Mis juhtub eestlase identiteediga, kui kõik on ühtäkki piiritult hästi – ilm on ilus, on puhkus ja millegi üle ei ole viriseda? Teadagi tuleb oma soovidega siingi ettevaatlik olla.

Harilik palja ülakehaga keskealine eesti mees suvistes oludes. Foto: erakogu

Pidulike marsihelide saatel astus UFOst kivile Võlur ja teatas: „Mul on teile kõigile tähtis uudis – meie piirkonda on tabanud igavene suvi!”
(Tõnu Trubetsky ja Juhan Habicht „Igavene suvi”, Vikerkaar 1/1990)

Mõned head aastad tagasi esitles maestro Rein Veidemann oma vast valminud raamatut „101 eesti kirjandusteost”. Esitlus koosnes minu ja Reinu vestlusest ning muidugi tuli kõne alla autori töömeetod, sest kuulajad tahavad ju väga teada, kuidas kirjanik kirjutab. Isand Veidemann rääkis talle omasel eksalteeritud moel, kuidas põhiosa sellest raamatust valmis nõnda, et ta istus kaunil ja ülikuumal suvekuul oma kodukabinetis aluspesu väel ja muudkui kirjutas. Kõigile esitlusel viibijatele tuli see pilt elavalt silme ette ja suvi kui selline omandas uue värvingu, millest ei puudunud teatud kuumvalkjad alatoonid.

Suvi on idee kohaselt aasta kauneim aeg, aga idee ja praktika ei käi alati kokku. „Suvi, sillerdav suvi, lõputult pikk on päev, kauaks nõnda nüüd jälle jääb. Suvi, vallatu suvi, laotuses väike naer, nüüd on rõõmudeks antud aeg,” laulis kunagi Jaak Joala ja me ju kõik teame, kui kurvalt ta lõpetas.

Suve majanduslik kasu

Enamikule eestlastele suvi meeldib. Põhjus on eelkõige majanduslik. Külmal ajal kulub küttele rohkem raha kui soojal. Kõik, mis võimaldab raha kokku hoida, on väga hea ja indiviidi tasandil nauditav.

Isegi kui tekivad teatud spetsiaalsed suvised kulutused, näiteks tuleb uus muruniiduk või grill osta, ei löö need eelarvesse väga suurt auku, sest mõlemad kestavad enamasti vähemalt kolm-neli hooaega. Pealegi võib saavutada märgatava kokkuhoiu, kui rentida muruniiduki ostmise asemel olematu summa eest lammas ja lasta osaval meistrimehel poegrilli asemel jalgadel metallristtahukas kokku keevitada. Töö teevad mõlemad ideaalselt ära ja pappi jääb järele.

Söök, millele kulub talvel palju raha, sest keha vajab külmaga hakkamasaamiseks rohkem energiat, on üks peamine kuluallikas suvelgi. Kõik, kellel hoovis, merekaldal või rõdul vähegi võimalik, hakkavad suvel liha või mingeid juurikaid grillima. Überrikkad inimesed ostavad juba eelnevalt marineeritud lihapakke ja -ämbreid, aga vaesed hangivad korraliku käntsaka seakaelakarbonaadi, lõikavad tükkideks, segavad sibula, küüslaugu, äädika, pipra, soola ja suhkruga läbi, jätavad seisma ning küpsetavad sütel nagu õiged mehed kunagi, rüübates peale Lätist toodud odavat õlut.

Riideid kulub suvel muidugi vähem. Põhimõtteliselt koosneb suvemood unisex-rõivakomplektidest, mille alumise osa moodustavad kulumiskindlast õhukesest materjalist lühikesed püksid ja ülemise rolli täidab mingi maika. Suvi on ainuke aastaaeg, mil paksud keskealised mehed on riietuses kõige kokkuhoidlikum ühiskonnarühm, sest nad võivad piirduda vabalt ainult alumise osaga. Kunagi täheldasingi, et esmased suvekuulutajad ei ole mitte õide puhkenud luuviljalised puud või pääsukeste trillerdav laul „midli-madli-kudli-kadli-teeme-seksi-ja-siis-pesa”, vaid hoopis linnapilti ilmuvad palja ülakehaga tüsedad mehed. Neid vaadates tekib endalgi tahtmine tavapärane võrkmaika seljast visata ja päikese armastust tunda.

Märgatava kokkuhoiu võib saavutada, kui rentida muruniiduki ostmise asemel olematu summa eest lammas.

Personaalne kokkuhoid mõjub paraku laastavalt Eesti majandusele tervikuna. Kui inimesed kulutavad vähem, siis majandus ei kasva. Sundida inimesi suvel kasukaid ostma on üsna lootusetu ettevõtmine.

Rannas lesiv kodanik on põhimõtteliselt paljas antikodanik, kelle ainus panus saja-aastase Eesti arengusse on (veel) aktsiisivaba jäätise ostmine. Riiklike sunnimehhanismide rakendamiseks võib minna kaasa uuspuritaanlusega ning hakata nõudma rannalistelt rohkem ihu katvate rõivaste kandmist, ja sealt on ratastel merevette lükatavate piletitega supelmajakesteni ainult üks samm.

Nii hulluks asjad ilmselt ei lähe, riik ju peab inimestele kas või hambad ristis teatavat heaolu võimaldama. Suvel on see võimalik, sest riigi kulud on ju samuti veidi väiksemad. Mingit olulist kasu suvi kellelegi ei too, aga kahju ka mitte, nii et usutavasti võime selle aastaaja olemasoluga lihtsalt leppida, ilma et kedagi rahvavaenlaseks nimetataks.

Pealegi leidub Eestis päris palju turismitalusid, mis küsivad ööbimise eest kolmnurkses kopitanud kämpamajas kaks korda rohkem raha kui neljatärnihotell Barcelonas, sest kämpamajast kõigest saja meetri kaugusel asub mingi soostunud kaldaga järveke ja järve ümber on puutumata ürgloodus, mis tegelikkuses tähendab, et seal on võimatu jalutada. Kui sa seda üritad, vajud põlvedeni mutta ja sääsed söövad su ära. Selles sektoris raha liigub, Valdur Mikita olgu õnnistatud, ja asi seegi. Eesti majandus peab suvele vastu.

Suvi kui meie sakura

Sarnaselt iga teise aastaajaga on suvi ja selle tajumine personaalne, see tähendab, et suve olemuse määrab vaatleja. Kui vaatleja on vingus, on suvi vingus, kui vaatleja on õnnelik, on suvi õnnelik. Kahjuks painab personaalsust nüüd isegi suurem kollektiviseerimine kui kolhooside rajamise aegu, mistap pole kerge jääda avalikult iseendaks ja oma isikliku suvetunde loojaks. Mitte et keegi solvuks märgatavalt sedastuse peale, et suvi on nõme ja tuleks ära keelata, aga nõnda irdud sa kollektiivist, kuitahes väike see ka poleks, mis on tänapäeval isegi suurem patt kui oma naabri terrassi himustamine.

Paljud kliimateadlased on kleepinud oma autodele viimastel aastatel sildi Eesti kontuuri ja tekstiga „Siin ei ole Aafrika!”. Tegemist on vajaliku meeldetuletusega, omamoodi memento mori: rõõmusta, eestlane, naudi seda sooja ja kaunist suveviivu, sest peagi tulevad sügis ja külm talv ning suvest jääb vaid mälestus, sest siin ei ole Aafrika – ilmad lähevad ajapikku hullemaks.

Kui toimetajaga Müürilehe sellestsinasest suvenumbrist kõnelesime, rääkis Maia, et oli käinud Hiiumaal ja seal olla kõik nii hästi, ilm ja elu üldse nii ilusad olnud, et millegi üle ei saanud vinguda. „Mõtle,” ütles Maia, „kui see nüüd ongi septembri keskpaigani nii, siis mis meie identiteedist järele jääb.”

Mingit olulist kasu suvi kellelegi ei too, aga kahju ka mitte, nii et usutavasti võime selle aastaaja olemasoluga lihtsalt leppida.

Õigustatud küsimus: mis meist saaks, kui meie piirkonda tabaks igavene suvi? Majandus on meil paindlik ehk orienteerutaks ümber ja elu läheks edasi. Põhiküsimus on tõesti meie identiteedis. See, et oleme harjunud külmal ajal virisema, et liiga külm on, ja soojal ajal virisema, et liiga soe on, on nii läbi käiatud teema, et sellel pole mõtet rohkem peatuda. Kui aga võtame ära ühe konstandi – külma ilma –, siis kaotab mõtte virisemine sooja üle, sest inimene, kes kurdab erinevatel aastaaegadel erinevate olude üle, on tundlik natuur, aga see, kes kurdab pidevalt ühe ja sama asja üle, on tüütu targutaja, kes on ohuks nii iseendale kui ka teistele.

Kui jätta ilma üle kurtmine ära, võib tulemuseks olla silmade avanemine. Ilm on kogu aeg ilus ja mõnus, sellest ei ole midagi kõneleda, selle üle ei pea sugugi muretsema, ning siis hakkab inimene selgelt ümbritsevat vaatama. Ja mida ta avastab? Avastab, et armastatu on tegelikult kole nagu öö ja loll nagu lammas. Avastab, et peaminister Jüri Ratas on tegelikult sümpaatne manjaanalik mõtleja, kelle elufilosoofia on nagu sümbioos siestast ja sangriast. Avastab, et eesti filmid on kõik nii kuradi masendavad, et neid tohiks ainult Tristan Priimägi vaadata. Või siis midagi palju hullemat.

Igavene suvi, mida võime kaunil ajal küll igatseda, on kõige hullem asi, mis Eestiga juhtuda saaks. Talvekartus ja suveootus on meie vaimline vundament. Vanarahvas ütles, et „suvel tehakse rege, talvel vankert” – kui jätame sellest doktriinist pool ära, kukub kõik kokku.

Suve mõte ja kaunidus on tema kaduvuses. Suvekuud on meie sakura ja kehastavad kõige ajutisust ning eestlaseks olemise võimsust. Parafraseerime Kogujat: „Rõõmusta, eestlane, juunis, juulis ja augustis ja su süda olgu rõõmus suvepäevil. Käi oma palja ülakehaga ringi ja mine, kuhu silmad sind juhivad, aga tea, et talvel pead sa lund rookima.”

Suvi on käes, laskem eestluse sügavaimast essentsist – süütundest – korrakski lahti ning olgem selles ilus ja mõnus, kuulakem suvetuuril Patust Poolt, söögem ülehinnatud šašlõkki ja joogem leiget Valmiermuižat, sest see on meie reerautamine, eelpension ja lunastus.

Full disclosure: kirjutasin selle loo maikuu kuumal pühapäeval (tajutav temperatuur 29 ºC) koduses kabinetis aluspesu väel.

Kaupo Meiel on eesti literaat, kellele ei meeldi, kui teda literaadiks nimetatakse. Kirjastuse Post Factum toimetaja. Sel kevadel ilmus tema, Elle-Mari Talivee, Peeter Helme ja Mari Niitra ühisteos „Just sellist Eestit. Eesti Vabariigi 101 aastat ja 101 suurkuju”.