Mõni nähtus on nii müütiline, et temasse on sisse kirjutatud pidev ja paratamatu kasvamine, kordamine, vohamine. Nii paistab iga tõlgendus saavat müüdi enda osaks, astuvat temaga kongeniaalsesse, aga samas mängulisse dialoogi, kirjutades iga kord reegleid natukene ümber. Üks selliseid nähtuseid on kahtlemata Vahingu Spiel.

Vaino Vahingule

1979. aasta jäädvustus mängufilmi „Tuulte pesa” proovivõtetelt, kuhu Vahing valitigi vanemat metsavenda mängima. Foto: Villu Reiman (Eesti Rahvusarhiiv)

Tahan alustada oma kirjatükki Paul-Eerik Rummo sõnadega Thespisest: „Et mitte takerdada kirjutamist ühe liigse liigutusega, mis võiks ka mõtte-, õigemini sõnadevoolu tarbetult katkestada, kirjutan edaspidi sinu poole pöördudes igal pool sina väikese tähega, paludes ette vabandust sellepärast. Samal põhjusel on ka laused kohmakad ja segased.”[1]

Sellest on nüüd ligemale viiskümmend aastat, mil sa Tartus Nõva 15A oma kurikuulsaid salonge pidasid, literaate, näitlejaid ja usuteadlasi võõrustasid, rääkisid Jungist, Nietzschest ja Kierkegaardist ning ajasid taga seda püüdmatut Iset, luues ja taasluues oma isikumüüti, mille seemned kasvatavad õisi veel tänapäevalgi ja levitavad jätkuvalt seda kummastavat kutsuvat hõngu. Mis on see taim, mille sa istutasid ja mille lõhna peale nüüd, aastakümneid hiljem nii paljud Tartu tudengid, ajaloouurijad ja elukunstnikud oma pale pööravad ning otsekui joobuvad? Joobuvad sinu „metafüüsilisest intoksikatsioonist”, küsivad, mis on mäng, ja igatsevad osa saada sinu salongist, justkui poleks sa seal teises maailmaski nööre käest lasknud. Igavene mängujuht.

Sinu huvi mängu vastu pärines psühhiaatriast ning oli sinu enda sõnul paljuski seotud inimese isesusega.[2] See Ise ei andnud sulle lõpuni rahu – kõikides juttudes ja näidendites oled ju kirjeldanud vaid iseennast. Nagu oled öelnud, et patsiendi kallale sa ei läinud, alati projitseerisid kõik hingehädad läbi enda.[3] Kirjutamine oli sinu jaoks omamoodi autopsühhograafiline kunstivorm, võimalus püüda tabada ja mõista eneseteadvust, paigutada oma pihtimusliku dramaturgia objekt kierkegaardlikku tüpoloogiasse, vaadelda ja lasta vaadelda oma karljasperslikku „kahepaiksust” – kõikumist psühhiaatria ja filosoofia vahel. Kas selle võimaluse pärast – avada oma eksistentsiaalset võõrandumist ja hämaraid tunge mingile laiemale auditooriumile – valisidki sa pigem kirjaniku kui psühhiaatri rolli? Tuleb ju tunnistada, et kõik need alateadlikud pained, krüptilised tähendusseosed ja sümbolistlikud käitumismotiivid sinu teostest on vaid narratiivne eneseanalüüs, psühhoteraapia, mäng.

Ning need päevaraamatudki on ju vaid provokatiivselt konstrueeritud piirinihked elu ja kunsti vahel, järjekordne Spiel. Nagu sa tõdesid, et „Päevaraamat” tervikuna on tegelikult ikka mingisugune mänguline situatsioon, seal käib ju mäng kogu aeg – sa ei häbenenud seda, ütlesid vaid, et nende avaldamisega rikkusid ka enda privaatsust, avalikustasid oma elu rohkem kui kellegi teise oma. Kõik need sada seitsekümmend koolivihikutäit päevikuid – need olid „põgenemine mingisse teise maailma, kus said oma mõtteid välja elada”.[4]

Spiel oli tol ajal muidugi käibesõna, see oli juba kuuekümnendate lõpu Tartu õhus ühes teatriuuendusega, seguna mingi äreva elulise põlemise ja radikaalse loomeelevuse kirest. Usuti ning nõuti elu ja kunsti sügavust – tavalisest suuremat ja kõrgemat teatrit, utopistlikku vabadust[5], mille tuum seisnes lapselikus mängus – piirsituatsioonis, nagu sa ise seda defineerisid, „milles ehk ainult lapsed ennast vabalt tunnevad ja vabalt tegutsevad. Täiskasvanu ju kardab igasugust piirsituatsiooni, kardab ka loomulikult mängusituatsiooni laskuda, sest see oleks tema arvates tagasiminek. Me aga oleme unustanud, et oma Mina, tegeliku mina, mitte maski, tundmaõppimiseks on mäng ainukene ja tõeliselt kuninglik tee (E. H. Erikson)”. Tõesti, nii paljudegi jaoks tundus Spiel infantiilne, hüsteeriline ja võõras. Sina aga uskusid homo ludens’isse, uskusid, et mäng on inimesele omane ning üksnes „mängusituatsioonis oleme need, kes me tegelikult oleme, […] kes me igapäevases elus enam olla ei saa ega tohi”[6]. Sest kirjutas sellest ju Johan Huizinga, keda sa nii andunult lugesid, veel enne, kui ta eesti keelde tõlgitud sai, et ainult mängiv inimene on huvitav, kas siis novellis, näidendis, laval… Ning et seda on ka mängusituatsiooni loomine iseendast: „Mitte ainult et sa lood selle kirjutamise jaoks, vaid mängusituatsioonis olek on väga huvitav protsess. […] see peab pakkuma mingit vaimset rahuldust või lahendust.”[7]

Nõnda lõid sa kogu oma elust mängu – „lahendasid” ennast ja teisi ümberringi. Milline seltskond su ümber koondus! Mati Unt, Evald Hermaküla, Jaak Kangilaski, Madis Kõiv, Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo, Arvo Valton, Linnart Mäll, Lembit Ulfsak, Tõnu Tepandi, Hando Runnel… See nimekiri ei lõppe siin. Nad kõik jagasid seda põlvkonna palavikulist kokkuhoidmispüüet, kuulusid su salongi külalisringkonda ning põdesid nn metafüüsilist intoksikatsiooni (miski, mille sa väitsid Madis Kõivul olevat – kui inimene, kel on mingi kindel eriala, hakkab tegelema millegi välisega, muusikaga, näiteks, või filosoofiaga, n-ö teisiti mõtlemine).[8] Paljud neist teemadest, millest räägiti, olid seotud teatriga, paljud töötasid teatris ja käisid niisiis igal teisipäeval, kui teatris etendusi polnud, Nõva tänavas sinu ja Maimu Bergi kodus osa saamas sellest mütologiseeritud elu-kunsti sünkroonsusest. Jah, sind peeti ärritavaks, enesefabulatsioonidega müstifitseerijaks, külmaks ja hämaraks manipuleerijaks, kuid sa andsid neile Spiel’i ning ühes sellega sublimatsiooni – võimaluse elada „turvaliselt” läbi elusituatsioonid, mis väljaspool mängusituatsiooni oleksid olnud eetiliselt ning moraalselt ühiskonnas taunitud. Selle mänguga mindi ometi kaasa, sest „kui näitleja ei mängiks, siis mis ta laval teeks”[9].

Ütlesid, et seda „mängu” mõistet on sulle veidi ülekohtuselt omistatud, et oli teisigi, kes provotseerisid mängusituatsioone. Unt oma Angst’ide, oma hirmude ja oma unenägude ja unelmatega, Hermaküla, Toomingas… Et kogu see „punt” oli teil selline. Enamik pidi siiski kaasa minema, sest sellel ju psühhodraama põhinebki – et mängusituatsiooni pandud isikule antakse mingi sotsiaalne roll ja siis tuleb see ära mängida, lahendada probleem, saada lahti traumast.[10] Mis hetkel siis Spiel’iga liiale mindi, et Kangilaski ja Černov ütlesid, et „mäng on kuri, et Vahing špiilib teiega kurjalt, olge ettevaatlikud”[11]? Kas siis, kui sisestasid oma külalisele, et tema naine teda petab? Sundisid inimesi tõemeeli uskuma mingit intriigi ja jälgisid siis nende reaktsiooni. Või siis, kui Maimu Berg järjekordse draama käigus viimaks Mati Undil kulmu lõhki viskas? Kunagi ju ei teadnud, kuhu piirsituatsioonid välja viivad. Ja see mäng – see ju ei piirdunud salongiga, see käis ka restoranis ja tänaval. Spiel oli elu igakülgne üledramatiseerimine, kunstiline liialdus ning pidev piirsituatsioonides elamine – provokatsioon elule.

Sa võrdlesid neid mängusituatsioone ja salonge hallutsinogeenidega, mis võtavad maha mingid sotsiaalsed pinged, see olevat nagu amfetamiin, mis avab ja avardab su mõistust, see tolle ajastu Tartu mentaliteet.[12] Vahest ongi just joobumuslik eneseunustus ning ihalus elu ja kunsti kõikehõlmava segunemise järele see droog, mida kogeda soovitakse? Tunda seda põletavat vaimset avardumist, otsekui religioosset deliiriumit – ekselda sundimatult hämara alateadlikkuse hallaladel, nõuda enamat, armastada ja vihata siiralt ja südamest, jõuda tagasi vabasse, lapselikku mängu, kus muu maailm ununeb. Sest me kõik ju alateadlikult teame, et tabud ärritavad meid vaid seetõttu, et oleme endas midagi alla surunud. Sina ärritasid kõiki oma mõistmatute tungide ja lugudega, aga sinul oli selles rohkem teadmisi kui teistel. Ja sa olid oma ajastu enfant terrible, kuid praegu vaadatakse sinu paradoksaalsele loomusele ja elule tagasi mingi valulise nostalgiaga, igatsetakse mõista seda tragismi, kuuluda isegi sinna salongi. Ka siinkirjutaja, mitmete noorte kirjandusuurijate, psühholoogide ja teatriteadlaste hulgas, on ihanud käia tolle ajastu vaimu „kuninglikku teed”, püüdnud tabada seda Iset, taaselustada salongi ja näha nüüdisaja argipäevas midagi valuliselt ausat ja naiivselt müütilist, sest sinu sõnutsi „ilma ennastsalgava aususe ja siiruseta mingit kunsti ei sünnigi”[13].

Ehk ongi mõni valgus nähtav vaid distantsilt. Aitäh sulle, kes sa istutasid Tartusse Spiel’i.

[1] Rummo, P.-E. 1997. Lugemiseks Evald Hermakülale, kes lavastab „Tuhkatriinumängu”. – Thespis. Meie teatriuuendused 1972/1973.
[2] Sang, J. 1997. Otseseid vastuseid kaudsetele küsimustele. – Thespis. Meie teatriuuendused 1972/1973.
[3] Vadi, U. 2010. Inemise sisu: Vaino Vahing. Intervjuu. – Vikerkaar, nr 3, lk 74–86.
[4] Samas.
[5] Rähesoo, J. 1997. Eessõna. Thespis. Meie teatriuuendused 1972/1973.
[6] Vahing, V. 1997. Ainult mängust. – Thespis. Meie teatriuuendused 1972/1973.
[7] Vadi, U. 2010. Inemise sisu: Vaino Vahing. Intervjuu. – Vikerkaar, nr 3, lk 74–86.
[8] Samas.
[9] Samas.
[10] Samas.
[11] Vahing, V. 1993. Tahan saada poliitikuks, aga ei oska (intervjuu Vaino Vahinguga). – Vikerkaar, nr 7, lk 79–85.
[12] Vadi, U. 2010. Inemise sisu: Vaino Vahing. Intervjuu. – Vikerkaar, nr 3, lk 74–86.
[13] Samas.

Deivi Tuppits on vanemuislane ja teatriteaduse magister (lõputööga „Vaino Vahingu subjektsus näidendite „Potteri lõpp”, „Suvekool”, „Testament” ja „Mees, kes ei mahu kivile” kui autobiograafiliste draamanarratiivide näitel”).