Surina helikeelest ja saundist on kuulda, et siin mängivad andekad pungi ja alternatiivroki taustaga muusikud, kes otsustasid ühel hetkel džässilikku muusikat tegema hakata.

★★★★★

Kuuldes esimest korda kollektiivist Surin, pidasin bändi nime mõne indoneesiakeelse sõna moodsaks tuletiseks. Alles pikapeale jõudis mulle kohale, et tegemist on hoopis eesti keelega. Väga rõõmustav on see, et Eestis on hakanud tekkima bände, kelle stiili kohta ei oskagi öelda, et mis see nüüd siis on. Põhimõtteliselt on Surin instrumentaalne džässrokk, ent selline stiilimääratlus on vägagi tinglik. Koosseis on iseenesest väga džässrokilik: peale kahe kitarri ja bassi kõlavad plaadil veel saksofon, klarnet, miski, mis kvalifitseerub löökpillidena, ja klahvpillid. Siinkohal peab mainima, et saksofon meeldib mulle harva, ent sellel albumil haakub instrument minu jaoks kogu muu muusikaga.

Surina helikeelest ja saundist on kuulda, et siin mängivad andekad pungi ja alternatiivroki taustaga muusikud, kes otsustasid ühel hetkel džässilikku muusikat tegema hakata. Rokitaust ilmneb kasvõi sellest, et lood on tempokad ja tihked, kasutatud on palju roki riffe. Peaaegu kõigis lugudes kõlab üks meloodiakäik, mis muudetud kujul pidevalt kordub. Huvitav lähenemine, mis ei muutu igavaks. Mingitel momentidel läheb kogu muusika aga hoopis progeroki lainetele.

Plaadi mitmekordsel kuulamisel sain ma vist isegi aru, miks see džässrokk kõlab kohati vähem džässi ja rohkem indirokina – puudub džässile tüüpiline bass. Väga hea näide on lugu „Puru”. Kandev roll on saksofonil, mis on kohati väga baaridžässilik. Seda toetavad aga raiuvad akordid, paar väga jõulist drum break’i ja indirokilikud bassisoolod. Järgmise loo „Muldun” algus on tüüpiline 1980ndate džässrokk, siis aga hakkab kitarr mängima sama ajastu hard rock’i käike. Igav see album ei ole.