Kui su kodukoht on olnud aastaid omamoodi haldusüksuste persona non grata, tuleb võtta kätte ja tõestada vastupidist. Selle on teinud enda südameasjaks režissöör ning festivali Mägede Hääl üks korraldaja Ivar Murd. Rääkisime väärarusaamade ümberlükkamisest, Ida-Virumaa parimatest paladest ning tema teisest kirest ehk dokfilmist.

Ivar Murd. Foto: Aleksander Kelpman

Veebruaris autasustati Kohtla-Nõmmel asuvas Eesti Kaevandusmuuseumis ellu kutsutud festivali Mägede Hääl Ida-Virumaa aasta tegija tiitliga. Möödunud suvel esimest korda aset leidnud sündmus oli märkimisväärne, kuna niivõrd suurt underground-üritust polnud idas varem toimunud. Lisaks tõi see omavahel kokku muu kandi rahva ja kohalikud, kes samuti Mägede Hääle toimimisse panustasid. Selleks et selgitada välja põhjus, miks taoline üritus Ida-Virumaal üldse kanda kinnitas, tuleb vaadata Kohtla-Järvelt pärit Ivar Murdi poole, kelle peas festivaliidee idanema hakkaski. Käed löödi sama kandi härra Raul Saaremetsaga ning juuli keskel olidki rahvast täis rongid teel festivali poole, et saada osa mitmekesistest muusikalistest etteastetest, vaadata filme või panna kaitsekiivrid pähe ning kaevurite kombel kaevandusmuuseumi avastada. Heites pilgu ka Ivari töös olevatele ning varasematele projektidele, kus on rivis dokfilm Kohtla-Järvest, USA ekstsentrilisest muusikust SUPERSTAR & STARist ning Uku Kuudist, tundus õige aeg tema tegemiste kohta rohkem aru pärida.

Sa oled öelnud, et Kohtla-Järve on kõige huvitavam koht Eestimaal. Kui jätta kõrvale fakt, et oled ise seal sündinud, siis miks sa nii arvad?
Kõige huvitavam osa mingist loost, paigast või teemast on tihti just see, mida esimene instinkt peab millekski, mille poole ei peaks vaatama või kuhu ei tasuks minna. Ära torgi! Kohtla-Järvelt leiab kahe kultuuri ainulaadse kohtumise. Sealne linnapilt on täiesti omamoodi. See, kuidas seal asjadele peale vaadatakse, on täiesti omamoodi. Välja pakutud vastused murepunktidele, nagu integratsioon, kihistumine jne, ei pruugi seal alati õiged olla, aga see koht ei meenuta justkui ühtki teist.

Kas oled kogu aeg niimoodi arvanud või oled sellest alles viimasel ajal aru saanud?
Ikka pigem viimasel ajal. Ma arvan, et paljud idavirumaalased mõnes mõttes häbenevad oma päritolu noorena. Öeldakse, et oled narkomaanide linnast. Aga sellest peab ise aru saama, et koht on tegelikult kihvt!

Sa oled kodukohta palju oma praeguste tegemistega sidunud. Sügisel linastus Kohtla-Järvest rääkiv dokumentaalfilm „Tuhamäed” ning korraldad teist aastat järjest festivali Mägede Hääl. Kuidas see idee sündis?
Kui me Kohtla-Järvel Margus Õunapuu produtseeritud „Tuhamägesid” filmisime, olime operaator Madis Luigega seal kuude kaupa kahekesi n-ö filmiinkubaatoris. Dokfilmi tegemine sisaldabki pahatihti lihtsalt ootamist. Seal ei saanud kuidagi aega veeta, aga vaatasin, et kõik on justkui võimalik – otseselt mingeid piiranguid ette ei panda, et kuskil ei tohi hängida. Oli ruumi mõelda ja ideedel lennata lasta. Siis see mõte laagerdus ja sain tänu SUPERSTARi projektile tuttavaks Raul Saaremetsaga. Käisin välja, et kuule, sa ka Kohtla-Järve poiss, ja nii see alguse sai.

Kas kohalikud võtsid Mägede Hääle avasüli vastu? Kui palju sa näiteks omavalitsust pidid veenma?
Ida-Virumaa on koht, kus tunneb, et inimesed on tänulikud, kui seal midagi toimub. Alati pole rahaline motivatsioon põhjus, miks midagi teha. Seal on tore ning vajadus ja nõudlus on täitsa olemas. Kui filmisime Kohtla-Nõmmel kunagi Holy Motorsile videot, tellisid kultuurikeskuse inimesed meile omal käel seljankat. Muidu peab lubasid taga ajama ja kõik näevad tüdinud välja, aga neil on põnev. Tallinnas seda enam ei ole.

Küll võib olla, et mitmed lahendused, mida on proovitud Ida-Virumaal ellu viia kas siis integratsiooni või arengu vallas, on lihtsalt läbi kukkunud, ja ma arvan, et see on tekitanud teatud pessimismi, et sellest kohast ei saagi kunagi asja. Aga saab küll, kui julgelt ette võtta. Publik on olemas ja inimesi huvitab. Nad on nõus meiega koos nädalavahetuseti tööd tegema, et festival toimiks. Mõistetakse, et see on lahe. Kasvatab tuntust ja toob rahvast kohale. Üks samm viib teiseni ja sellele võib järgneda reaalne areng. Me ei määri ju kellelegi mingisugust umbluud pähe.

Eelmisel aastal lõid ka kohalikud natuke korralduses kaasa ja tänavu kaasate neid jälle. Kas kõik jäid lõppude lõpuks rahule?
Mulle meeldivad üritused ja peod ning olen proovinud alati kõiki tegemisi, millele olen käpa külge pannud, niimoodi ellu viia, et pole žanri- või kultuuripiire, vaid on mõnes mõttes nagu rahvapidu. (Hakkab naerma) Hipsterid, kohalikud ja teised segamini. See aitab murda Eestis tekkinud eelarvamusi, nagu see, et Tallinnas on ainult rahvas, keda absoluutselt ei huvita, mis Ida-Virumaal toimub, või, vastupidi, et Ida-Virumaal on kõik narkomaanid ja Putini-meelsed. Päriselt ei ole olukord üldse nii hull, aga seda aitab mõista reaalne võimalus nende inimestega kokku puutuda. Siis saab aru, et tegelikult oleme kõik osa samast pundist, ja need väärarusaamad kaovad. Parim viis midagi kokku lappida on leida ühiseid lahendusi ja anda seal elavatele inimestele teada, et nad on lahedad; et me väärtustame seda, et selline koht eksisteerib. See ei ole tegelikult midagi suurt – kas või mõni väljaütlemine või ridade vahel teadaandmine. Muutus, mida hoiakutes näha võib, tuleb kiiresti. Mul on tekkinud seoses Ida-Virumaaga tunne, et see on saanud cool’iks. Sellega, millele otsustad oma aega pühendada, on võimalik palju asjade käiku mõjutada, ja ma arvan, et positiivses suunas.

Foto: Aleksander Kelpman

Mida sa muidu ka ajakirjandusest läbi jooksnud kriitikast maale ronivate hipsterite kohta arvad?
Ma arvan, et kõige lihtsam on kritiseerida, ja see on saanud Eestis justkui diskussiooni tüüpiliseks osaks. Vastasargument pannakse vankri ette ja hakatakse piitsutama. Aga kui on soov midagi teisiti näha, siis tuleb kätte võtta ja ära teha. Alternatiiv on mitte teha, aga kuidas siis inimesed maale lähevad? Nad peavadki minema heast tahtest, aga vaja on midagi, mis neid sinna kutsub. Kõik ei saa ühel hetkel otsustada, et kolime maale elama. Selleks peab põhjus olema.

Teil on päris palju artiste ka Venemaalt. Kuidas te nad leidsite?
Proovime kutsuda esinema hästi palju kohalikke artiste ja bände, mis koosnevad eestivenelastest, et pakkuda platvormi uue publikuni jõudmiseks ja integratsiooniks. Meid toetab Integratsiooni Sihtasutus ja neil on selge nägemus, et kui paned inimesed samasse ruumi, siis lükkad väärarusaamad ümber ja seda on tugevalt tunda. Positiivne mõju tuleb väga kiiresti. Kui on väärt asi, juhtub see iseenesest. Pead lihtsalt selleks võimalusi avama.

Sel aastal teete te külastajatele ka väljasõite erinevatesse Ida-Virumaa paikadesse.
Eelmisel aastal me seda ei teinud, aga inimesed käisid ise. Enamik külastajaid oli väljastpoolt Ida-Virumaad, kuid oli ka neid, kes on sealt pärit, aga ära kolinud. Sel aastal ongi meie eesmärk, et festivalile oleks võimalik tulla ilma autota ja jõuda ka ilma selleta kõige kihvtini. Praegu teeme koostööd Sillamäe linnaga, kus on võimalik vaadata installatsiooni ja käia kultuurimajas. Teha pilti suure maaliga Stalinist. Osta pits viina või tass teed koos barankaga. Sillamäe linn käis välja mõtte teha Mere puiesteele välikohvik, mis selleks ajaks avatakse. Need on ägedad lahendused. See oli ühtlasi peamine põhjus, miks tahtsin käed külge panna. Need arendused ja uued teemad tulevad nii või naa, aga need võiksid saada teoks nii, et need on hästi tehtud; et ei oleks kokku lahmitud tüüplahendusi, vaid et Ida-Viru areng oleks Ida-Viru nägu. Just sellele proovime kaasa aidata.

Sul on suvel ka Narvaga mingi plaan…
Tahame korraldada Narvas augustis ühe üllatuse, aga seda me veel päris täpselt välja ei kuuluta.

Midagi samalaadset nagu Mägede Hääl?
Ei, ikka teistsugust. Midagi, mis ei ole nii bändimuusikakeskne.

Kui rääkida su enda Ida-Virumaa kogemusest, siis mis on su sealsed lemmikkohad?
Mulle meeldib käia Peipsi ääres ja aiamaal. Mägedel turnimas ning mahajäetud tööstuskantides luusimas. Avastamist on tohutult. Kui jalutada sellises kohas nagu Viivikonna, siis seal on üks metsa vahele jooksev tee, mis viib täiesti sürreaalse künka otsa ehitatud puidust majani, mis näeb välja nagu kanajalgadel tare vene muinasjutust. Kui ma mõtlen endale kui filmitegijale, siis seal on nii palju asju, mis on visuaalselt ainulaadsed ja inspireerivad. Otsisin ükskord sobivat paika reklaamile, mille tarbeks taheti filmida Eestis midagi, mis näeks välja nagu Manchesteri tööstustänav. Kusagilt mujalt seda ei leidnud, aga 30ndatel ehitatud kaevurite paarismajad Kohtla-Järvel nägid välja nagu need õiged. Arhitektuuriline pool ja loodus ise, need rannad, mis on pankranniku ääres… Soovitan minna uudistama, võtta auto ja liikuda tavapärasest rajast kõrvale.

Sa mainisid, et sulle kui filmitegijale on Ida-Virumaa väga inspireeriv. Kas oled leidnud sealt endale ka juba uut filmimaterjali?
Ida-Virumaa teema on olnud mul südamel juba pikalt, väiksest saadik. Mõnes mõttes sain ma selle enda jaoks läbi töötatud. Võib-olla sealt tuleb veel midagi, aga ma ei oska ennustada. Praegu olen inspireeritud muusikast ja muusikalugudest. Puutun selle maailmaga kokku ja see on tohutult põnev.

Foto: Aleksander Kelpman

Su filmide keskmes on olnud alati värvikad ja omamoodi karakterid. Praegu oled sa muu hulgas tegemas filmi USA muusikust SUPERSTAR & STARist ehk Neville Lawrence’ist. Kuidas sellega läheb?
Neville on nüüd oma teisel maailmaturneel, mis katab taas ainult Euroopat (naerab). Kui me esimesel korral panime tohutult õla alla, et asi maast lahti saaks, siis seekord on tuuri korraldanud agent ja see toimib ise. Filmi kallal töötame edasi. Käisin temaga koos Lissabonis ja sealt tulime Eestisse. Ma ei anna alla, sest teema on seda väärt ja karakter on nii hea. Kõigile meeldib võrrelda neid muusikafilme „Searching for Sugar Maniga”, aga see ei ole sama. Tegemist on underground’iga. Aga Neville saab nüüd täitsa ise hakkama. Ta käis just Red Bulli festivalil New Yorgis, kus ta esines koos selliste artistidega nagu John Maus ja Tommy Wright III. Ma suhtlen temaga. See on nii lootustandev ja teeb südame soojaks, kuidas need teemad arenevad ja jalad alla saavad. Kui me SUPERSTARiga tegelema hakkasime, oli ta väga radikaalsete konservatiivsete vaadetega, aga esimese tuuri tagajärjel on ta pöördunud radikaalse liberaalsuse poole (naerab). Ta on omamoodi ekstremist. Aga väike käest kinni hoidmine, lavale lükkamine ja tunnustamine muudab tohutult inimese maailmapilti. Tal oli suur homoviha, aga ta nägi pärast paaris geiklubis esinemist, et meil kellelgi polnud sellega probleeme, ja me kõik oleme ju normaalsed inimesed. Nüüd ta toetab geiõiguseid. Väikesed sammud.

Sul on valmimas ka film varalahkunud Uku Kuudist. Kuidas sa Ukuga tuttavaks said?
Ma leidsin ta muusika SoundCloudist täiesti juhuslikult ja mul tekkis moment, et issand jumal, kas keegi teine ei tea. Tegelikult teati väga hästi. Uku on olnud Eestis väga tuntud inimene. Vaatasin, et tal ei ole ühtegi muusikavideot. Mõtlesin siis, et võiks talle midagi teha, ja võtsin Ukuga ühendust. Ma ei teadnud, et ta on haige, ja ei kuulnud temast alguses midagi. Ta ei olnud võimeline kirjutama, sest ALS oli juba nii kaugele jõudnud. Ühel hetkel sai ta aga silmaklaviatuuri ja hakkasime suhtlema. Siis sain tema loost natuke rohkem aimu – ALSist, sellest, kes ta ema on… Jõudsin järelduseni, et siin on dokumentaalfilmi ainestik olemas. See oli umbes kaks aastat tagasi. Need projektid võtavad kõik tohutult aega. Uurimistöö ja muu. Mul on väga hea meel, et ma Ukuga tutvusin ja temaga nii palju suhelda sain. Kui filmi suhtes hakkas roheline tuli süttima ja alustasime idee arendamist, ütlesin talle eelmisel suvel, et tahaksin temast filmi lõppu kaadrit Saaremaal, sest muidu koosneb see ainult arhiivimaterjalist ja meie taaslavastustest. Tegime selle teoks ja see oli ühtlasi viimane kord, mil Uku õues käis. See on minu jaoks väga südamelähedane projekt. Filmisime ka Los Angeleses ja suhtlesime selliste muusikutega nagu Dâm-Funk, Benedek ja Maria Minerva, kes rääkisid, mida Uku muusika nende jaoks tähendanud on. Inspireeriv on kuulda, kuidas kellegi jaoks on hiljem avastatud asjad, ja veel eestlase omad, kullafondiks saanud. Uku muusika on mõjutanud väga paljusid inimesi, kes teevad midagi samalaadset. Kui palju see tähendab ja kui palju ta on Eestit esindanud. Jaapani hipsteriskeenes on see põhimõtteliselt ainus asi, mida Eestist teatakse, niimoodi olen mina aru saanud ja sellise romantilise pildi ma enda pähe jätan… Ta leidis oma nišipubliku ja nende seas on tal suur väärtus. Kui räägime eesti bändidest, kes välismaal laineid löövad, siis Uku on seal kindlasti eesotsas.

Miks su film peamiselt arhiivimaterjalidele toetub?
Kuna Uku töötas 90ndatel monteerijana ja oli aktiivne filmitööstuses, on 90ndate arhiivikogumik väga põhjalik. Soovitan kõigil YouTube’i minna ja vaadata Uku Kuudi „Digital Show’d”, mis on pooletunnine talk show tüüpi saade, kus külalisteks on näiteks Nancy Himma jt. See on väga omapärase karakteriga. Antud filmiga proovin rääkida lugu, kasutades Uku enda käekirja, et see oleks tema nägu, ja keskenduda tema muusikale, et see jõuaks veel laiema publikuni.

Kuidas Uku sellesse ise suhtus, et temast filmi tehakse?
Tal oli väga hea meel. Ka selle üle, et Rain (Tolk – M.M.) teda mängima hakkab. Mõnes mõttes on see huvitavam pool just 90ndates, sest Eesti on nii väike ja kõik on kõigiga kokku puutunud. 90ndate värk ja see, kuidas ta muusikust ärimeheks sai, on ka omamoodi huvitav. See peegeldab laiemalt ühiskonna arengut. Seal ei ole midagi häbiväärset, sest muusikuna Eestis ära elada on siiamaani raske. Peab igasuguste vahenditega leiva lauale saama.

Mis on sinu arvates ühele dokumentaalfilmile hea vundament?
Dokumentaalfilmil on hea omadus, et see ei saa olla remake. Sa oled sunnitud oma silmi lahti hoidma ja saama hakkama sellega, mis sulle ette antakse. Sellised piirid võivad olla väga vabastavad. Tõmmake oma paralleelid Ida-Virumaaga ise… Lahendused ei ole minevikus.