Tartu Nooruse galeriis saab 24. septembrist kuni 19. oktoobrini näha ühe 20. sajandi teise poole tuntuima dokumentalisti Martin Parri (Magnum) uut näitust „Toona. 1990. aastad: Balti riigid ja Venemaa üleminekuajastul”.

Martin Parri jäädvustus Tallinna turult 1992. aastal

Aastatel 1990-1992 oli Parr professoriks Helsingi Kunsttööstuslikus Ülikoolis. Ta kasutas oma uut asukohta muuhulgas ka stardiplatformina selleks, et uurida Balti riike ja Venemaad. Nõukogude Liit oli siis lagunemas ja kommunism leidmas oma kiiret lõppu. Kuigi nende fotode tegemisest on möödas ligi 30 aastat ning pildid näivad pärit olevat hoopis teistsugusest ajastust, on selle maailma taaskülastamine ometi äraütlemata põnev. Näitus Kõrgema Kunstikooli Pallas galeriis Noorus ja sellega kaasnev trükis on esimeseks korraks, mil need pildid on koondatud omaette koosluseks.

Pallase taaslooja ja rektor ning galerii Noorus asutaja Vallo Nuust kommenteerib nähaolevat nõnda: „Kaheksakümnendate lõpus hakati rääkima Molotov-Ribbentropi paktist, asutati Eesti Muinsuskaitse Selts, Tartu levimuusikapäevadel toodi taas avalikult välja sinimustvalged lipud ja Kuperjanovi mälestusmärgi juures lõppesid haarangud. Hallide nägudega inimesed käisid küll veel hallide riietega ja vahetasid viinatalonge seebitalongide vastu, aga taevas hakkas ühest servast justkui heledamaks tõmbuma ja tekkis lootus, et võibolla Juhan Liiv eksis, kui kirjutas: „must lagi on meie toal”. Kaheksakümnendate lõpus sai mitu põlvkonda eestlasi ühtäkki teada, et maailma äär ei asu Tallinna sadamas. Martin Parri „Toona 1990-1992” on nendele põlvkondadele kindlasti palju enamat kui näitus. See viib meid tagasi sinna, kuhu me minna ei taha, tuletades samas meelde, et seal olemata poleks me täna „siin ja praegu”. Neile aga, kes seal olnud pole, soovitan – käige Parri vahendusel seal ära, saate kogemuse võrra rikkamaks.”

Puht pildiliselt on Parri puhul tegemist erakordselt „fotograafiliste” fotodega, kus klassikalised päevapildilikud väärtused on omal harjumuslikult tähtsal kohal. Rakursside talitsetud „juhuslikkus”, inimesed põgusatel, enesekontrollita silmapilkudel ning fotograafiliselt puhtad Kodaki või Fuji värvigammad rõhutavad üsna otse, et tegemist ei ole mitte niivõrd „elu enesega” kui just „eluga fotografeeritud kujul”.

Kohvik Tallinnas aastal 1992. Foto: Martin Parr

Vaadeldes Parri suhet kujutatusse, näeme, et fotograafi sekkumisakt või sissetung sellesse maailma on küll otsustavalt agressiivne, ent samas ka valutu ja vaevumärgatav. See ei anna pildistatutele naljalt aega end kaamera juuresolekuga kohandada. Inimesed on tabatud ootamatult, keset seda tuttavat ekstaasi, mis valdab neid ostmise, söömise, kuulamise jm tarbijaliku apluse juures. Pildid Eestist, Lätist, Leedust ja Venemaast paistavad silma peamiselt nende tarbimisveidrustega, mis vanale heale inglise fotograafile veider ja kummaline tundub.

Selleks hilise sotsialismi tarbimismaailma omapäraks on muidugi tühjad letid, lõputud järjekorrad, nõutud pilgud ja hirm millestki ilma jääda. Parr jälgib teraselt toidunõude spetsiifiliselt arhailist, isegi anakronistlikku disaini, veidraid toidukooslusi ja siin maailmas uudsete kiirtoidurestoranide patoloogiliselt ekstaatilist ületähtsustamiset. Eestis tehtud piltide hulgas näib kõige emblemaatilisem tühjapilguline kassiir Lasnamäe supermarketis, Leedus hakkavad silma napilt ja arhailiselt, kuid ometi väärikalt pakendatud toidukooslused, Lätist jäävad kõlama Jurmala rannaveidrused ning Venemaalt inimeste omalaadsed suhted „moodsa” toiduga ja nende kummalised parfüümikombed. Kõik see kokku moodustab veenva, ent praegusest jahmatavalt erineva sürrealistliku paralleelmaailma. Näitus võimaldab muuhulgas tänuliku pikantsusega võrrelda toonast ENSV-d ja praegust Euroopa Liitu kuuluvat Eesti Vabariiki.

Lisainfot leiad siit.