Tekkel peas ja trikoloorilint üle rinna, astub üle raekoja platsi korporant. Või õigupoolest, millal te viimati väljaspool volbripidustusi eraldumismärkidega korporanti nägite? Kas see ohtralt mütologiseeritud nähtus on kaotanud oma aktuaalsuse?

Sakala liikmed erinevate relvadega 1932. aastal. Foto: korp! Sakala arhiiv

Üheksakümnendatel lahvatas me meedias mõneks kuuks korporatsiooniskandaalike, mis tundub tänapäeval isegi korporantidele täiesti veider ja mida õigupoolest enam hästi ei mäletatagi. Ütlen kohe ära, et korporatsioonidega ühte patta on siin pandud ka Eesti Üliõpilaste Selts, mille üle võib küll vaielda – ja on juba omajagu ka vaieldud –, aga vaevalt saab kellelgi olla suuri vastuargumente EÜSi määratlemisele (ainsa) korporantliku seltsina – mingis mõttes on tegemist arhetüüpse Eesti üliõpilaskorporatsiooniga ning sääraseid olemuslikke seoseid ei eita ka praegused EÜSlased.

Aga tagasi skandaali juurde. EÜSi aukohtuni ja Postimehe veergudelegi jõudnud vilistlaste arveteklaarimise tuum seisis „ühe versiooni kohaselt” selles, et seltsi liige Riivo Sinijärv, kes täitis tol ajal välisministri kohusetäitja ülesandeid, sai peaminister Tiit Vähilt käsu „vabaneda välisministeeriumi tülikast kantslerist Indrek Tarandist”[1], mida Sinijärv kuuldavasti ka tegi. Ootamatult selgus seejärel, et Sinijärv on eksinud nõnda EÜSi sisekorra vastu, mille järgi tuleb kaasvilistlast oma kavatsustest teavitada, enne kui neid asutakse ellu viima. Klaarimist oli meedias seejärel omajagu, keegi nõudis kelleltki EÜSi salajast liikmete nimekirja, keegi solvus, keegi selgitas jne.[2] Toomas Alatalu (muidugi ootuspäraselt ja mitte ainsana) küsis, kas „Eesti Vabariiki juhib üliõpilaskorporatsioon”, sest „on mustvalgel kirjas, et mingi üliõpilasorganisatsiooni reeglid osutuvad väidetavalt ülimuslikuks riiklike ja seaduslike protseduuride suhtes”[3]. Samas artiklis küsitakse retooriliselt, kas korporatsiooni luba peaks taotlema ka juhul, kui kedagi on tarvis arreteerida.

Segased üheksakümnendad oleme ammu seljataha jätnud, riigiaparaati on selle aja jooksul mitu korda kokku pandud ja lahti ühendatud, uuesti ja teisiti kokku pandud jne. Säärast süsteemset korporatiivset onupojapoliitikat ei ole ilmselt enam kuigivõrd mõtet kahtlustada, ehkki veel 2008. aastal kirjutas Aarne Ruben: „Meie ühiskonda valitseb liiga palju värvikandjaid. See on sama kindel kui vene ruleti mängimine „seitse ühele”: kui ministeeriumi osakonnajuhataja on „õigest” parteist ja kui ta on veel humanitaarharidusega, siis võib kindel olla, et ta on kas EÜS-ist või korporant. […] Siin võib võrdluseks tuua mitmeid süsteeme: Jeltsini „perekonna”, ristiisade süsteemi Sitsiilia linnades.” Kõrvutused on igal juhul värvikad! Kummalisel moel tundub aga, et just niisugused vastased andsid veel kuni nullindate lõpunigi korporatsioonidele selle müstilise salaklubi oreooli, mis paistab nüüdseks küll lõpuks kadunud olevat. Usutavasti on omajagu korporante, kes sellest puudustki tunnevad. Kui Filiae Patriae vilistlane Kersti Kaljulaid sai presidendiks, ei lahatud me meedias enam korporatsioonidega seotud vandenõusid nagu veel EÜSlasest Toomas Hendrik Ilvese aegu[4], aga selle asjaolu põhjused võivad peituda muidugi hoopis mujal.

Kas oled poolt või vastu?

Vaevalt et keegi tänapäeval iseäranis just 90ndaid või 00ndaid taga igatseb, liiati pärineb üliõpilaskorporatsioonide põhivara hoopis varasemast, mängitakse ju peaasjalikult 20. sajandi alguse mänge. Endiselt, vähemasti paberil, kehtivad asutamisaegadel kirja pandud kodukorrad ja põhiväärtused, loosungid ja värvid. Nii kordub kodulehelt kodulehele eestluse säilitamise ja edendamise ning – võib-olla üllatuslikult, arvestades vähemasti meeskorporatsioonide kuvandit läbi aegade – karskuse ja kasinuse nõue. Asutamisaegsete põhimõtete järgi elatakse konventides aga siiani – ja tõepoolest, kes saaks öelda, et rahva tervis ja isamaa ei ole 21. sajandil enam tähtsad.

Viimaste aastate ajakirjanduses ei ole korporatsioonidele enam ülemäära palju ruumi jäetud, aga samas näiteks see, kui palju vastukaja sai Joosep Tiksi arvamuslugu (imeliselt lihtsakoeliselt provokatiivse pealkirjaga „Üliõpilaskorporatsioonid on tobedad”), näitab selgesti, et mingil arusaamatul põhjusel on endiselt tegemist nähtusega, mille suhtes leigeid reaktsioone põhimõtteliselt ei olegi. Ollakse kas poolt või vastu.

Mingil põhjusel on korporatsioonid endiselt nähtus, mille suhtes leigeid reaktsioone põhimõtteliselt ei olegi – ollakse kas poolt või vastu.

Näiteks feministlikus Facebooki grupis „Virginia Woolf sind ei karda!” vaieldi selle artikli ja sealt edasi korporatsioonide teemal üldiselt vägagi tuliselt. Veendunud vastased heitsid oma argumentatsioonis meeskorporatsioonidele ette sisuliselt homosotsiaalse kapitali ebaõiglast rakendamist ja sealt edasi lausa segregatsiooni (sest naistel ei ole võimalust osaleda n-ö poisteklubi mängudes ja paljusid asju otsustatavat just õllelaudades), naisorganisatsioonide vastu sai aga kuulda näiteks seisukohta, mille väitel on naiskorporant põhimõtteliselt antifeministlik nähtus. Debati teise poole moodustasid valdavalt nii nais- kui ka meeskorporandid, kelle korduvateks argumentideks olid näiteks feminismi ja vabaduse seos ning üleüldine valikuvabaduse printsiip à la „meil on olemas ka segaorganisatsioonid, kes tahab, kuulub sinna”, mis ongi kahtlemata tõsi (ja et kõik oleks ausalt ära räägitud, kuulub ühte Eesti kahest segaseltsist ka selle artikli autor). Kirjeldatud lõim ei ole ainus samalaadne „Virginia Woolfi” grupi ajaloos, nagu ei ole nimetatud grupp kaugeltki ainus koht, kus sääraseid debatte peetakse. Nagu öeldud, kõnetab teema – ehkki korporatsioonid ise paistavad olevat suurema mõju ühiskonnas kaotanud – millegipärast endiselt paljusid.

Seda tõhusat „poolt-vastu” printsiipi rakendas Metsaülikool debatis „Korp – pro või contra?”, kus – mõlemal juhul küll leebelt, aga siiski – contra-poolt esindasid Janar Ala (märksõnadeks muu hulgas „alandusel põhinev hierarhiline süsteem”, „anakronism”, „arhailine veidrus” jne) ning Eveliis Padar (peamiseks etteheiteks soostereotüüpide taastootmine näiteks programmilistes kõnedes härradele ja daamidele). Samas võtsid pro-seisukoha Uku Tomikas, kes kõneles vennas(kogu)konna vajalikkusest just praeguses maailmas, ning Valle-Sten Maiste, kes sedastas: „Tänapäeval peab kõigel olema mõte. Miks sa seda teed? Sest sa tahad ühiskonda paremaks muuta, et pere oleks jõukam või veel mõni kolmas mõte. Aga korporatsioonil ei ole ühtegi konkreetset mõtet. Lihtsalt lõõgastud vaimselt koos meestega, kellega oled aastate jooksul kokku kasvanud.” Siit ilmneb minu meelest üks põhiline probleem, mis säärasele fenomenile lähenedes tekib. Kui ajakirjanik küsib, miks sa siin oled, mis selle kõige mõte on, siis sa tunnedki ilmselt vajadust seda kuidagi mõistuspäraselt ja loogiliselt selgitada. Ühele poolele implitsiitselt pandud kohustus teeb sellest aga juba eos mingil moel ebavõrdse olukorra, kus ühel on õigus aru pärida ja teine peab end justkui põhjendama. Kas kõigel peab mõte olema ja kas minu asi on selle kohta küsida?

Nii jõudis Maiste ilmselt asja tuumale üsna lähedale: „Minu sinna minek oli juhus. Läksin sõbra kaudu ja mõtted või põhjendused, miks liitutud sai, on kõik tulnud tagantjärele.” Nõnda rõhutasid ka praegused korporandid, kellega vestlesin, sõprade ja juhuse tähtsust organiseerumisel ning tihti sedagi, et mingit otsest plaani organiseeruda ei olnudki, aga asjad kuidagi läksid nii. Lisaks nimetatakse ka (pean siiski ütlema, et eriti teevad seda daamid) mingit äratundmist või „õiget tunnet”, et just see organisatsioon on õige koht.

Akadeemilise maailma sügis

Kui mina 2005. aastal Tartus bakasse astusin, olid korp!![5] ja korporandid veel aktuaalsed. Neid kohtas näiteks Zavoodis, aga tänapäeval Zavoodis ju keegi kuigivõrd ei käi. Neid nägi ka linnapildis, harvad ei olnud juhud, kui ühte või teise konventi satuti pärast mõnd pidu äftekale. Millegipärast see enam nii ei ole. Tõele ei paista vastavat ka minu algne spekulatsioon, et siin mängib rolli peamiselt mu enda soliidne vanus. EÜSi abiesimees Sten Torpan nõustub minuga kohe, öeldes, et 2005. aasta paiku oli pilt tõepoolest teine: „See oli akadeemilise maailma juunikuu! Kõik õitses. Nüüd me oleme kuskil akadeemilise maailma sügises ja varsti tuleb talv.” Ta lisab, et nagu muu siin elus, käib aga ilmselt seegi sinusoidina ning küllap naaseb varsti ka õitseng. Ja ka nüüdsed ametimehed ja -naised on liitunud kõik korporatsioonidega just sellel akadeemilise maailma sügise kümnendil.

Ugala liikmed 1926. aasta kevadkommersi ajal Emajõel. Foto: korp! Ugala arhiiv

Ka „minu ajal” liigelnud korporantide kuvandid ja müüdid ei ole korporatsioonide praegustele peaasjalikult vaid veidi üle 20-aastastele funktsionääridele ülemäära tuttavad, näiteks ei olda kursis samavõrd legendaarse ja tõestisündinud looga 2002. aastast, mil rukiti („rukkimine” tähendab päriskeeles organisatsioonist eemaldamist lühemaks või pikemaks ajaks, mille vältel ei või ka teised organisatsiooni liikmed rukitud isikuga lävida, kui selleks ei kohusta neid just töö- või isiklik elu) 99 aastaks meeskorp! Vironia liige „pärast seda, kui ta oli naisteriietes ja ilma saatjata läinud korp! Indla külalisõhtule”. Asjaolu, et kõnealune üksikjuhtum ei löönud toona nõnda palju laineid ainult korporatsiooniskeenes, vaid ka peavoolumeedias, näitab ilmselt samuti seda, et korporatsioonitemaatika huvitas inimesi mingil põhjusel väga, aga nüüd juba mingisuguse veidruse või kurioosumi tahu kaudu.

2018. issanda aasta Tartu vahtralehisest oktoobrist leian aga eest siiski organisatsioonid, kus midagi toimub. Nii on Sakalas minu saabudes ühel pärastlõunal külalisraamatus minu nime ees mitme lehekülje jagu kaasvõitlejaid („Jah, käiakse söömas ja…” ütleb korporatsiooni vanamees Andris Pentjärv tagasihoidlikult), naiskorp! Filiae Patriae konvendi alumisel korrusel toimub intervjuu ajal just cantus-tund (mis tähendab lihtsalt laulutundi), Fraternitas Esticas valmistutakse järgmise päeva külalisõhtuks ning Indlas toob rebasvanem Triin Sellis vestluse ajaks lauale ohtralt küpsetisi, mis jäid alles eelmisest õhtust, mil vastu võeti tervelt viis uut rebast. EÜSi esindaja Steniga kohtun Toomemäel, kus ta mulle lahkelt seltsi tiheda nädalakava ette vuristab, ainult Ugalasse satun nii varasel kellaajal, et oleme kirjatoimetaja Andres-Kristjan Kuuraga parasjagu vist konvendis ainsad.

Liikmete arvu tuvastada on üllatavalt keeruline ja õigupoolest oskab selle mulle täpselt ja peast öelda ainult Fraternitas Estica esimees Karl Jõgi – see number on „üle maailma” 467. Liikmesus on traditsiooniliselt eluaegne, märksõna „üle maailma” hõlmab ka väliseestlasi, kes on alates 1940ndate paguluslainest väljaspool Eestit Rootsist Kanadani oma vastava organisatsiooni „koondustesse” koondunud. Sakala hindab oma liikmeskonna suuruseks hinnanguliselt 500, EÜS lausa 900 ning Filiae Patriae, mis väidetavalt ongi Eesti kõige suurem akadeemiline organisatsioon, seob tuhatkonda liiget. Indla ja Ugala on väiksemad, mõlemal on liikmeid umbes 300 ringis.

Korporatsioonimaailm vs. pärismaailm

Oma artiklis „Tont nimega korp!” on Anna Teele Orav nimetanud korporatsioonide retseptsiooni osana uskumise aspekti: „Korporatsioon on nagu kummitus – mõned usuvad neid, mõned mitte. […] Korporandid veedavad aega vanades, ajaloolise väärtusega majades, kus ilmselt kummitab neile, kes kummitusi usuvad.” Samas artiklis võrdles ta akadeemiliselt organiseerunuid ka planetaarse süsteemiga, kus Sakala on Jupiter ning korporatsioonimaailma pesamuna, 2011. aastal loodud naiskorp! Sororitas Estoniae on Veenus… Planeedid planeetideks, aga mingisugune peaaegu religioosne aspekt paistab siin tõepoolest olevat, ehkki mitte mõnes müstilises mõttes, vaid selles, et n-ö asjassepühendatud usuvad ja kuuletuvad (kuigi väidetavalt mitte pimesi, nagu sedastab näiteks Postimehe sisuturundusrubriigis korp! Sakala) ning ratsionaliseerivad enda jaoks väga tõhusalt ka pealtnäha üsna aegunud reegleid, samas kui uskmatud on skeptilised, omistades aktiivse vastasseisuga nähtusele seega suuremat väge, kui sel ilmselt muidu oleks.

Pea kõik korporandid, kellega vestlen, rõhutavad ka seda, et suurem erinevus on organisatsioonide ja n-ö tsiviilmaailma kui korporatsioonide endi vahel, näiteks sakalanus Andris ütleb otsesõnu: „Tegelikult erinevad korporatsioonid peamiselt detailide poolest. Seda on ka varem öeldud, et kui n-ö pauk käib, siis oleme kõik ühel poolel. Erinevad mõni üksik traditsioon, mõni üksik rituaal.”

Siin paistab olevat peaaegu religioosne aspekt, kus n-ö asjassepühendatud usuvad ja kuuletuvad, samas kui uskmatud on skeptilised.

Seda vastandust korporatsioonide ja ülejäänud maailma vahel on lihtne näha ka väljastpoolt. Inimene, kes ei ole niisugusel moel organiseerunud, ei suuda küllap mõista, kuidas 21. sajandil saab olla normaalne olukord, kus täiskasvanud inimene peab sigareti suitsetamiseks nurga taha peituma, sest, tõepoolest, kõik naiskorporatsioonid peale Sororitas Estoniae keelavad oma liikmetele suitsetamise, sh siis, kui nad ei ole parasjagu värvides. Sellist peitumist olen ma oma ihusilmaga mitu korda näinud. Filiae Patriae noortevanem Saile Mägi rõhutab aga, et see on „ainus keeld, mis piirab ka aktiivsete liikmete isiklikku elu”. Samas ei näe ta selles enda jaoks probleemi, kuna ta isiklikult ei olegi kunagi suitsetada tahtnud. Veidrad võivad näida – ja näivadki – meeskorp!! õllelauavormelid, kõik need ladinakeelsed fraasid ja hõiked, käsud ja keelud. On näiteks korporatsioone, kus õllelauast tohib püsti tõusta vaid õllelaua juhataja loal. Nõude vastu eksimise karistuseks on, nagu ilmselt aimasite, kohustus veel juua.

On ka sotsiosünkraatilisi tavasid, mis võivad tunduda kummalised, näiteks korp! Indla konvendis on rebastuba selline ruum, mille uksele peavad „värvikandjad” alati enne sisenemist koputama, ka siis, kui nad kohe päris 100% kindlasti teavad, et seal ei ole kedagi… EÜSis on aga tuba, mida kutsutakse Põrguks ja kuhu naised ei tohi üleüldse sattuda, kui nad ei ole just EÜSi Soome sõprusorganisatsiooni liikmed, mis on meie põhjanaabritele tüüpiliselt segaselts.

Jah, organiseerumine on muidugi vabatahtlik (ja seda rõhutatakse mulle mõistagi igal sammul), aga väljaspool on tihti raske mõista, miks peaks täiskasvanud inimene endale vabatahtlikult just sellised kohustused võtma. See on aga muidugi uskmatu ja asjassepühendamatu perspektiiv, mis minus kõneleb.
Seejuures hindavad paljud korporandid enda organisatsioonis just vabadust või mingit vabamat olekut võrreldes teiste organisatsioonidega. „Kui ma liitusin, siis eeldasin ikka sõpruskonda. Ma ei tulnud ju siia mingit militaarset korda otsima,” selgitab ugalensis Andres-Kristjan, kui küsin, miks otsida seda vabadust just nii formaalselt konservatiivsest süsteemist.

Vana maailm vs. 21. sajand

Siit jõuamegi traditsioonide juurde, mille vajalikkuse Sten mulle väga ilusasti ära seletab: „Need, mida väljastpoolt nähakse, on rituaalid ja traditsioonid. See on see, mida läbi mängitakse. Rituaal kui selline on vajalik traditsioonide kinnistamiseks ja hoidmiseks ning traditsioonid on vajalikud selleks, et organisatsiooni koos hoida. Puhtalt õhinapõhised asjad tekivad ja valguvad laiali sama kiiresti.” Tõepoolest on raske ette kujutada, et säärased grupiidentiteedid oleksid püsinud ilma kestvate traditsioonideta selle umbes saja aasta jooksul (või veidi rohkema või vähema sõltuvalt organisatsiooni loomisaastast, mis selles n-ö organiseerunute maailmas ongi A ja O – mida vanem, seda soliidsem). Ka indlaensis Triin ütleb: „Ma arvan, et me ei peaks kõigest lahti laskma ainult seepärast, et tegemist on vanade kommetega. Need sobivad siia kuidagi hästi ja tunduvad nii õiged, et ma ei kujuta ette, et asjad oleks kuidagi teisiti. Mõnda väärtust ilmselt tasub alles hoida.”

Ehkki sellega on igatahes raske vaielda – ja miks peakski? –, täheldan ootamatult teatava ajaloolise fatalismi kasutamist argumendina mitmetes küsimustes. Nii ühendab 1915. aastal (mil ühtegi naiskorporatsiooni veel ei olnudki) loodud Eesti Korporatsioonide Liit „ajaloolistel põhjustel” ainult meeskorporatsioone, kandes samadel põhjustel edasi kõikidele korporatsioonidele osutavat nime.

Indla liikmed kuus aastat pärast korporatsiooni asutamist ehk 1930. aasta kevadel. Foto: korp! Indla arhiiv

Samamoodi põhjendatakse korporatsioonide liikmeskonna rangelt meesteks ja naisteks jaotumist ajalooga – see ei anna tingimata mingit lisaväärtust, vaid „lihtsalt on nii”. „Ma arvan, et kui me oleksime algusest peale segaorganisatsioon olnud, oleks see meie jaoks sama loomulik. Pigem on naljatatud selle üle, et mehed ja naised tahavadki eraldi olla, sest nii on lihtsam,” naerab Triin. Ka Filiae Patriae praegune esimees Liine Johannes näeb teatavaid protseduurilisi vormeleid millegi positiivsena: „On tore, kui sul on iga nädal midagi kindlat, seda ei pea hakkama ümber tegema.” Säärase ajaloolise paratamatusena mõistan ka fiilia Saile selgitust mõne meeskorporatsiooni tavade pärinemise kohta: „Samas ei saa neid süüdistada, sest nende traditsioonid on ju tulnud kõik ikkagi ajaloost, need ei ole korporatsiooni Rotalia või Ugala välja mõeldud. Kõrvalseisjatel peab lihtsalt olema rohkem mõistmist või vaja on vaadelda laiemalt, kust see kõik alguse on saanud.”

Frater esticus Karl möönab, et päris 21. sajandis korporandid omadega muidugi ei ole: „Meil on ju rapiirid laua peal! See ei ole ilmselgelt asi, mis pärineb 21. sajandist. Need on meie algusaegade tavad, millega me väärtustame inimesi, kes selle kõik kokku panid, ja seda, mida nad Eesti jaoks teinud on. Aga mõtlemisviisiga oleme, ma usun, küll 21. sajandis.” Rapiirid on muidugi üldse huvitav nähtus. Nimelt on olnud aegu, mil need olid korporantide jaoks tõesti äärmiselt vajalikud, sest oluline oli mitte lasta end maltreteerida ehk solvata oma au! Sellistel puhkudel tuli solvaja duellile kutsuda. Kuna duelle enam naljalt ei peeta, on rapiirid tänapäeval selles mõttes jäänuk, aga neil on tekkinud uus, sümboolne või tseremoniaalne funktsioon ja kummalisel moel (ilmselt piisavalt teatraalse elemendi või „retrokiiksuna”, nagu mõtestas kunagi korporatsioonimaailma Fraternitas Liviensise liige kirjanik Paavo Matsin) ei ole need korporantide kuvandist kuhugi kadunud ning mitmetes korporatsioonides antakse senini paukimise ehk „akadeemilise vehklemise” tunde.

Meeste mängud ja naiste mängud

Stereotüübi kohaselt tunneb nais- ja meeskorporandid nagu mormoonidki lisaks värvidele (mida ei tohi aga igas olukorras kanda) ära riietuse põhjal – mehed ikka ülikondades ja naised seelikutega. Selgub, et päris nii see siiski ei ole ja peaasjalikult seatakse olulisele kohale asjakohasus ja pidulikkus. Nii võivad naisedki kanda ka korporatsiooniüritustel soovi korral hoopis pükskostüümi.

Meeskorporantidega vesteldes tuleb ikka jutuks härrasmeeste kasvatus ning kodukordades kordub samuti märksõna „aumehelikkus”, organisatsioonisiseseks kasutamiseks on ka suunised daamidega lävimiseks jne. Näiteks on kuuldavasti tõsi seegi, et kui meeskorporant on solvanud daami au, peaks ta reglemendi järgi iseennast karistama ehk kirjutama enda kohta kaebuse ja seejärel ootama õiglast karistust kolleegiumilt. Kui aga uurin Stenilt, miks naised eespool mainitud Põrgus õigupoolest käia ei või, vastab ta võluva endastmõistetavusega: „Ilmselt sa nõustud, et naised käituvad omakeskis isemoodi ja mehed omamoodi. Kui seltskonda satub naisterahvas, siis käitumine muutub. Kui naiste seltskonda satub meesterahvas, siis käitumine samuti muutub. See ongi mõte – see on meeste koht ja seal on meeste asjad.”

Inimene, kes ei ole niisugusel moel organiseerunud, ei suuda küllap mõista, kuidas 21. sajandil saab olla normaalne olukord, kus täiskasvanud inimene peab sigareti suitsetamiseks nurga taha peituma.

Ka korporatsioonide daame ei heiduta mu patriarhaadiga seotud provokatsioonid, fiilia Saile ütleb, et talle meeldib, et on olemas koht, kus ta saab oma naiselikkust esile tõsta, ning lisab: „Üks asi on võrdsus, aga teine see, et bioloogiliselt vaadates on mees ja naine loomu poolest ikkagi erinevad isendid. Korporatsioonis me võib-olla lihtsalt ei kaota võrdsusega seda naiselikku olemust. Ja selles ei ole minu arust midagi halba.” Liine täpsustab, et meeskorporatsioonides on tavasid, mis ei olegi naistele kõige sobilikumad, tuues näiteks õllelauad ning noorliikmete karistamise viisid.

Kui küsin naiselike ja mehelike rollide kohta korporatsioonides, ütleb Triin, et see ei ole küll kivisse raiutud, et näiteks ühisüritustel meestega peavad just naised süüa tegema, aga samas Indla kui alkoholivaba konvendi (mis tähendab seda, et nende ruumides alkoholi ei tarvitata, isiklikus elus liikmetele aga keeldu ei ole) puhul on see küll pigem alati nii: „Kuna meil on alkoholipoliitika rangem, siis olemegi ära jaganud, et mehed tegelevad alkoholi, meie toiduga.” Samas toob ta aga ühe näite teistsugusest olukorrast, kus korp! Vironia rebased ükskord kooke valmistasid ja ühe naisorganisatsiooni külla neid sööma kutsusid.

Homo ludens

Üldiselt tundub suhtumine ja enese mõtestamine organisatsioonina jagunevat laias laastus kaheks: on neid, kes rõhutavad pigem lihtsalt seltskondlikku (või vennaskondlikku) aspekti, aga on neidki, kes näevad korporatsioone millegi müstilise ja salapärasena. „Ma kaldun tegelikult arvama, et kuna inimesed liituvad organisatsioonidega võrdlemisi noores tudengieas, siis ilmselt on korporatsioonide puhul siduv ikkagi peamiselt neid ümbritsev salapära. See, mis toimub suletud uste taga – võib-olla see tekitabki antud võlu,” sõnab sakalanus Andris. Säärast korporatsioonimaailma salapära rõhutab aga ka fiilia Liine: „Kui välismaailm ei pääse meile siin ligi, siis sellest tekivadki eelarvamused, aga just seetõttu säilib ka müstika, et mis see korporatsioon on ja kuidas see kõik ikkagi käib.” Nii ei tohtivat näiteks mõne korporatsiooni esindajad valgustada n-ö autsaidereid lähemalt sellest, mida tehakse kommerssidel, samas kui teiste organisatsioonide liikmed vaatavad otsa siiras segaduses: „Mis mõttes ei tohi? Kommerss on meie aastapäev! Kommerss on suuremat sorti pidustus! Mis siin nii müstilist on…” Mõistagi lisandub siia see vana hea, mida kuulen nendegi intervjuude käigus ikka ja jälle, et „ka korporant on inimene”, ja sõltumata organisatsioonist on erinevad inimesed kahtlemata needki, kellega vestlema sattusin.

Ja omal moel on ju tegelikult väga armas kogu see salasektiõhustik ja teatraalsus või „mäng, mida me oleme nõus kaasa tegema”, nagu seda nimetas Saile. Ugalensis Andres-Kristjan nõustub samuti: „Eks me kõik tegelikult mängime siin seda korporantide mängu.” Ta ei näe selles mingit vastuolu ümbritseva reaalsusega, vaid pigem positiivset nähtust: „Võib-olla esimesel korral tundub see kõik uus ja natukene hirmus ja põnev, aga kui mängu sisse elad, siis saad vooluga kaasa minna. Ehk seisnebki võlu selles, et see on midagi hoopis erinevat igapäevasest.”

[1] Kaalep, T. 1996. EÜS arutas Riivo Sinijärve käitumist. Indrek Tarandi suhtes rikkus Sinijärv seltsi sisemisi reegleid. – Postimees, 11.12.
[2] Alaküla, A. 1997. Seltsi mehed ja demokraatlik ühiskond. – Postimees, 15.01.
[3] Alatalu, T. 1996. Eesti Vabariiki juhib üliõpilaskorporatsioon? – Postimees, 13.12.
[4] Soonvald, U. 2006. Eesti Üliõpilaste Selts – sõrmuste vennaskond, kes tahab kontrollida Eestit. – Õhtuleht, 30.09.
[5] Teatavasti järgivad eesti korporatsioonid ka oma ametlikus asjaajamises 18. sajandi saksa traditsiooni, kus sõnade lühendamisel kasutatakse punkti asemel hüüumärki, kusjuures käändelõppu sellisel juhul ei näidata ning mitmust tähistatakse lihtsalt kahe hüüumärgiga. Korp!! liikmeskonda kuuluvad näiteks reb!!, ksv!! ja vil!!.

Esilehe päis korp! Sakala arhiivist