Nagu väike Kati, kes hüppas paneelmaja elutoast otse sillerdava looduse rüppe¹, sattusin mina esimest korda Salemi muusikat kuuldes äkitselt müstilisse ja ähvardavasse tihnikusse. Oli aasta 2010, jaamaks Raadio 2 ja ma polnud iialgi kuulnud midagi nii cool’i. Salem on sleaze, kulunud väljaveninud särk, „Blairi nõiafilm”² helikeeles, unepuudus, öö.

2010

Müra seest kostavad tagurpidi rulluvad biidid, nihkes sündiefektid ja valusalt lööv bass. Sellise sulamiga palad avaldas Salem aastal 2008 enda esimestel EPdel „Yes I Smoke Crack” ja „Water”. Umbes aasta hiljem ristis muusikapress nad witch house’i bändiks. Hellitusnimi sündis siis, kui Pictureplane viskas nalja, et tema house’i-juured on okultismis.³ Samuti ennustas ta 2009. aasta lõpus Pitchforkis, et järgnev aasta tuleb witchy.⁴ Spot on: 28. septembril 2010 lasi plaadifirma IAMSOUND lendu witch house’i defineeriva teose, Michiganis kokku tulnud keldrilise heli kollektiivi debüütalbumi.

„King Night” kõlab, nagu plaat oleks rikki läinud. Salem  on pakkinud 44 minuti sisse maad väristava ava- ja lõpubängeri ning keskele üheksa rahulikuma kulgemisega belter’it. Kõik 11 pärinevad tollest mainitud keldrist, ainult et see pole tüüpiline underground, vaid miski, mis sarnaneb selliste mõõtmete ja visuaalidega maa-aluse paigaga, kus seikleb Tess⁵. Žanrimääratlus witch house lükkas kõrvale senised viidad, nagu drag ja screwgaze⁶, lisades õõva tekitavaid seoseid, mis alguses ehk polnudki esil. Või olid? Salem kutsub enda nimega ometigi rännakule 1692.–1693. aasta nõiaprotsesside tulipunktiks kujunenud Massachusettsi kolooniasse.⁷

Albumi avaja on pealtnäha vaid elektroonikasse uputatud lo-fi noise pop, kuid see on hümn, mis raputab nii hirmsasti, et selle võlu pole võimalik ignoreerida. Sissejuhatav „I love you” ei ole ilus-õrn avaldus, vaid kumiseb justkui „once upon a midnight dreary…”⁸. Teispoolsuse kaja ja jõuluaja koorilauluklassika kombo mitte üksnes ei ärata, vaid ehmatab üles. Järgmisena teeb etteaste röökiv lammutaja „Asia”, mis on, nagu tõestab Nick⁹, tõhus enda probleemide eest ärajooksmise ja depressantide tarvitamise soundtrack.

Sosistajad „Frost” ja „Redlights” – mõlemad ilmunud kõigepealt tolmusemas kuues trio esimeste katsetuste seas – on Salemi diskograafia helgeimad hetked. Kuigi Heather Marie Marlatt pole nii eeterliku häälega kui Elizabeth Fraser (kes oleks!), kumab nende lugude tekstuurist läbi Cocteau Twins. Samuti laulab Heather jaheda vaabaga loos „Traxx”. Rohkem ta aga eriti sõna ei võta ja tema roll Salemi koosseisus tundub kahjuks teisejärguline. Üheks imeliseks erandiks on aga albumile mitte jõudnud „Brustreet” – Bruce Springsteeni 1993. aasta hitt „Streets of Philadelphia” suuresti Heatheri sooloesituses.

„Sick”, mille korduse vormib palindroomarvusid fännav Salem kõlaliselt jadaks 666, ja „Trapdoor”, milles kasutatakse taustal häbitult autoõnnetuse kriginat-raginat, on huumoripritsmetega räpipurakad, mis tuletavad meelde, et album on loodud autotune’i sõiduvees, asetsedes häälemoondajate ajajoonel (FKA) Kanye Westi „808s & Heartbreaki” ja James Blake’i omanimelise debüüdi vahel. „Release da Boar” on küll vajalik hingamispaus albumi keskpunktis, kuid terviku kõige isikupäratum osa. „Hound” hammustab ega lase saagil enda lõugade vahelt pääseda. Eelviimane peatus on „Tair”, mille kurjakuulutava instrumentaali peale freestyle’ib juba 4. ja 6. rajalt tuttav madala vokooderdatud ohkimisega John (Jack) Merlo Donoghue.

Ja seejärel all killer, no filler träkk. „Killer” on Salemi parim müravallide kokkupõrkamise lugu ja nende shoegaze’i meistriteos: selle skelett on pärit postpungist, allhoovustes kerib thecure’ilik kitarr ja meloodial on kohati Slowdive’i out of this world sära. Mitte kuigi instrumendipõhine Salem näitab siin John Alexander Hollandi eestvedamisel tavapärasest rohkem käsitööoskusi. „Killer” kõmmutab nii, et kui eelmisest kümnest lasust puutumata jäid, paiskud nüüd lõpuks ikka kummuli.

2011–2019

„I’m Still in the Night,” kinnitab Salem enda 2011. aasta EPga ja siis kaob.

2012. aasta Pennsylvanias tahab Adam McIlwee rohkem katsetada, võtab nimeks Wicca Phase Springs Eternal ning lahkub indirokkbändist Tigers Jaw, et luua hoopis teistlaadi kooslus GothBoiClique (GBC).^{10 11} Enam-vähem samal ajal hõljub Stockholmis oma Ameerika unelmas Jonatan Aron Leandoer Håstad alias Yung Lean. Ta sõbruneb produtsentidega (Yung) Gud ja Yung Sherman – kes mõjutavad pilveräpi taevast ehast („Kyoto”) koiduni („Greygoose”) – ning ilmselgetel põhjustel panevad nad enda kolmiku nimeks Sad Boys. Yung Lean lööb SoundCloudi kihama¹², kuid ta pole ainus. Gustav Elijah Åhr (RIP) lõpetab enda Trap Goose’i era ja alustab Lil Peepi nime all träkkidega „Keep My Coo” ja „Star Shopping” emoräpi superstaariks kujunemise teekonda.¹³ Lean ja Peep kingivad räpile aeglasema-mõtlikuma oleku, unenäolise ja rauge voolu ning sissepoole vaatava mehe arhetüübi, kes julgeb kõneleda enda vaimsest tervisest.

Nende kahe teerajaja ja nende jälgedes sammunud räpparite loomingule omane tume esteetika ja teemadering ei kanna mõistagi ainult Salemi ja witch house’i sõrmejälgi (silt kleepus ka näiteks selliste kumeda kõla sõprade nagu White Ring, oOoOO, ††† ja Crystal Castles külge). Ei tea täpselt, kuivõrd ja millise veebisüvikutest põlvneva artisti eksperimendid nende kõlarites ringluses olid, aga Wicca on küll ühe enda mõjutajana Salemit nimetanud¹⁴. Pigem on piiride avardajatel Salemil, Leanil ja Peepil ühised esivanemad, kelle vaimu nad enda muusikas edasi kannavad. DIY-mentaliteet, toorus ja võõrandumine olid fookuses juba 70ndate pungis. Ka äng on alati olemas olnud: 18. sajandi lõpus, 19. sajandi alguses oli esiemoks Beethoven, X-põlvkonna valust laulsid Kurt Cobain ja Elliott Smith. Sõltuvalt ajast ja keskkonnast muutuvad vaid look, väljendusvahendid ning tark- ja riistvara.

Aeg-ajalt Tartu Salemi kirikust möödudes tulevad need sellid mulle meelde. iPodist „King Nighti” taasavastades mõtisklen, et Salemit ikka huvitas horror nii väga ning eks nad ihkasid kuuluda samasse klubisse plaadifirma Sacred Bones šeffidega, nagu Pharmakon ja Blanck Mass. Ma eksin.

2020

Kadunud pojad naasevad septembri lõpus looga „Starfall”. See on võimas, justkui „Asia” vol. 2 paugutamine, ja äratuntavalt Salem. Kuid vahepealsetel aastatel on hi-hat’ide udus ja lonkavates biitides asunud uitama ka paljud teised ning pala vokaalne delivery kostab justkui otse mõne GBC liikme suust. Ka album „Fires in Heaven” on eelkõige sooviavaldus räpi uue lainega liitumiseks. Muuhulgas tuletab Salem tasahilju meelde, et nad on olnud selles skeenes juba alates 2009. aastast, kui nad trap’i-pioneeri Gucci Mane’i remiksisid. Näiteks Lean lehvitabki Salemi kuttide suunas ja kutsub Jacki appi enda 2022. aasta mixtape’ile.

Pandeemiast räsitud maailmas loodud „Fires in Heaven” pole samaväärne prohvetlik hullutaja, nagu oli omas ajas „King Night”. Albumit raamistavad pealetükkivad Prokofjevi ja Rihanna ft. Mikky Ekko käest laenatud sämplid, mis pole veenvad. Puuduvad „King Nighti” võrratud antimuusikasähvatused, mis teeksid uhkeks-kadedaks isegi Tobe Hooperi ja Wayne Belli¹⁵. Salem on veetnud palju aega keldrist väljaspool ja tagasitulekualbumi puhul ei saa lahti tundest, et see on liiga tehtud, liiga toode.

Mind kõigutavad rohkem samal ajal ilmavalgust näinud kohaliku tumeelektrooniku sorr atmosfäärid. Ja see, mis toimub eesti räpis põranda all (loe: SoundCloudis), on enneolematu. Mängupoi$$ Käru (RIP) enam pole, kuid õnneks on GBC / Sad Boysi pärandi edasikandjad Lõke ja Rikošett täies elujõus ning avaldavad ebaõiglaselt alahinnatud kontseptsioonalbumid „Turbulents” ja „Nukuteater”. Tipp saabub 2021. aasta alguses, kui benakanister ja mitmed vinged produtsendid eesotsas prod. Hannesega jagavad albumit „Kytus”. Kuigi sellel pole nii raju stuff of nightmares’i kraami kui näiteks pala „Waalad”, mis on meisterdatud koos produdega 666vandal ja delusional, paneb „Kytuse” mitmekihiline ja läikiv helipilt ahhetama ning viimase nelja träki taustad on peaaegu et Galaktlan. Tekstiliselt jutustatakse kuulajale näiteks kiriku taga preestriga hängimisest, deemonitest ja paradiisist. Salem kaotas enda keldriluugi võtmed ära, kuid need leiti mujal üles ja viidi paljundamisele.

2025

6. juunil – kellaajaliselt küll juba 7. – väikesevõitu lava ees Primavera Sound Barcelonal. Mu antropoloogilised välitööd Salemi laivi eel ja ajal kinnitavad, et riietuse põhjal kuulab publik GBC artiste (sh märkan kaht sama disainiga pusa kirjaga „Lil Peep”). Ka margiiela ja Prodigyboys passiksid väga hästi siia seltskonda. Anthony Fantanot, kellele suutsin mõned tunnid varem otsa koperdada, ma ilmselt sellest inimhulgast ei leia, The Internet’s Busiest Music Nerd andis ju „King Nightile” skooriks andestamatu 2/10¹⁶ ja „Fires in Heaveni” kohta pole ta arvustust teinudki. Set list’is on „King Night” selgelt alaesindatud. Salem määratleb end nüüd nukra räpi duona. Kuna Salemi 2010. aasta SXSW laivi kohta ringlevad legendid ja Steven Hydeni sõnul oli tegemist ühe 21. sajandi alguse kohutavaima esinemisega¹⁷, üritasin ootusi madalal hoida. Siiski: oeh.

Salem on kahtlemata parim albumil „King Night”. Nipp: eriti vägevaks elamuseks tuleb volüüm põhja keerata.

* * *

Plaat ongi katki kuulatud – ja mu plaadikogus kui memento ajast, kui olin saanud äsja 18, tantsisin algaja vinüülientusiastina mängijale liiga lähedal ning sättisin end peole nüüdseks kadunud kohtadesse, nagu Korter ja Balou –, sest enne kodust öhe väljumist vajasin ma „King Nighti” nagu õhku.

Aitäh, Heather, Jack ja John!

Hele Priimets seikleb nii metsas ja mere ääres kui ka Last.fm-is ja Letterboxdis.

1. Aruoja, V.; Tooming, J. 1974. Värvilised unenäod. Tallinnfilm. ↩︎
2. Myrick, D.; Sánchez, E. 1999. The Blair Witch Project. Haxan Films. ↩︎
3. Pictureplane: „[W]e were joking about the sort of house music we make, [and we were calling it] witch house because it’s, like, occult-based house music.”  Nguyen, T. 2010. This Is Witch House. – The A.V. Club, 30.12. ↩︎
4. Pictureplane: „Mark our words, 2010 will be straight up witchy.” Grisham, T. 2009. Guest List: Best of 2009. – Pitchfork, 10.12. ↩︎
5. Cregger, Z. 2022. Barbarian. BoulderLight Pictures. ↩︎
6. Wright, S. 2010. Scene and Heard: Drag. – The Guardian, 08.03. ↩︎
7. Blumberg, J. 2007. A Brief History of the Salem Witch Trials: One town’s strange journey from paranoia to pardon. – Smithsonian Magazine, 23.10. ↩︎
8. Poe, E. A. 1845. The Raven. – New York Evening Mirror, 29.01. ↩︎
9. Clough, J. 2011. Skins, 5. hooaeg, 5. osa. Company Pictures. ↩︎
10. Reeves, M. 2018. Wicca Phase Springs Eternal: Occult Genre-Smasher Bred in Punk, Backed by Code Orange. – Revolver Magazine, 06.08. ↩︎
11. Connick, T. 2018. Wicca Phase Springs Eternal: The Figurehead of Rap’s Gothic Reinvention. – NME Blogs, 07.11. ↩︎
12. Yung Lean Doer Is the Weirdest 16-Year-Old White Swedish Rapper You’ll Hear This Week. – Vice, 23.04.2013. ↩︎
13. Jones, S.; Silyan, R. 2019. Everybody’s Everything. First Access Entertainment. ↩︎
14. Garland, E. 2018. Inside the Highly Strange World of Wicca Phase Springs Eternal. – Vice, 06.09. ↩︎
15. Hooper, T. 1974. The Texas Chain Saw Massacre. Vortex. ↩︎
16. Salem – King Night ALBUM REVIEW. – theneedledrop, YouTube, 30.09.2010. ↩︎
17. „[O]ne of the worst and least competent musical performances by a supposedly professional act to happen in the early 21st century.” Hyden, S. 2020. Let’s Remember the 10th Anniversary of the Worst Musical Performance at SXSW Ever. – Uproxx, 06.03. ↩︎