Mis teos toob sel suvel välja just sinu sisemise sära? Kas võtta riiulilt luule, proosa, tõlkekirjandus või eelistada hoopis populaarteadust? Filosoofiat? Nende küsimustega peab rinda pistma iga tähemärgi esindaja. Tänu jumalale on meie usaldusväärsetel astroloogidel konkreetsed ja ammendavad vastused!

Räägitakse, et see suvi tuleb teisiti, kui tulid eelmised. Oli koroonakarantiin ja esmalt oli teisiti mäletatavasti kevad, aga nüüd siis see suvi ka veel, päikesereisida suurt ei saa, festivale ülemäära ei toimu… Kuid ärge muretsege, üks asi, mis on siiski endine, nii-ütelda pidepunkt meie muidu nii kärmesti muutuvas maailmas, elumerelainetes, kui lubate, on muidugi Müürilehe suur suve raamatuhoroskoop, mis on lugejate tungival nõudmisel taas teie ees. Kes Pariisi ei saa, ei pea pikalt norutama, vaid läheb Nuustakule ja võtab kätte teose! Nüüd aga tekib uus probleem. Mis raamat on just minu tähemärgile kõige sobilikum? Mis teosest soovitavad ilmeksimatud ja kõigiti objektiivsed Müürilehe tähetargad mul aga hoopis kauge kaarega mööda käia? Siit selgub kõik ja rohkemgi veel.

Illustratsioonid: Liisa Kruusmägi

JÄÄR (21. märts – 20. aprill)

Jäärale, kes teatavasti joonelt pahuraks muutub, kui teda tabab igavus (erinevalt ülejäänud tähemärkidest), on Müürilehe oraakel sel suvel eriliselt suuremeelselt välja valinud raamatu, mis seesugust tusatuju ohjab ja meele rõõmsaks teeb. Esiteks, kohe puhkuse alguses võtab meie marslane ette kevadel ilmunud lühiproosakogumiku „Eesti novell 2020” (MTÜ Eesti Jutt, 2020), mis tervelt 17 autori tekste koondab ja nõnda vaimugi virge hoiab. Siit saab lugeda nii Maarja Kangro Läti loomemaja kommuunielu tutvustust, Urmas Vadi kaemust kohtumisest kääbusseaga, Jüri Kolgi sissevaadet laamendamisse matustel, Maimu Bergi jutustust mustast mehest jne. Ühesõnaga, kõike saab ja igav ei hakka.

Teiseks aga võtab meie suur õiglussõdalane kätte ilusa kollasekaanelise vihiku, mille pealkirjaks on „Vangerdused” ja mille on teinud kahasse kunstnik Flo Kasearu ja kirjanik Jan Kaus. Teema on muidugi raske, aga see eesrindlikku Jäära kuidagi ei heiduta, vastupidi, perevägivallast tuleb rääkida ja küllap on hea, et seda tehti just niisugusel moel, nagu Flo ja Jan on seda teinud. „Oli üks mees…” algavad kõik need väikesed lood, ja paistab, et neid mehi saab väga-väga palju. Eriliseks (ja samavõrd mõtlemapanevaks) teeb lood aga see, kuidas on lahendatud nende lõpud; need ei ole sellised, mida me päriselus sagedasti võiks kohata, vaid alternatiivsed vangerdused, ülekirjutused, kohati lausa õnnelikud.

SÕNN (21. aprill – 21. mai)

Stoilisele ja raskepärasele maamärgile Sõnnile on üsna raske suvelugemist soovitada. Küllap aga osutubki siin vigaseks eeldus, justkui peaks see tingimata olema midagi kerget. Ei-ei. Eksimatud tähetargad sellistesse lõksudesse muidugi ei lange, tõmmates saatuse kaardipakist Sõnnile ungari kirjaniku László Krasznahorkai suurejoonelise, poeetilise ja lõpmatult maise „Saatana tango” (Allikaäärne, 2019, tlk Siiri Kolka). Ega romaani meeleolu kuigivõrd paremini kokku võtta ei saagi kui järelsõna autori Andrei Ivanovi sõnadega: „Selles raamatus ei lakka vihm kunagi, naabrid on ametis spionaažiga, annavad üksteise võidu üksteist üles; täiskasvanud irvitavad laste üle, lapsed tapavad loomi ja pori on teedel rohkem veel kui NO-teatri lavastuses „Kõnts”.” Head lugemist!

Aga terve suve peale jääb sellest muidugi väheks. Kui vihmast ja mudast läbi rühitud, avab Sõnn hoopis Tõnis Vilu „Tundekasvatuse” (Häämaa, 2020) ja satub äkitsi Kesk-Doonaust Jaapani päikese kätte! Päike ei ole siin muidugi alati nii päikseline, aga seda parem Sõnnile! Seejuures neile (mitte ainult Sõnnidele), keda heidutavad „Tundekasvatuse” lühikesed read, võib öelda, et tegelikult see peaaegu et polegi luule, samas kui neile, kes kirjanduses(t) just poeesiat hindavad, saab rõhutada, et see on peaaegu et kõige luulem luule üldse. Mõlemad on õiged, kõik kehtib.

KAKSIKUD (22. mai – 21. juuni)

Erinevalt paljudest teistest tähemärkidest ei pea Kaksikuid otseselt kunagi veenma raamatuid lugema, seega peame meiegi möönma, et saatuse selleks suveks Kaksikutele määratud teosed võivad tal endal olla juba läbi loetud (mispuhul soovitame alustada soovitustest Amburile). Esiteks soovitavad tähetargad Kaksikutele Peedu Saare kultuurkapitali aastapreemialegi nomineeritud „Mailasi” (Paradiis, 2019). Kui me merkuurlasel on parasjagu õige meeleolu, läheb ta Tartu botaanikaaeda või Toomemäele ja loeb, mida botaanik Peedul on elust ja (surmast ja) armastusest, lilledest ja liblikatest (aga peaasjalikult muidugi lilledest) jne rääkida. Paiguti naiivne (sest noorus on naiivne), paiguti raskemeelne (sest noorus on… jne), aga kokkuvõttes üsnagi nostalgiline teos, mis meile kõigile, mitte vaid Kaksikutele, siin elus küllap mõndagi (noorust) meenutab.

Hoopis teist masti, aga samavõrd soovitatav on Kaja Kannu romaan „Tänavatüdruk” (Varrak, 2020). Mitte küllap ainult seepärast, et Tartu ja Tallinna tudengiaeg on (võib-olla?) üksteisest nii erinevad, vaid lihtsalt põhjusel, et autorid seda on. Nii kulgebki „Tänavatüdruk” hoopis Tallinna Ülikooli auditooriumeis ja nende ümber (üle kivide ja kändude) filosoofiat tudeerides. Küünilisem ja elukogenum kui Saare oma, nalja saab rohkem, suitsu tehakse rohkem(gi veel) jne, aga Kaksikutele selline n-ö duaalsus lugemislaualgi õnneks kenasti sobib.

VÄHK (22. juuni – 23. juuli)

Hellahingelist Vähki seekord fortuuna traumeerimast hoidub, soovitades suvelugemiseks Barbi Pilvre raamatut „Minu Vormsi. Väinamere Twin Peaks” (Petrone Print, 2020), liiati sise(maailma)turismi kõrgajal ongi meie oma väikesaared tipmine eksootika, millest unistada. Kodu armastavale ja reisimispõlgurist Vähile on see muidugi kõigiti hea uudis. „Praamiga üle mere tulek muudab eesti inimesed suhtlejaks, mere taha jääb umbusk ja tavaline eesti tusk,” kirjutab autor juba raamatu alguses (pool)irooniliselt. Pilvre Vormsit asustavadki esmalt turistid ja suvitajad – kes „kohalikke” sümptomaatiliselt ühe liistuga võtavad –, seejärel saare värvikas ja põhjalik ajalugu ning alles siis kohalikud ise (naabritädi Galja!), pudulojused, nõiad ja teisedki, kellele autoril jätkub julgelt sooje ja tähelepanelikke sõnu. Tegelikult ei soovitagi Müürilehe astroloogid „Minu Vormsit” ainult Vähile, vaid kõigile teistele ka.

Teatavasti peab Vähk ikka lugu ka väärt luulest, niisiis jällegi – kahjuks või õnneks –, no surprises here! Vormsilt edasi liigub Vähi lugemisnimekiri hoopis sisemaale ja avab (sõltuvalt meeleolust – mis Vähkidel omakorda sõltub teatavasti kuust) kas Vahur Afanasjevi „Hõbehundi laulud” (Vemsa OÜ, 2020) või Taavi Eelmaa „Electraumuri” (Verb, 2020). Üks on läbinisti riimis ja teine vabamas värsis, aga tõsised ja ilusad on mõlemad, võta üks ja viska teist.

LÕVI (24. juuli – 23. august)

Samavõrd kui päikselised, on Lõvi märgi esindajad ühtaegu nii enesekesksed kui ka sensatsioonihimulised, ja kui mõnele konkreetsele Lõvile kokkuvõttes ka Eia Uusi „Tüdrukune” (Postimees Kirjastus, 2019) iseäranis ei meeldi, on tal tingimata sel suvel tarvis teada saada, millest küll kogu kära! Neitsipoolsele Lõvile Alvar Loogile oli raamat ja kogu kuri feminism teatavasti üsnagi n-ö pinnuks silmas, okkaks hinges jne. Niisiis tuleb lähemalt vaadata, muud ei jää üle!

Lisaks kõigele on Lõvi aga ühes Amburi ja Jääraga suuremat sorti maailmaparandaja. Nõnda soovitavadki me tähetargad talle päikesekollaste kaante ja igati kõrgete auhindadega pärjatud Mudlumi romaani „Poola poisid” (Strata, 2019). Sest maailmaparandamisest see on, ka siis, kui lõppeks mitte kõige õnnestunumast. Ka siis, kui revolutsioon viimaks ikkagi pooleli jääb, nagu ju Lõvi endagi omad tihti jäävad (no pole ei püsivust ega ka intrigeerimis- ja jama ajamise oskust). Räägib see romaan muidugi paljust muustki, mõni neist teemadest on Lõvile ka vastukarva, aga seda enam sobib hoopis teistele tähemärkidele! Näiteks perekonnast, aga mitte üldsegi kõige ilmselgemal moel. Lagunemisest. ZA/UMist, neile, kes soovivad. Lahedatest tüdrukutest. Ja lõppeks, võib-olla kõige olulisem tegelane (elu metafoor?) on siin hoopis maja.

NEITSI (24. august – 23. september)

Taevalaotuse vast kõige ratsionaalsemateks tituleeritud Neitsid võtavad pikema jututa käsile Quentin Skinneri „Uusaegse poliitilise mõtte alused” (EKSA, 2020, tlk Triinu Pakk) ja närivad end programmiliselt ja kannatlikult läbi mitmeid teisi tähemärke heidutavast massist, nimelt 968 leheküljest. Ehkki Neitsitel on tavaks kõike niikuinii teada, tabavad neid sedakorda mitmedki asjad üllatusena. Ja pole ka ime, raamat uurib poliitilise mõtte arengut otsustaval üleminekuperioodil keskaegselt uusaegsele poliitikateooriale 13. sajandi lõpust 16. sajandi lõpuni, lahates teiste hulgas Dante, Marsiglio, Bartoluse, Machiavelli, Erasmuse, Lutheri, Calvini, Bodini ja kalvinistlike revolutsionääride tähtsaimaid poliitilisi teoseid.

Olulise(ma)ks(ki) mõtteharjutuseks saab Neitsile sel suvel aga Don DeLillo romaan „Null K” (Varrak, 2020, tlk Kersti Unt). Neitsile ilmselt mitte kõige ilmselgemalt tabatavad on siinsed paljuski (peidetult) tundemaailma kõnetavad küsimused, mis delilloliku tehnokultuurilise võõrandumise fookusega meieni tuuakse. Jah, teemad on justkui abstraktsed, ikka inimeseks olemine, surm ja lein, perekond, aga need paistavad tabavat lugejat ikkagi kuidagi väga konkreetselt, seda tänu autori (ja tõlkija) keele pretsedenditule konkreetsusele ja täpsusele. „Uurin iga materiaalset minutit,” ütleb jutustaja. Ja seda ta teeb.

KAALUD (24. september – 23. oktoober)

Kaaludele on universum selleks suveks välja kaalunud ühe mõneti üsna keerulise teose, Nikolai Baturini „Maskide defilee” (Ilmamaa, 2019). Pealtnäha keeruliseks teeb raamatu juba pealkirja täiendina ära nimetatud määratlus „Poeetiline elurännak”. Sest seda ta tõepoolest ongi, Baturini viimaseks jäänud raamat, õige autobiograafiline, aga seda poeetilisem, mis viib üsnagi harjumatusse keele omailma. Kaaludele see sobib, ehkki (parema sõna puudumisel) kodunemine võtab mõnikümmend lehekülge aega. Aga tõesti, tõdeb ta siis (olles muidugi niikuiniigi üsnagi mõjutatav) – mis see elamine muud ongi kui MASKI kandmine! Ja tõepoolest, miks anda üha nimesid (inimestele, linnadele, tanumatele (ja jumalale)), sest „nimed muudavad meid vaid erinevalt ühenäoliseks”.

Lisaks Baturinile peaksid kõik Kaalud suvekuudel läbi töötama ka Margit Lõhmuse novellikogu „Sterne” (Värske Raamat, 2019). Kusjuures, arvatavasti ajab see teos Kaalud (ja mõnedki teised) täiesti segadusse, sest see lihtsalt ongi objektiivselt üsnagi pöörane. Õnneks pole see pöörasus tal aga omaette eesmärk, vaid orgaaniline paratamatus. Paljuski teadvusevooluline ja teadvused ongi meil inimestel teatavasti täis ootamatuid keerdkäike, Margiti oma võib-olla veel eriti.

SKORPION (24. oktoober – 22. november)

Skorpioneilt on Müürilehe erakorraline esoteerikatoimetus läbi aegade enim pragada saanud, nimelt soovitavat meie tähetargad neile põhimõttelistele küünikutele üha liiga nunnusid raamatuid! Ega selgi aastal ei lähe teisiti, pardoon, salvajad. Nimelt paistab suvise raamatukuhja pealt Veronika Kivisilla „Salutatio!” (Verb, 2019). Ja tõesti, võib-olla on selles oma iva, võib-olla tasukski iroonilisima tähemärgi kandjatel hoopis „istuda aias ja saada päevaga üheks. / Saada üheks ja olla see päev”. Kuigi ega siin ainult nunnut ei ole, on ka sellist (milles ka asjalik Skorpion end ära peaks tundma ja omad järeldused tegema!): „nii umbes aasta otsa olen kirjutanud põhiliselt / ainult projekte ja poenimekirju […] raamatuid – noh olen lugenud muidugi – aga kasutanud hoopis ka teisiti / näiteks tapeedipanemisel / ausõna neist on palju abi”.

Teiseks aga pruugib Skorpionil ette võtta Albert Engströmi reisikiri „Moskoviidid” (Loomingu Raamatukogu 14–15/2020, tlk Anu Saluäär). Rootsi akadeemiku, kirja- ja kunstimehe Engströmi 1923. aastal toimunud reis Venemaale oli meeleolukas, rongi esimese klassi kupee ning restoranivaguni küllus asendub kiiresti sootuks mitmeplaanilisema pildiga Moskva ja Peterburi tänavaelust, kokaiiniurgastest, kohtumistest tähtsate riigi- ja kirjameestega, suurejoonelisuse ja vaesuse ja kõige muuga: „Mis oleks muide elu ilma kontrastideta? Hall, ja poleks millestki kirjutada!”

AMBUR (23. november – 21. detsember)

Ambur on kevadest saati pahur olnud esmajoones seepärast, et reisida ei saa. Tahaks ikka ainult seigelda ja uusi asju kogeda, aga koroona. Niisiis haarab söakas Ambur hoopis Krister Kivi „Pilvetekstide” (Hea Lugu, 2019) järele ja tõdeb enesele mitte kuigi omaselt, et okei. On selline aeg. Ja reisida saab ka raamatuid lugedes. Kivi on aastatel 2009–2019 kirja pannud seiklused nii Lasnamäel hambaarsti juures, Stockmannis, kodus omletti või tatart valmistades, mitmesuguseid lennu- ja muid jaamu väisates, aga käinud ja näinud ka Brüsselit, ja Dubaid, Helsingit ja Türgit ja Bolognat, Jaapanit ja Riiat jne.

Teine saatuse määratud teekond on poeetilisem ja see võib meie Amburis esmapilgul mõnetist skepsist esile kutsuda. Kuid asjata! Nimelt tasub tingimata ette võtta Maarja Kangro tõlkeluuleantoloogia „Varietee” (Nähtamatu Ahv, 2019). Selliseid ei ilmu meil just eriti tihti, juba seegi peaks siinkohal imponeerima. Raamatus on esindatud 56 luuletajat, enam kui paarsada teksti, mis on tõlgitud kaheksast keelest. Ning nagu meenutas meile Märt Väljataga, kui 1980. aastatel olid noorele inimesele, kes tahtis eriti moodsa luule võimalustega tutvuda, asendamatuks teejuhiks äsja meie seast lahkunud Ain Kaalepi „Peegelmaastikud 1–2”, siis ehk just „Varietee” võiks täita natuke sarnast rolli praegu – „meenutada, et lüürika maal ja taevas, minevikus ja olevikus on rohkem asju, kui meie kaasaegne luule unes nähagi oskab”.

KALJUKITS (22. detsember – 20. jaanuar)

Kõige diibim meie taevakaare asukatest on muidugi mõista Kaljukits ja seda näitab ka Müürilehe oraakli sellesuvine ennustus (ei ole midagi uut ega ka midagi juhuslikku siin päikese all). Kätte tuleb (raske ohkega) võtta Bohumil Hrabali teos „Liiga vali üksindus” (Loomingu Raamatukogu 6–7/2020, tlk Küllike Tohver). Tagakaanel lubatakse lõbus-kurblikkust ja tõlkija järelsõnas muu hulgas helgust, aga võib juhtuda, et seda on siit ikkagi raske üles leida. Keeles endas on mingit mängulusti muidugi küll, kordusi ja veidrusi jm. Tšehhi klassiku teos tervikuna räägib vanapaberist, selle komplekteerimisest ja pakendamisest ja sellest, mida ta endas hõlmab – ostutšekkidest kirjandusklassika ja kunstini –, ning vanamehest, kes selle vanapaberi sees on „vastu omaenda tahtmist targaks saanud”.

Aga kuna Kaljukitse elu pole tegelikult vaid n-ö vanapaber, vaid sisaldab ka natuke ootamatusi, on fortuunal talle varuks üks üllatus: Urmas Vadi lühijutukogu „Elu mõttetusest” (Kolm Tarka, 2019), mille pealkiri on muidugi siinkohal enam kui tähenduslik, samas sisu suuresti lustlik. Tegevus toimub „Pettunud inimeste külas” ja ilmselt on nii mõnigi lugu meile n-ö elust endast juba varasemast üsnagi tuttav, samas kui mõni ei pruugi kõnetada üldse. Õnneks on lugusid palju ning lugejad, nagu pettunudki, on erinevad.

VEEVALAJA (21. jaanuar – 19. veebruar)

Veevalaja on kogu sodiaagisüsteemi konkurentsitult kõige suurem muretseja ning eeskujulikem põdeja, küllap seetõttu ongi tähetarkade liisk temakohase lektüüri valikul langenud psühhiaatri ja teadlase, evolutsioonilise psühhiaatria rajaja Randolph M. Nesse populaarteadusliku raamatu „Hea põhjus end halvasti tunda” (Argo, 2020, tlk Triin Olvet) kasuks. Siit saame lugeda, et ärevus, depressioon, sõltuvus, anoreksia, skisofreenia, bipolaarne häire jpm oleksid võinud loodusliku valiku käigus kaduda. Aga ei kadunud. Miks ometi? Paistab, et põhjus on selles, et need on tegelikult kasulikud. Jah, mitte küll inimese õnnetundele, aga geenidele. Näiteks paanikahoog on valehäire „võitle või põgene” süsteemis ning süütunne teeb võimalikuks kõlbluse ja lein on hind, mida tuleb maksta armastuse eest. Kõik see on millekski tarvilik, kallis Veevalaja!

Teiseks on saatus Veevalajale – kelle seas teatavasti on pretsedenditult palju filolooge – aga määranud Jaan Kaplinski esseekogu „Eesti, estoranto ja teised keeled” (Tallinna Ülikooli kirjastus, 2020), mis koosneb 26 keeleteemalisest tekstist, mis kirja pandud aastatel 1962–2020. Muu hulgas uurib autor, kuidas keel mõjutab mõtlemist ning kuidas inimesed eri keeltes oma mõtteid ja tähelepanekuid sõnastavad. Kas eesti keeles võiks kujuneda mingi omapärane filosoofia, mida üheski teises keeles sõnastada pole võimalik?

KALAD (20. veebruar – 20. märts)

Kaladele meeldib küll enamasti nutta, aga seekord fortuuna ei halasta ja kätte tuleb võtta hoopis naeruraamat, nimelt norra kirjaniku Are Kalvø äsja eestikeelses tõlkes ilmunud „Matk põrgusse” (Tänapäev, 2020, tlk Ülle Jälle). Lugu on iseenesest lihtne ja tänapäevane, räägib sellest, kuidas teatud eas irooniline läbinisti linnastunud endine n-ö maakas läheb vaatama, miks kõik temaealised on loodusest nõnda vaimustunud ja miks nad „ärkavad vara, pildistavad suusaradu, postitavad need Facebooki ja Instagrami ning kirjutavad: „Ilus päev looduses!””. Nõnda tõdebki jutustaja raamatu alguses: „Ma ei tunne kedagi, kel poleks Facebookis mäe pilti.” Kas tuleb tuttav ette? Me lauges Eestis vastavad sellele nähtusele ilmselt fotod matka- ja rabaradadest…

Aga selleks et linnainimesel (linna-Kalal…) siht puhta silme eest ei kaoks, tõmbas fortuuna Kaladele asjaolude n-ö tasakaalustamiseks ka Joosep Vesselovi „linna laulu” (Värske Raamat, 2020). Luule on Kaladele muidugi alati meeldinud ja siin seda jagub, mahult on tegemist päris koguka (debüüt)teosega. Aga eriti suveleitsakus tabavad emotsionaalse naelapea pihta juba kogu esimesed read: „tuult ei olnud kogu talv / tunda, novembris / jäi terve linn lumekihi alla, / mattusid majad, kattusid katused, / tänavad jäätusid, kõik jäi kinni”.