnud sellest juttu väga vähe. Kultuuriline omastamine tähendab kultuuriliste väljendusviiside ülevõttu ilma laiema teadmiseta omastatavast kultuurist. Praktika ise on kestnud muidugi aastatuhandeid, kuid kriitilisem suhtumine sellesse on tekkinud alles 20. sajandi teisest poolest.

Kultuuriteoorias hakkas idee kultuurilisest omastamisest arenema 1970.–1980. aastatel seoses postkolonialismi uuringutega. Viimased näited sellega seotud skandaalidest moemaailmas: Comme des Garçons’i moe-show’l kandsid valged meesmodellid mustanahaliste kultuuriga seostatavaid patse, Gucci pani müüki „India turbani”, mis sarnaneb kahtlaselt sikhismi traditsioonilise peakattega, ja pusa, mille kaeluseosa meenutab blackface’i, Kim Kardashian West tuli välja vormiva pesu brändiga Kimono.

Need on juhtumid, mis oleksid ilmselt olnud „okeid” 20. sajandi alguses, kui Paul Poiret riietas Euroopa kõrgklassi naised haaremipükstesse ja turbanitesse, või ehk isegi 1960.–1970. aastatel, kui Yves Saint Laurent tõi oma kollektsiooni elemente Aafrika, India ja Hiina kultuuride traditsioonidest, olles ise külastanud neid kaugeid maid kohati vaid „oma unenägudes”. Tänapäeval aga, kui suuri moe-show’sid jälgivad moehuvilised üle kogu maailma, brändid avavad poode USAst Hiinani ning kasvanud on teadlikkus vähemuste õigustest ja eetilisest moest, on asjalood muutunud.

Klassikaline kultuurilise omastamise juhtum ongi seotud põlisrahvastelt või mõnelt religioosselt kogukonnalt „laenamisega”. Näiteks kandis modell Karlie Kloss 2012. aasta Victoria’s Secreti moe-show’l Ameerika põliskultuurile viitavat peaehet – omamata mingit aimdust, mis on sellise peaehte traditsiooniline tähendus. 2018. aastal avaldas Dior reklaamikampaania, mis oli pühendatud escaramuza’dele – mehhiko naisratsutajatele. Ainult et kampaania fotod tehti Californias ja reklaamnäoks kutsuti Jennifer Lawrence. Tihti ongi kultuurilise omastamise probleemi kese mitte laenamine ise, vaid neoliberaalne süsteem, milles Dior ja Jennifer Lawrence suurendavad oma rikkusi, Mehhiko kogukonnad, kellest „inspiratsiooni ammutatakse”, jäävad aga endiselt vaeseks ja tõrjutuks.

Kultuur ei ole muutumatu ega originaalne

Teisalt pole kultuuriline omastamine ka päris nii kergelt lahtimuugitav. Kas siis disainerid ei võigi enam leida inspiratsiooni mujalt kui vaid iseenda kultuurist? Ja mis üldse on see iseenda kultuur maailmas, kus identiteedid on voolavad ja globaalsed? Enamik kultuure on saanud ajaloo jooksul mõjutusi erinevatelt teistelt, olgu põhjuseks siis sõjad, ränded või kaubavahetus. Kas või needsamad mustade kultuurist tuntud patsid, mida kasutas Comme des Garçons, on rikka ajalooga: sarnaseid patse kandsid juba vanakreeklased, need olid tuntud hindude, aga ka keltide seas. Eesti rahvariiete komplektid on konstrueeritud ja kujundatud rahvuslikul ärkamisajal ning esimese vabariigi perioodil. Need ei ole riided, mida „eestlased juba vanal hallil ajal” kandsid.

Paljuski ongi kultuuriline omastamine privileegiga kaasnev vastutus, millega peavadki arvestama eeskätt suuremad ja võimsamad moemajad.

Lihtne on süüdistada kultuurilises omastamises megabrände, nagu Dior või Victoria’s Secret, kes omastavad traditsioonilisi, enamasti mittevalgeid kultuure. Aga mis saab siis, kui näiteks mõni noor mustanahaline disainer kasutab elemente Ameerika põliskultuurist? Vastuseks pakutakse tihti, et paljuski ongi kultuuriline omastamine privileegiga kaasnev vastutus, millega peavadki arvestama eeskätt suuremad ja võimsamad moemajad.

Miks me samastume poetaguste alkohoolikutega?

Lisaks kultuurilisele omastamisele on sama teema jätkuna räägitud klassilisest omastamisest. Ikka on kõrgemad klassid laenanud moestiile, mis on sündinud tänaval või töölisklassi hulgas. Üks kuulsaimaid laene on ilmselt Chaneli väike must kleit, mille eellane oli must vormikleit, mida kandsid 19.–20. sajandi vahetusel toateenijad ja poemüüjad. Erin Schwarz küsib ajakirja Vice veebiväljaandes Garage, miks saab klassiline omastamine kultuurilise kõrval niivõrd vähe tähelepanu. On ju ka seal märgata ebavõrdse võimujaotuse tõttu tekkinud ekspluateerivat suhet. Kirjutasin ise mõni aasta tagasi oma Postimehe kolumnis „Raamist väljas” artikli „Kas on ok kanda Kopli pusa?”, kus kirjeldasin trendi viidata oma riietuses teadlikult idaeuroopalikule vaesusele. Arvan, et osalt on ka eesti noorte seas levinud mood panna selga 1990. aastate humanitaarabi meenutavad riided statement eelmistel kümnenditel domineerinud põhjamaalase kuvandi vastu. Oma riiete valikul samastutakse teadlikult poetaguste alkohoolikutega, et näidata ühtekuuluvust pigem nende kui minimalistliku wannabe Nordic kultuuriga. Aga kuidas muuta klassiline või kultuuriline omastamine kultuuriliseks väärtustamiseks, mitte jääda pinnapealseks ja eksotiseerivaks?

Osalt on ka eesti noorte seas levinud mood panna selga 1990. aastate humanitaarabi meenutavad riided statement eelmistel kümnenditel domineerinud põhjamaalase kuvandi vastu.

Graafiline disainer Brit Pavelson on uurinud oma teoses „Market values” iseenda maitse-eelistuste põhjal ühiskonnas „halvaks maitseks” peetavaid ja pigem vähem tasustatud ühiskonnakihtidega seostatavaid mustreid ja värvikombinatsioone. Ta võttis vaatluse alla Eesti turgudel müüdavad kleidid, seelikud ja linikud ning küsis, miks peetakse just selliseid kombinatsioone „koledaks” või „maitsetuks”. „Projekt sai alguse õpinguteaegsest mõistmisest, et ma olen enamuse oma disainiga seotud elust treeninud oma aju Lääne disainipõhimõtete järgi,” kirjeldab kunstnik. Turul müüdavaid kleite kantakse Tallinna tänavatel palju, kuid iial ei näe neid müügil disainipoodides, neid ei kanna inimesed näituseavamistel. „Kas need mustrid on osa minu maitsest? Kas ma saan treenida end, et need mulle meeldiksid?” küsib Brit Pavelson oma teoses.

Lisaks Pavelsonile on praktiseerinud kultuurilist ja klassilist väärtustamist huvitavalt graafiline disainer Patrick Zavadskis oma EKA lõputöös „Niina”, mis põhines tema slaavi vanaema käsitsi kirjutatud retseptidel. Ta kombineerib kirillitsat ja ladina tähestikku, võttes aluseks nii oma vanaema käekirja kui ka turgudel nähtavad käsitsi kirjutatud sildid. Nii moodustub põhjalik uurimus, mis valgustab välja omapärase eesti ja slaavi hübriidkultuuri ning mõjub tähenduslikumalt kui Gosha Rubchinskiy vaimus kirillitsa-kasutused mõne eesti moedisaineri loomingus, kelle meelest see on ilmselt lihtsalt cool.

Mis võiks siis olla kokkuvõtlik nõuanne alustavatele ja tegutsevatele moedisaineritele, et vältida kultuurilist omastamist? Eesti kontekstis ei ole vastused alati nii selged kui USAs tegutsedes, kus „vähemusgrupil” on konkreetsemad piirid ja arutelud privileegidest on kestnud pikemalt. Siiski tuleks meeles pidada, et kiirlaenuga ei jõua ka moes kuigi kaugele. Tasub võtta aega, et uurida inspiratsiooniallikate kohta ja samal ajal olla teadlik oma jõupositsioonist – olgu see privileeg rahvuslik, sooline, kultuuriline või klassiline. Teadlikkus oma privileegist on tänapäeval eeldus ükskõik mis alal tegutsedes.

Kaarin Kivirähk töötab Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuses, kus ta annab välja ka kaasaegse kunsti veebiajakirja (cca.ee/ajakiri). Lisaks kirjutab ta Postimehele kunstikolumni „Raamist väljas”.