Aare Pilve tähelepanekuid saab ehk võtta järjena tema kunagisele kirjutisele „Olevikumälestusi üheksakümnendatest”, üheksakümnendad on minevik, aga postmodernistlik fragmentaarium püsib. Mis tundus 90ndail oluline? Kas (ja kuidas) on üheksakümnendad tagasi? Kas Pilvest sai „Tartu Krull”? Kus (kes) on Kivisildnik ja Kender nüüd?

Erakkond + sõbrad. Pildil (vasakult): Mehis Heinsaar, Aare Pilv, Jaan Kangilaski, Ann Veismann, Andreas Kalkun, Lauri Sommer, Marko Kompus. Ilmselt mai 1997. Foto: erakogu

Kunagi, kui üheksakümnendad olid läbi, kirjutasin ühe mõtiskluse „Olevikumälestusi üheksakümnendatest. Unetusest ja kriitikast” (Vikerkaar 2–3/2001). Tagantjärele vaadates on sel jutul pigem isikulooline kui sisuline ajastut tõlgendav väärtus, aga ühest hoian endiselt kinni: 90ndad olid unetuse aeg – ses mõttes, et see oli aeg, mis püüdis iseennast juba ette kirjanduslooks kirjutada, ei uskunud tarkust „aeg annab arutust”, ei mallanud settida. See oli postmodernistlik aeg ses mõttes, et postmodernism kultuuri enesetõlgendusena ongi selline Münchhausen, mis püüab iseend juba ette kaduvuse soost välja tõmmata. Ühesõnaga, pole und, mingi ärevus on sees, mingi sõlm ei lase magada, mingi mõte sunnib end peale ja sunnib end selgeks mõtlema, kuigi on öö ja pea läheb järjest rohkem pulki täis, pole maldamist targemat hommikut ära oodata. Mõistagi on see kõik reklaamist küllastatud ühiskonna eripära – nüüd! parim! uusim! kohe! Selle ehk ilmekaim väljendus oli NAKi „noorte geeniuste sarja” nimetus, mis oli ju küll naljavõtmes, kuid tekitas siiski oma suuresõnalisuses õlakehitusi – igal juhul oli see märk sellest, et sõna „geenius” oli devalveerunud. See ongi mu meelest jätkuvalt 90ndate eesti kultuuri üks põhilisi olemusjooni – hierarhiate devalveerumine, kultuuri karnevaliseerumine; ja kuigi ajuti absoluutselt naeruväärne, oli see lõppkokkuvõttes ikkagi hea ja vabastav. Mina kirjutaja ja lugejana olen 90ndaist pärit ning see skepsis hierarhiate ja edetabelite suhtes on mulle sisse kasvanud – seepärast on mul imelik ja naljakas vaadata nt Mikita kanoniseerimist rahvusliku utopistina; 90ndail poleks Mikita lingvistika-triloogiat selline retseptsioon tabanud. Ometi on Mikitagi 90ndate karnevalist pärit.

Ajuti tundub, et pärast meeldivalt rahulikke (isegi natuke igavaid, aga samas viljakaid) nullindaid on 90ndad tagasi, kuid seekord farsina: tollane radikaalne kontseptualist Kivisildnik on muutunud lihtsalt poliitiliseks hüsteerikuks, tollane furoori tekitanud Kender on pärast nullindate suhtelist vaikust teinud comeback’i vabakutselise aferistina. Kõik on nii rahutukstegevalt tõsine, erinevalt mängulistest 90ndatest.

Tartu NAK. Pildil (vasakult): Urmas Vadi, Milvi Martina Piir, Veiko Märka, Timo Maran, Ülle Harju, François Serpent (tänapäeval fs), Jan Rahman, Sven Kivisildnik (tänapäeval (:)kivisildnik), Contra, Mika Keränen, Tanel Toomik. Ilmselt 1997. Foto: erakogu

Mis tundus 90ndail oluline?

  • Ülikoolis räägiti siis, et kümnendi (tollal öeldi, et eesti postmodernismi) häälestasid proosas sisse kolm olulist teost: Mati Undi „Doonori meelespea”, Jaan Unduski „Kuum” ja Peeter Sauteri „Indigo”. Unt oli 90ndail ülioluline lavastajana, kuid kirjanikuna taandunud, Undusk on ilukirjanikuna esinenud harva (kuid temalt pärineb üks 90ndate kirjandusteooria tähtteoseid „Maagiline müstiline keel”), Sauter on kehtestanud end järjepidevalt ja kindlalt olulisimate hulka. Sauteri novell „Kõhuvalu”, sünnituse naturalistlik kirjeldus, lõi tollal palju laineid.

  • Kümnendi algupoolel oli oluline rühmitus Hirohall: Karl Martin Sinijärv, Kivisildnik, Kauksi Ülle, Jüri Ehlvest ja Valeria Ränik. Nende toodud uutmoodi eneseesitluspraktikatest räägiti 90ndatel kui millestki väga erilisest, nüüdsel ajal on need muutunud iseendastmõistetavuseks. Hirohalli autorid tõid käibele etnofuturismi mõiste, mille kaudu Kajar Pruul konstrueeris etnosümbolismi, nimetades nõnda toda rahvuskirjanduse kontseptsiooni, mis oli 80ndate lõpuks oma ammendumiseni jõudnud.

  • Jüri Ehlvesti surmast saab tänavu juba kümme(!) aastat. Võimalik, et tema surmaga saidki 90ndad lõplikult läbi, igal juhul esindab ta jõulisimalt seda, milline ümberkeetmine eesti kirjandust tollal tabas – Ehlvesti ei kujuta ette varasemas kirjanduses, samas ei kujuta ilma temata nüüd enam eesti kirjandust ette. Ehlvesti peaks jätkuvalt esiplaanil hoidma, keegi võiks võtta ja anda välja tema kogutud teosed[1]: kolm romaani, kuus novellikogu, lisaks veel kamaluga kriitikat ja esseid (sest neilgi on eripärane ehlvestlik kunstiline kvaliteet).

  • 80ndate keskel kaplinskiliku-luigeliku loodusluuletajana debüteerinud Tõnu Õnnepalu tulek prosaist Emil Todena – „Piiririik” oli see kinnistäht, eesti kirjanduse uuenemise Nokia, mida ikka esile tõsteti: ilmselt enim tõlgitud eesti kirjandusteos tollest ajast, rafineeritud dekadents ja postmodernism üheskoos, geiteema sisenemine eesti kirjandusse, eurokirjandus ja mida kõike veel. Mäletan, et juttu „Piiririigi” üle oli nii palju, et see tekitas tõrke romaani enda suhtes, nii et lugesin seda alles neli-viis aastat pärast ilmumist.

  • Juhan Viidingu surm 1995. aasta kevadel, viimseks tekstiks marurahvuslaste valimisplakatist saadud vapustus. On küll kahtlane kellegi surma millegi sümboliks pidada, kuid ometi on tunne, et see lahkumine märkis mingit üleüldisemat loojumist – irooniline ja kõrgeetiline vaim, mis oli vastu pannud stagnaajale, jäi alla uue ajastu tuultele. Seegi allajäämine on 90ndad.

Tartu NAKi taasasutamiskoosolekul viibinute täielikulähedane nimekiri Tartu Kirjanduse Maja külalisraamatust.

  • Palju räägiti sellest, et 80ndate hierarhiad olid ümber pööratud – kui ennist oli ühiskonnas mainekaim valdkond kultuur, selle sees kirjandus, selle sees luule, siis nüüd pöördus tipp allapoole. Luulekogude kolmesajaseid tiraaže, mis tänapäeval on tavaline, tajuti suure tagasilöögina.

  • 90ndad olid kindlasti Hasso Krulli kümnend, vähemalt minuvanuste jaoks – tema kriitika ja esseistika ning välismaiste teooriate tutvustused (poststrukturalismi-loengud Vikerkaares) avasid terve uue perspektiivi kirjandusliku ja kunstilise valdkonna nägemiseks, lisaks tema üha muutuv ja rafineeritud luule, mis tuli kuskilt teisest traditsiooniruumist. Mäletan, et 90ndate keskel unistasin rohelise tudengina, et minust saaks „Tartu Krull” (just nii ma seda sõnastasingi). Nüüd on Krull ise Tartus.

  • Kodumaisele kirjandusloole lisas uue põneva perspektiivi Tiit Hennoste oma „Hüpetega modernismi poole” (mis on kauaoodatud raamatuks saanud alles nüüd). Krulli ja Hennoste loengusarjadele lisandus Vikerkaares Vahingu ja Jüriloo psühhoanalüüsi ajalugu. Tegeldi enese järeleaitamisega, kraamiti välja kõiksugu teooriaid, eneseanalüüsi vajadus oli suur.

  • Pärale jõudis naiste emantsipatsioon: tulid Elo Vee/Viiding ja Triin Soomets, esimene neist mu meelest alahinnatuim eesti luuletaja viimase paarikümne aasta jooksul (ometi oleks raske ette kujutada Maarja Kangro võidukäiku ilma Viidingu sillutatud teeta). Noor Soomets tekitas elevust oma erootilise provokatiivsusega (ja provokatiivseks on ta jäänud senini, küll laiemalt eksistentsiaalses mõttes).

  • Palju räägiti Kaur Kenderi „Iseseisvuspäevast”, mäletan, et mulle jäi see tollal arusaamatuks kriitikute unetuks haibiks – temaatika ja keelekasutus olid loomulikult eesti kirjanduses uudsed, aga ikkagi kuidagi tühjavõitu ja vähe toitev tundus see värk. Pole hiljem üle lugenud, ei tea, kuidas nüüd mõjuks. Millalgi nullindatel koostasime koos lätlaste ja leedukatega balti kirjanike leksikoni, kus oli igalt maalt 100 kirjanikku, ja vaidlesime eestlastega isekeskis, kas Kender on ikka kirjanduslooliselt oluline või põgusa furoori mees; lõpuks pääses ikka saja hulka.

  • Ja kümnendi lõpul räägiti palju Hirami romaanist „Mõru maik” kui millestki, mis lööb uusi uksi lahti. Kas peaks nüüd uuesti üle lugema?

  • 90ndad on ka Madis Kõivu võimsa tuleku aeg, kuigi Kõivu tollase kirjandusliku ajavaimuga siduda on raske – ta tuli kõrvalt, väljastpoolt, autonoomse suurusena. Kõiv ja 90ndad ei defineeri teineteist.

Osa Erakkonnast. Pildil (vasakult): Andreas Kalkun, Kalju Kruusa, Aare Pilv, Berk Vaher. Aprill 1997. Foto: erakogu

Kümnendit poolitab Kivisildniku skandaal 1996. aasta suvel. Kivisildniku kuulus kirjanike nimekiri ilmus internetis[2], Aivo Lõhmus ja Hando Runnel kaebasid asja kirjanike au ja väärikuse solvamise eest politseisse. Politsei konfiskeeris Kivisildniku arvuti (püha lihtsameelsust, ütleb tänapäeva inimene, kes teab, et internetti pole võimalik konfiskeerida), mitu kirjandusteadlast kirjutas põhjendavaid tekste, mispoolest on tegu ilukirjandusega ja mistõttu see ei kuulu paragrahvi alla, lõpuks asi suleti. Skandaal oli tegelikult teravaim väljendus ühele tollasele pikemale kirjanduspoliitilisele vastasseisule (mis oli küll Tartu-keskne). Tartu osakonna tollane esimees oli Heino Puhvel, kuid tema mängis nois konfliktides pigem passiivset rolli. Lõhmus, kes oli osakonna majandusjuhataja, ning Runnel, kes oli osakonna juhatuse liikme ning Ilmamaa juhina majas mõjuvõimas tegelane, olid hakanud piirama nooremate kirjandustegelaste osalust osakonna tegevuses (nt Kivisildnikule keelati pärast nimekirja ilmumist lausa ametlikult sissepääs majja). Asi läks koomiliseks, meediasse jõudis, kuidas Tallinnas räägiti suurel kirjanike üldkogul kõnetoolis sellest, et Tartu maja sauna võti on Runneli käes ja Ehlvest peab sauna pääsemiseks vahendajaid kasutama. Vastasseis lõpetati oktoobris, mil osakonna uueks esimeheks valiti diplomaatiline Janika Kronberg.

Erakkond + Contra. Pildil (vasakult): Lauri Sommer, Mehis Heinsaar, Kristiina Ehin, Contra. Rongis kas teel Sõktõvkari või sealt tagasi. August 1998. Foto: Aare Pilv

Ma meenutan seda tegelikult seetõttu, et mu enda „kirjandusellu sisenemine” (kui krõbisev väljend!) sattus tolle vastasseisu varju. Seltskond, kes kohe varsti koondus Erakkonna nime alla, esines esimest korda 1996. aasta aprillis üritusel, mille korraldasid Lõhmus, Ele Süvalep ja Vaino Vahing – otsiti kokku seltskond noori kirjanikke (õed Kristiina ja Piret Ehin, Heinsaar, Kruusa, Mikita, Pilv, Sommer ning Janek Kraavi vahendusel postuumselt ka Jim Ollinovski) ja korraldati salongiõhtu. Meie olime muidugi rõõmsad esinemisvõimaluse üle, teadmata, et üritus oli vastus Tartu osakonna juhatuse pihta tehtud kriitikale, et noori kaasatakse vähe. Nii et me olime näidiseks, millised on õiged noored kirjanikud. Pärast üritust oli istumine esimehe toas, lugesin seal ette veel paar oma teksti, Ehlvest kommenteeris trotslikult, et üks hea kujund, aga muidu igav.

Meie seltskond hakkas koos käima ja laienes. Mäletan, et millalgi oli mul vestlus Aivo Lõhmusega, kes julgustas meid organiseeruma ja pakkus toetust ühisraamatu avaldamisel. Võtsime toe hea meelega vastu, Lõhmus kirjutas meile kulka jaoks soovituse (kes oli teine, ei mäleta kahjuks, igal juhul keegi Lõhmuse-Runneli n-ö vastasleerist; küsisin Mart Velskrilt, kas see võis olla tema – ta vastas, et võimalik, kuid polnud kindel). Alles tagantjärele olen aru saanud, et ilmselt oli tegu ebaõnnestunud katsega taaselustada erakkondlaste põhjal NAK. Olime aga ettevaatlikud, et tolles vastasseisus mitte pooli valida, sest idealistlikult näis meile, et kirjanduspoliitika tegemise asemel on kirjanike kutsumuseks kirjutada tekste ning igasugune organiseerumine peab olema omaalgatuslik. Kui 1997. aasta algul Kivisildniku (omaaegse NAKi viimatine esimees) eestvõttel kutsuti Tartu Kirjanduse Majja kokku NAKi taasasutamiskoosolek, istus Erakkond skeptiliste nägudega tagumises reas (sellest on foto alles!) ja otsustas jääda eraldi. Ei salga, et me olime endist ikka ju kõrgel arvamusel, Kivisildniku ja Kauksi Ülle kantseldamise alla minek tundus kuidagi mõttetu. Ainult vaba hing Mehis astus meist NAKi liikmeks. Eks neid seltskondi püüti ka mõnevõrra vastandada, kuigi me ise seda ei kultiveerinud, isiklikul pinnal sõbrustati ju küll ja isegi esineti paaril korral ühisüritustel. Nii et Erakkond ja NAK olid tegelikult Runneli-Kivisildniku konfliktist viljastatud, leeride „noortetöö” tulemus.

Aasta 1998 varasuvel, kui mul oli ilmunud teine luulekogu, värbas Kronberg mind Kirjanike Liidu liikmeks. Ta kirjutas ise ühe soovituse, teise küsis just tuppa astunud Indrek Hirvelt. Tol oli ilmselt ebamugav ära öelda, kui niimoodi otse küsitakse, ja nii ta kirjutaski, et Pilv pole „luuletajana just eriti andekas”, aga oma mõistuse ja püsivuse abiga jääb ta kirjandusellu niikuinii tegutsema, nii et võetagu ta siis parem vastu. Etableerusingi, selline õnnistus taskus. 90ndad olid head aastad, kahju, et nad läbi on.

[1] Müürilehele teadaolevalt on minimaalselt kolmeköiteline Ehlvesti teoste valimik Jumalike Ilmutuste kirjastuses ka valmimisel, täpset ilmumisaega ei julge siin aga veel prognoosida.
[2] 1990. aastal kirjutatud tekst „Eesti Nõukogude Kirjanike Liit – 1981. aasta seisuga, olulist”, ilmus internetti 1996. aastal – toim.