Turumajanduse probleemidele pakutakse Eestis lahenduseks veel rohkem turumajandust, materdades maha kodanikualgatusi, leiab kestlike siirete uurija.

Müürilehe masinale keskenduvasse numbrisse persooni otsides nentisime, et Eestis tundub tehnoloogia analüüsijatega kitsas käes olevat. Kes vaataks tulevikku stoiliselt ja AI-hüsteeriata ning oskaks rääkida keerulistest protsessidest inimkeeles? Hea kandidaat tundus Laur Kanger – tänapäevase mustmiljonist legoklotsist koosneva masinavärgi mõtestaja, kes on vaadelnud pöördelisi nihkeid süsteemides ja viise nende hõlbustamiseks. 

Tartu Ülikooli kestlike siirete professor Kanger on uurinud, kuidas tööstusrevolutsiooni käigus välja kujunenud arusaamad looduse, teaduse ja tehnoloogia kohta on võimaldanud enneolematut ühiskondlikku heaolu, ent seda jätkuva ebavõrdsuse ja looduskeskkonna kadumise hinnaga. President Ilvese ütlus „mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi” kehtib niisiis kogu maailma, mitte ainult Eesti kohta. 

Rääkisid ühes ettekandes, et humanitaar- ja reaalteadused on üksteisest väga lahku aetud. Tõepoolest, valitseva mõtteviisi kohaselt toodab reaalharu väärtust, aga humanitaarid on need muiduleivasööjad ja kunstnikud.

C. P. Snow’l oli vanasti kaks kultuuri (humanitaarteadused ja reaalia, mille kasvav lõhe takistab maailma probleemide lahendamist – P. K.). Jerome Kagani uuem käsitlus räägib kolmest. Sotsiaalteadused mahuvad nende kahe vahele. Sotsiaalteadlastelt loodetakse tihti, et nad aitavad ägedat tehnoloogiat ühiskonnale maha müüa, aga see ei ole päris see, mida mina teen.

Kuidas seletada, mida sa teed?

Tavaliselt ütlen, et vaatan, kuidas energia-, toidu-, liikuvus-, side- ja paljude teiste süsteemide toimeloogikas on toimunud ajalooliselt pöördelised nihked. Näiteks kuidas hobukaarikupõhine linnatransport asendub autodega, purjekad aurikutega, propelleritega lennukid reaktiivlennukitega. Kas ajaloost on võimalik midagi õppida, et nügida käimasolevaid siirdeid kestlikkuse suunas? Kahjuks jookseb aga teemana alati sisse õiglus.

Miks tahaksid seda vältida?

Minu valdkonnas on õigluse tagaajamine olnud suuresti ummiktee, kuigi seda on lihtne näidata olulisena. Näiteks tervisemõjud, mis tulenevad olemasolevast energiasüsteemist, on ääretult ebaühtlased. Kas või Eestis – kui oled Ida-Virumaalt, siis sinu eluiga on lühem ja hingamisteede haigusi on kindlasti rohkem. Õiglusega tegelevad uuringud reastavad maailmas palju kurbi ja ebaõiglasi asju ning ütlevad, et meil on kolme tüüpi ebaõiglust – kes saab osaleda, kelle häält kuulatakse otsustamisel rohkem ja kuidas otsuste mõjud jaotuvad – ja peame nendega midagi tegema. 

Tegime sama Eesti energiasüsteemi puhul: vaatasime, mida eri pooled 2020. aasta meediadebatis ebaõiglaseks pidasid. Kokku panime kirja üle saja asja. Põlevkiviettevõtja tunneb, et on ebaõiglane, kui subsideeritakse taastuvenergiat, looduskaitsja ütleb, et on ebaõiglane, kui nahkhiired või linnud saavad tuulikute tõttu surma.¹ Kuidas konverteerida surnud nahkhiired hingamisteede haigusteks? Poliitik küsib, et mida ta peaks selle ebaõigluste nimekirjaga peale hakkama. Mina ei oska talle vastata, see teema ootab ikka veel geeniust.

Toon sulle ka vastupidise näite. Jason Hickel, üks tuntuim tasakasvuga tegelev teadlane, uuris, mis on süsinikuemissiooni planetaarsed piirid ja riikide ajalooline süsinikuemissiooni maht. Selle põhjal sai ta teada, kui paljud riigid on oma eelarvest üle lasknud ja kui paljud on seda alakasutanud, ning ütles, et saame seda nüüd sisuliselt kompensatsioonimehhanismina kasutada. Näiteks selleks, et välja selgitada, kui palju raha peab USA üle kandma mõnele Aafrika riigile. 

See on koht, kus saab ühendada looduskahju ja õigluse ning tekitada mingi poliitilise raamistiku, mis sätestab kindlad tegevused ja tagajärjed. See on tihtipeale õiglust käsitlevast kirjandusest puudu.

Mirko Ojakivil olid hiljuti Vikerraadio „Reporteritunnis” Viru Keemia Grupi juhatuse esimees Ahti Asmann ja Teaduste Akadeemia energeetikakomisjoni esimees Jaak Aaviksoo. Saates oli juttu heitkogustega kauplemisest ja sellest – mida ka sina oled uurinud –, et kui Ida-Virumaal tööstuse kinni paneme, tuleb midagi asemele pakkuda. Jäi kõlama mõte, et kui me siin ei saasta, siis saastame kusagil mujal, ning lõpuks ostavad roheline Eesti või Euroopa Liit selle energia kusagilt kallimalt sisse. Kuidas seda puslet lahendada?

Hiina lahendab seda, suurendades nii kivisöe kasutamist kui ka roheenergiat, ja nad on haaranud strateegiliselt enda kätte tarneahelad, nüüd meil kurvastatakse, et oi, kas tõesti tulebki suurem osa päikesepaneelidest ja turbiinitoodangust sealt?² Päikesepaneelidest tuleb Hiinast koguni 98%, turbiinidest 48%, aga koos Indiaga kokku 91%. Elektriautodest ei hakka rääkimagi. Eelmisel suvel sõitsin praamiga Saaremaale. See oli tulvil mingeid tundmatuid autosid ja siis vaatasin, et BYD (Hiina elektriautode tootja – P. K.) on Eestis.

Kuidas konverteerida surnud nahkhiired hingamisteede haigusteks?

Aaviksoo, muide, avaldas just oma visioonidokumendi. Hakkasin seda suure hooga lugema, lootes, et seal sisaldub ka visioon, aga kahjuks oli seal peamiselt visioon, mida see visioon võiks sisaldada. Üks, mida ta rõhutas, on tööstuspoliitika. Olen nõus, aga mis on tema lahendused? Teeme põlevkivitööstust seni, kuni mis?

Saatekülaliste ja mõne teisegi poliitiku või majandustegelase seisukoht on, et me ei peaks kestlikumatele süsteemidele üleminekuga kiirustama, s.t mitte lõpetama oma tööstust enne teisi riike. 

See on surnud ring, sest teised riigid jälle ei tohi lõpetada enne meid. Nii ostadki ühel hetkel päikesepaneeli Hiinast, turbiini Hiinast ja Indiast, elektriauto ja akud Hiinast ning mõtled, et kuidas see nii läks.

Mulle tundub ka, et rohelahendusi lükkavad edasi pigem dinosaurused. Aga nende jutu mõte oli, et Euroopa on ennast võrreldes muu maailmaga nurka mänginud, seades ebarealistlikke rohe-eesmärke. 

Kunagi oli päikesepaneelide üks powerhouse Saksamaa, aga neil õnnestus see edu maha mängida. Praegu lobistab Saksamaa sisepõlemismootoriga autode kasutamise pikendamise teemal. Nemad räägivad küll hübriidide tegemisest, aga see tähendab, et hiinlased itsitavad jälle pihku.

Emberi eelmise aasta elektriautode raport näitab, et valdav osa Hiina elektriautode turu kasvust ei tule üldse mitte Euroopa riikidest, vaid arengumaadest. Näiteks Vietnamis kasvab elektriautode osakaal mühinal.³

Rääkisid ühes ettekandes, et suur saastaja Hiina investeerib tegelikult palju roheenergiasse.

Hiina loodab ühel hetkel ka oma koduturu korda saada. Kui ma ei eksi, siis nende kivisöest saadav energia on juba jõudnud platoole, see enam edasi ei kasva.⁴ USA investeeringud puhtasse energiasse on täiesti võrreldavad Euroopa omadega, Hiina on kõikidest peajagu üle.⁵

Eestis on mul keskkonnateema puhul tunne, et see vajab poliitikageeniust. Üks mu kursavend tegi pikalt head karjääri, nõustades tuntud erakondi ja kujundades nende sõnumeid. Sellist tüüpi inimese jaoks ei ole väljakutse populaarset erakonda populaarsemaks teha. Katsu sa Eestis roheline erakond üles töötada. Eestis paistab minu meelest eriti hästi silma, kas sul on mingi koha peal sädeinimene või sul ei ole seda valdkonda põhimõtteliselt olemas. 

Eestis paistab minu meelest eriti hästi silma, kas sul on mingi koha peal sädeinimene või sul ei ole seda valdkonda põhimõtteliselt olemas. 

Tuleme energia juurde tagasi. Siirdeuuringutes üldiselt ja ka Eesti kontekstis on häda selles, et eri tüüpi lahendused söövad üksteist ära. Kui tegime mõned aastad tagasi ekspertküsitluse Eesti energiatuleviku kohta („Eesti energiatuleviku Delphi uuring 2021”, kus küsiti 2050. aasta ideaalse energiaportfelli kohta – P. K.), siis välja joonistus mitu tulevikku. Üks hoiak, mis vastajatel juba vaikimisi oli ning mida on hakatud nüüd selgemalt välja ütlema, on see, et toodame põlevkivienergiat nii kaua, kui saab, ja siis lähme tuumaenergia peale üle.

See oli ka üks teie uurimisrühma pakutud 92 sekkumisest, mis on Eesti energiapöörde jaoks mõistlikud.⁶

Jah, aga teises äärmuses on inimesed, kes ütlevad, et mis kurat, 100% taastuvenergiat ja võrk tuleb ka täielikult ümber ehitada. Enamus jääb sinna vahele. Ajakirjanduses räägitakse siiamaani, et energeetika tuleb jätta ekspertide hooleks. Samas, sõltumata sellest, kas meie küsitlusele vastanu oli insener, poliitik, ettevõtja või kodanikuühiskonna tegelane, olid vastused seinast seina. Nii et illusioon, et kuskil on eksperdid, kes on kõik Eestile parimas energiasüsteemis üksmeelel, erinevalt naiivsest kodanikkonnast, kes ei tea mitte midagi, ei pea kahjuks paika. 

Mõnes mõttes on see ju vastutuse äraandmine, et las riik teeb.

Seda niikuinii, aga kui riik teeks, oleks see turgu uskujate meelest ka halb. Pealegi, mingi osa elanikkonnast arvab, et poliitikud ju ka ei tea mitte millestki mitte midagi, need peavad olema energeetikud. Siin tuleb mängu minu valdkond – siirdeuuringutes ehitab iga süsteem üles oma teadmusbaasi, mis on alati raamistatud mingisuguste eeldustega.

Kui oled saanud energeetikuhariduse, mille kohaselt tuleb energia kivisöest ja põlevkivist ning kõige parem elektrivõrk on tsentraliseeritud, siis mistahes hälve sellest on ebaefektiivne ega mahu kahjuks sinna pilti. Samas võib ka teistpidi vaadata: kui elektrivõrk oleks ajalooliselt ehitatud päikese ja tuule võimalustest lähtuvalt ning olekski kujunenud hajavõrguna, oleksime tõenäoliselt palju leplikumad voolukatkestuste suhtes. Ilmselt oleks nüüdseks arendatud ka palju rohkem salvestusseadmeid. Ja kui sellisesse süsteemi tuleks nüüd kivisüsi, tekitaks see samamoodi olemasolevale energiasüsteemile esmalt probleeme.

Tsentraliseeritud elektritootmise põhiargument on, et mida ühtlasem see on, seda parem, ja sellepärast pakume näiteks öösel tarbijatele paremaid hindu. Ja meie alternatiivses maailmas saaks kivisöe tulles kindlasti kujutada mõnd kaine mõistusega inimest rääkimas sellest, et autot ma ju ei hoia tänaval igaks juhuks käimas, et saaks teda võimalikult efektiivselt kasutada. Elektrijaamade puhul aga aktsepteerime seda, sest see loogika on kehtinud tööstusühiskondades juba üle 100 aasta. Põlevkivijaama probleemiks on ka see, et kui seda sisse ja välja lülitada, siis emissioonid on veel suuremad. Osalt sellepärast ju gaasijaamu praegu tahetaksegi. 

Kui vaadata ekspertide Eesti energiaportfelli visiooni aastaks 2050, siis seal on ju kõige suurem osa taastuvenergial.

See jääb minu valdkonnast vägagi välja. Ma lihtsalt ei oska tehniliselt kaasa rääkida selles, mis on optimaalne tasakaal, kui palju peaks olema üht või teist tüüpi energiat. Häda on selles, et see muutub. Kolmekümne aasta pärast ei ole meie salvestustehnoloogia selline nagu praegu. 

Soomlased tegid üle-eelmisel aastal lausa liivaaku!⁷ Rootslaste Northvolt, enne kui see pankrotti läks, ei kasutanud oma naatriumioonakus liitiumi, koobaltit ega niklit. Kui see oleks tööle hakanud, oleks see võinud leevendada märgatavalt ELi sõltuvust Hiina tarneahelatest. Huvitav, mis selle ettevõttega juhtus, et riik neid ära ei päästnud?

Mingitele lahendustele oli ekspertide seas suur vastuseis nagu rahva protestiaktsioonidele ja tasuta ühistranspordile maapiirkondades. 

Siin räägime juba osaliselt teisest uuringust, sest lisaks energiasüsteemile lasime teises küsitluses ekspertidel hinnata 72 liikuvussüsteemi puudutavat sekkumist.⁸ Aga põhiloogika on sarnane. Mõned lahendused on ära proovitud ja nende rakendus niivõrd kohutav, et keegi ei taha seda, kas või seesama tasuta ühistransport. Siis on veel radikaalsed asjad, mida inimeste arvates ei saa lihtsalt kasutada. Näiteks see, et ettevõtted kohustuvad süsiniku ladestamise eest maksma, või hyperloop.

 Mul tekkis küll küsimus, et mida kodanikuühiskond siis teie arvates tegema peaks, kui nad protestida ka ei tohi.

Kodanikupalga põhimõttel toimivat liikluskrediiti eriti ei tahetud, aga kodanikupalga ideed ongi palju kritiseeritud. Samas ei toetatud tihti ka kodanikuaktivismi, kindlasti mitte vastuhakke või kohtusse pöördumist. Mul tekkis küll küsimus, et mida kodanikuühiskond siis teie arvates tegema peaks, kui nad protestida ka ei tohi.

Lääne-Euroopas on streikimine ju täiesti tavaline asi.

Minu arvates on ka Eestis toimunud pööre. Üheksakümnendatel ja nullindatel oli tihtipeale nii, et said suure tähtsusega poliitilisest otsusest teada ajalehest. Ärimees rääkis poliitikuga, seadus võeti vastu, avalikkus oli informeeritud ja kõik oli korras. Korraga tulid kuskilt suvalised jollerid, kes ütlesid, et nii ei lähe. 

Ühe põlvkonna ettevõtjate jaoks oli tõeline šokk, et Tartusse tselluloositehast ei ehitatud. Tulevad ju töökohad, poliitikud on rõõmsad, aga siis tuleb mingi pagana kodanikuühiskond, kes hakkab protestima. 

Sõnajalgade tuulikute rajamise saaga kestis ka kaua, Aidus pidi isegi politsei sekkuma, et kümne aastaga püstitatud poolteist tuulikut maha võtta. Ja ainult kümme aastat läks Eesti tuuleenergia arendajatel aega, et jõuda järelduseni, et kuule, äkki pakuks kohalikele elanikele mingi osa sellest tulust, mida teenime! See näitab, et meil ei taheta kodanikuühiskonnaga  arvestada.

Mida sa arvad kirjanik Tõnu Õnnepalu Postimehes väljendatud mõttest, et tehisintellekt võtab ära n-ö mõnusad ja mugavad kontoritöökohad, aga raske füüsiline rassimine ei kao kuskile?

Mulle tundub, et härra Õnnepalu hindab üle kontoritöö mugavust. Tehisaru kasutades juhtub see, et sinult nõutakse päevas rohkem. Jah, ta teeb tekstide ettevalmistamise ja töötlemise lihtsamaks, aga keegi peab selle teksti mõttega läbi lugema. Kolleeg Erkki Karo on osutanud paradoksile, et üksikisiku tasandil tundub, et AI teeb sind tunduvalt efektiivsemaks, aga organisatsiooni tasandil tootlikkus langeb, kuna kõik toodavad nii palju jura. 

Hea küll, infotöö puhul saame näiteks seaduseelnõusid palju paremini menetleda, aga samamoodi saab inimene, kes tahab obstruktsiooni tekitada, genereerida vähese vaevaga suure hulga dokumente. Ma küll ei näe, et tehisaru ja suured keelemudelid midagi vähemaks võtaksid. 

„Plekktrummis” ütlesid Joonas Hellermale, et oleksid töökohtade vähenemise retoorika suhtes väga ettevaatlik, kuna sellega annab igasuguseid asju õigustada.

Ütleksin pigem, et tehisintellekt ikkagi suurendab seda survet – kui sul on niisugune võimendav tööriist, siis järelikult jõuad rohkem tööd ära teha. 

Millal siis robotid meie elus koha rohkem sisse võtavad ja kõik töö ära teevad?

Haa! Ilmselt siis, kui lepime ühiskonnana kokku, et teeme suurenenud tootlikkuse tingimustes vähem tööd ega kasuta uusi võimalusi ära selleks, et tööaja jooksul veel rohkemate ülesannetega hakkama saada. Ehk teisisõnu näib see stsenaarium praegu küll pigem muinasjutuline. Aga räägime faktidest ka. Majandusteadlased Valerie Ramey ja Neville Francis on uurinud ameeriklaste töö- ja jõudeelu muutumist ajavahemikus 1900–2005. Selgus, et ameeriklased töötavad nüüd nädalas 4,7 tundi vähem ja puhkavad 3,8 tundi rohkem. Aga tootlikkus kasvas samal ajal ligi üheksa korda…⁹

Eks see peab mujalgi paika, aga meedias kindlasti. Pärast digipööret hakati nimelt mingeid ametikohti, nagu toimetajad ja kultuuriajakirjanikud, koondama, samas kui allesjäänutele tuli võrreldes paberajakirjandusega ülesandeid juurde.

Meie maja ajakirjandusuurijad teavad paremini, aga mind kummastab, et on tarvis toota võimalikult palju ühikuid. Andke andeks, aga mind absoluutselt ei huvita see kolmelauseline uudis. Lugejana jõuad sinna, et seksikaid pealkirju tuleb ignoreerida. Lisaks vana hea seadus, et kui pealkiri esitab intrigeeriva kas-küsimuse, siis vastus on alati ei. 

Kust tuli idee, et seda saasta on tarvis toota? Suurte keelemudelitega saab seda teha veel tõhusamalt, aga kellel seda tarvis on? Ma ootan küll, millal meil tuleb long read (aeglasem ja põhjalikumate lugudega ajakirjandus – P. K.) jõulisemalt sisse.

AI teeb sind tunduvalt efektiivsemaks, aga organisatsiooni tasandil tootlikkus langeb, kuna kõik toodavad nii palju jura. 

Võib-olla see jääb ka juhtide taha kinni. Teemat uurinud Marju Himma väitel on probleem selles, et ajakirjanike ettevalmistus oli palju parem sellest, mida ülemused neilt nõudsid. Sinust taheti, et tahuksid ühikuid, aga tegelikult olid võimeline tegema muid asju ka.

Miks jääb mulje, et keskkonnateema pole meedia jaoks seksikas?

Kui vaadata meie taasiseseisvumisaega, siis keskkonnaliikumised olid auväärsel kohal. Tollal oli see vaikne viis teha poliitikat looduskaitseliikumise kattevarjus. Kui see vajadus hääbus, oli vaja hakata raha tegema, ja siis kadus ka looduskaitse teemana ära. Keskkonna ja kestlikkuse teema teeb keeruliseks ka mineviku mõju – tööstusühiskond on teataval viisil välja arenenud. Valimisdebattides küsitakse hariduse, sissetuleku, riigi rahanduse kohta ja siis see õnnetu roheline peab alati nahast välja pugema, et seda keskkonnateemaga siduda. 

Võid mõtteharjutusena proovida, kuidas oleks, kui mäng oleks tagurpidi pööratud ja alati küsitaks keskkonnaprobleemide kohta. Vaene Jürgen Ligi peaks kogu aeg selgitama, kuidas tema rahandusreformid toetavad või ei toeta keskkonnakaitset. Päris keeruline!

Teisest küljest, üks kaks aastat vana uuring vaatles inimeste keskkonnateadlikkust ja nende käitumist.¹⁰ Küsiti lihtsaid küsimusi, näiteks kas annaksid ühe protsendi oma sissetulekust ära, et kliimamuutusega võidelda? Kui palju sinu arvates sinusuguseid veel on? Inimesed alahindasid süstemaatiliselt omasuguste arvu.

Kõige realistlikum riik maailmas on Egiptus, kus alla poole inimestest oleks nõus oma sissetulekust midagi ära andma ja alla poole arvavad, et selliseid inimesi ongi alla poole. Eesti ei ole üldse nii erinev, sest neid, kes midagi ära annaks, on 51%, aga eestlased ise arvavad, et seesuguseid inimesi on meil vähem kui kolmandik. Ehk siis Eesti ühiskonnas on meil isegi kliimateemal olemas vaikiv enamus, kes ise arvab, et nad on vähemus.

Belgias on uuritud, et poliitikute puhul kehtib täpselt sama. Poliitikud loevad valesti valijaskonna arvamust keskkonnateemadel, mis loomulikult tähendab seda, et võimendatakse poliitikaid, mis keskkonda arvesse ei võta.¹¹

See pessimism on ju üdini eestlaslik.

Ühiskonnateaduste instituudis öeldakse, et kui tahad läbi kukkuda, siis paku kõikide asjade lahenduseks teavituskampaaniaid. Teavitamine ei tööta, palun lõpetame ära! Pead muutma inimese praktikaid ja igapäevaseid rutiine. Siirdeuurija ütleb, et pead tegema inimeste keskkonna selliseks, et kestlik käitumine oleks vaikevalik, mitte et looduse saastamine on hästi mugavaks tehtud. Kuidas seda saavutada, see on iseküsimus. 

Eesti on ju väike ühiskond. Kas pole nii, et pisemas riigis või perifeerias on mingeid muutusi lihtsam ellu viia? 

Teoreetiliselt küll, aga siiretega on see mure, et eri tüüpi muutused, tehnoloogilised, sotsiaalsed ja kultuurilised, peavad üksteisega seotud olema. Kui vaadata tehnoloogiat, ei tule perifeeriast kunagi innovatsiooni – ma muidugi natuke liialdan. Tööstusrevolutsiooni suuremates lainetes on tekstiilitööstus, raudteed, rasketööstus, teras, elekter, autotööstus, digi. Alati on juhtriigid olnud kas Suurbritannia, Saksamaa või USA. 

Miks see nii on? Sest tehnoloogiline innovatsioon nõuab kohutaval hulgal investeeringuid. Pikaajalise trendina nõuab uue tehnoloogia areng järjest rohkem kapitali, teadmisi ja oskusi. Ettekujutus, et meil on siin väike piirkond, mis hüppab korraga eesliinile ja näiteks arendab välja kõik taastuvenergiaga seonduvad lahendused, on pehmelt öeldes ebarealistlik.

Ei tulegi väikest Eesti rohetiigrit, kes kõigist ette jookseb?

Meil on võimalik eesliinile spetsialiseeruda küll, aga mingis nišis. Tehnoloogilises mõttes kõike ei saa, aga Eestis on Skeleton Technologies ja Wise, kellel läheb suhteliselt hästi. Samas üldiselt pole võtmekohtade valimine kahjuks eriti välja tulnud, see tingib ka vajaduse tööstuspoliitika järele. Ühtlasi, kui sul on uus tehnoloogia, siis seda peaks kuidagi rakendama. Tootlikkus tuleneb ikkagi sellest, et kohandad ettevõtte töö ümber ja lood näiteks seadusliku raamistiku, et seda tehnoloogiat kasutada. Kui sa ei luba iseliikuvaid sõidukeid teedele, siis isesõitev auto ei saagi levida. 

Siin võiks küll öelda, et sotsiaalsed innovatsioonid võivad põhimõtteliselt tekkida kahte tüüpi kohtades. Ühed on need, mida on kotitud tööstusrevolutsiooni mõjude tõttu. Kui kaevad Lõuna-Ameerikas põlisrahva elukoha üles, siis varem või hiljem võib tulla sotsiaalne innovatsioon, mis ütleb, et äkki võiks elada harmoonias loodusega ja kaevandada teisel viisil. Teine variant on poolperifeeria, mis tahab jõuda järele juhtriikidele ja hakkab katsetama teistsuguse ühiskonnakorraldusega. Nõukogude Liit proovis olla majanduslikult, kultuuriliselt ja poliitiliselt hoopis isesugune, pakkuda alternatiivi Läänele. 

Sotsiaalse innovatsiooniga on see probleem, et kuna tuleme eksperimentaalsest ühiskonnast, siis seda ajalooliselt valusat kogemust kasutatakse malakana, et kõik uued ideed ära tappa. Lahenduseks üht kindlat tüüpi turumajanduse tekitatud probleemidele on veel rohkem sama tüüpi turumajandust. Samal ajal võiks proovida kasutada ajalugu rahvusliku rikkusena, kui inimesed pakuvad välja uusi ühiskondliku elamise vorme. Saame oma pärandi põhjal mõtestada, miks aktivistide pakutud uuendused alati sellisel kujul ei toimi ja mida teistmoodi teha, selle asemel et öelda, et peame tegema samamoodi nagu viimased 30 aastat ja kõik, kes meid ei usu, on lollid.

Kolmandaks võiks olla kultuuriline innovatsioon, mis on segu tehnoloogilisest ja sotsiaalsest innovatsioonist. Väljapaistvad inimesed, näiteks kunstnikud või teadlased, on tihti suurtes keskustes käinud, aga võivad oma põhiteoseid luua kuskil mujal. Edvard Munch elas Norras, aga käis Berliinis ja Pariisis. Tänu ühele inimesele – Niels Bohrile – oli Taani sõdadevahelisel ajal füüsika tippkeskus.

Kultuurilise innovatsiooniga on meil minu meelest päris hästi, sest Eesti on elamiskeskkonnana väga seksikas. Oleme jõudnud 30 aastaga sellisesse kohta, et kui mul oli vahepeal valida, kas lähen Suurbritanniasse, Hollandisse või Eestisse, siis tegin nimekirja ja vaatasin, et Eesti on laste kasvatamise ja tervishoiu koha pealt väga hea riik, kus elada. Tänapäeva transpordi tingimustes ka, kus suured keskused on tegelikult lähedal. 

Kui panna need kolm asja kokku Eesti väiksusega, siis võiks justkui eeldada, et võiksime olla koht, kus paljud nišiinnovatsioonid, mis on mujal olemas ja suhteliselt küpsed, ühendatakse siin mingisuguseks toimivaks tervikuks. Eesti võiks olla süsteemiinnovatsiooni hub, kes näitab maailmale, kuidas teha energia- või liikuvuspööret! Kas ta seda on? Ei ole.

Miks siis ei ole?

Kardan, et meil on keskkonna ja kestlikkusega seonduvad häbimärgid, mis meid tagasi hoiavad. Pluss see, et süsteemiinnovatsiooniga on asi keerulisem, sest sul pole mitte üks ettevõte ja tehnoloogia, vaid eri tüüpi innovatsioonid ja siis kodanikeühendused, ettevõtted, avalik sektor, kes kõik peaks omavahel koostööd tegema. See ei ole miski, mida saab ülevalt alla juhtida. 

Kas või Hollandis, kust siirdeuuringud pärinevad, on avaliku sektori võimekus niivõrd erinev. Hollandi teadusagentuur näiteks otsib ise välja kohalikud tippteadusrühmad ja -ettevõtted, öeldes, et kuulge, meil on nüüd tarvis ringmajandust arendada. Oleme lugenud teie põnevaid teadustöid ringmajanduse kohta ja teie firmas parasjagu tegelete sellega. Kas tahate taotluse kokku panna? 

20 aastat tagasi katsetasid nad esimest korda uute, radikaalsete nišialgatuste üleskasvatamisega. Üks edulugu oli Buurtzorg, mille algatasid ettevõtja Jos de Blok ja väike meditsiiniõdede tiim. Ta üritas luua tervishoiutöötajate võrgustikku ennetavaks meditsiiniks. Ehk siis linnaosade tasandil on töötajad, kes abistavad inimesi, selle asemel et patsiendid tulevad haiglasse, kus neile tehakse kalleid protseduure. See edulugu hakkas aga alles siis kerima, kui kindlustus sai aru, et see on ka neile kasulik. 

Siirete uurimine tundub keeruline, sest pead pidama silmas korraga nii palju asju. Kuidas kaardistad oma töövälja, mismoodi see käib?

Mul tekkis sama küsimus, kui siin doktorantuuri katki jätsin ja 2009. aastal Edinburghi läksin. Tekkis huvi, kuidas on võimalik, et mingid tüübid uurivad näiteks seda, kuidas Ameerikas on tootmine ajavahemikus 1850–1930 muutunud, võttes arvesse uut tehnoloogiat ja majandusmudeleid. Vabriku ülesehitus, seadmed ja seadused on muutunud, ka arusaam töölise rollist, lisaks ühiskondlikud vapustused, mis neid protsesse võimaldavad.

Kui sattusin kümme aastat hiljem töötama koos siirdevaldkonna ühe rajaja Johan Schotiga, siis selgus, et vastus on väga lihtne: tuleb lihtsalt tegema hakata. Siiamaani on üks parimaid lähenemisi, et loed ajaloolisi allikaid ja sünteesid neist mudeli kokku. Teine võimalus on kvantitatiivselt läheneda. Kui kombineerid ajalehtede tekstikaevet ja andmebaase, siis on võimalik saja aasta lõikes mõõta näiteks seda, kuidas on muutunud keskkonnateadlikkus või materjalikasutus.

Siirete klassikalised uuringud, näiteks kuidas purjekatelt mindi üle aurikutele, käivad nii, et jagad ülemineku tinglikeks faasideks ja vaatad, mis on iga faasi ajal uued lahendused ja olemasolevate rakenduste probleemid. Purjekate puhul näiteks tahad posti saata, aga tuule tõttu ei saa kunagi ennustada, kui palju aega läheb. Samuti, mis on suured sündmused, näiteks Iirimaa näljahäda, mille tulemusena algab meeletu immigratsioon USA suunas, mis stimuleerib nõudlust ookeaniülese transpordi järele.

Kahekümnenda sajandi alguses – ma ei tee nalja, sellest on kirjeldusi –, kui autojuht sõitis tänaval lapsele otsa, tormasid mures kodanikud mõnikord kohale ja lintšisid autojuhi ära.

Kui aga aurik juba sõidab regulaarselt üle mere, siis tekib uus küsimus, kuidas siduda sellega raudteegraafikud. Ja aurikute tulek muidugi tähendab seda, et pead ka kõik sadamad ümber ehitama ja kuskilt on tarvis kivisütt kaevandada. Sellepärast räägimegi süsteemiinnovatsioonist. Lihtsuse mõttes ütlen kogu aeg „üleminek ühelt tehnoloogialt teisele”, aga tegelikult on selle ümber alati tehnoloogiliste ja ühiskondlike innovatsioonide võrgustik, mis teebki siirde aeglaseks. Ajalooliselt on siirded võtnud 50–100 aastat, praegu loodame, et neid eesmärgipäraselt tüürides saab kiiremini.

Siirdeuurija küsib, kuidas on võimalik, et tehnoloogia saab üleüldse seda mõju avaldada. Näiteks selleks, et auto saaks kõige ratsionaalsemaks vahendiks, tuli terve linnaruum ümber ehitada. Ainuüksi jalakäijate veenmine selles, et neil ei ole õigust igal pool käia ja igaühel on oma sõidutee riba, oli suur heitlus, mis võttis aega mitukümmend aastat.

Kahekümnenda sajandi alguses – ma ei tee nalja, sellest on kirjeldusi –, kui autojuht sõitis tänaval lapsele otsa, tormasid mures kodanikud mõnikord kohale ja lintšisid autojuhi ära. Kui tänapäeval keegi kakerdaks kuskil sõiduteel, siis juht tuleks autost välja ja sõimaks teda. 

USAs oli ju enne autotööstuse võidukäiku ja lobitööd väga arenenud bussi- ja rongiliiklus. See võrk hävitati ära ja nüüd ei saagi enam teistmoodi liikuda kui autoga. 

Maailmasõdadejärgsel ajastul käisid USA insenerid mööda Euroopat ja õpetasid, kuidas teha modernset liiklust, mille tulemusena taheti ka Londonis suur osa vanalinnast maha tõmmata. Linnaplaneerimise käigus oli plaanis rohkem maju lammutada, kui Luftwaffe teise maailmasõja ajal hävitas.¹² Valitses kollektiivne hullus. Kui alustasin õpinguid Edinburghis, üritasid nad tuua tagasi trammiteed, millest nad olid 1950ndatel lahti saanud. Nüüd tramm jälle sõidab. Hollandis hakkas liikluses surma saanud laste emade liikumine Stop de Kindermoord 70ndatel nõudma, et linnaruum muutuks inimsõbralikumaks ja soodustaks rattaga liiklemist.

Jällegi, nii linnaruumi ehitamine kui ka ümberehitamine nõuab palju ressurssi. Mõne asjaga on lihtsam, näiteks meie küsitluses toetasid eksperdid rattateid, aga need on ka suhteliselt ohutud – võtavad natukene ruumi ära, aga laias laastus midagi suurt ümber ehitama ei pea. Praktikas muidugi sünnitab iga rattatee oma Järvani.

Minu töö on neid protsesse uurida. Teoreetik mõtlebki, mida ta teab maailmast selle kohta, kuidas asjad võiksid olla, ning pakub tööriista välja. Teised teadlased rakendavad või siis enamasti ei rakenda seda – ja siis sa elad sellega.

Maria Kilk on vabakutseline fotograaf.

1. Kanger, L.; Sovacool, B. K. 2022. Towards a multi-scalar and multi-horizon framework of energy injustice: A whole systems analysis of Estonian energy transition. – Political Geography, nr 93. ↩︎
2. EU imports €14.6 billion in green energy products. – Eurostat, 09.10.2025. ↩︎
3. Graham, E. 2025. The EV leapfrog – how emerging markets are driving a global EV boom. – Ember, 16.12. ↩︎
4. Myllyvirta, L. 2026. Analysis: Coal power drops in China and India for first time in 52 years after clean-energy records. – CarbonBrief, 13.01. ↩︎
5. World Energy Investment 2025. – IEA, 05.06.2025. ↩︎
6. 92 sekkumist Eesti energiapöörde kiirendamiseks. – suursiire.ut.ee. ↩︎
7. Soome liivaaku töötabki: 100 MWh soojusenergiat nädalaks salves! – Postimees, 15.03.2024. ↩︎
8. 72 sekkumist liikuvussüsteemi siirde kiirendamiseks. – suursiire.ut.ee. ↩︎
9. Francis, N; Ramey, V. A. 2009. A Century of Work and Leisure. – American Economic Journal: Macroeconomics, nr 1 (2).  ↩︎
10. Andre, P.; Boneva, T.; Chopra, F.; Falk, A. 2024. Globally representative evidence on the actual and perceived support for climate action. – Nature Climate Change, nr 14, lk 253–259. ↩︎
11. Carrington, D. 2026. ‘A silent majority’: MPs underestimate support for green policies, study reveals. – The Guardian, 05.01. ↩︎
12. Jenkins, S. 2019. Concrete bungle: how public fury stopped the 1970s plan to turn London into a motorway. – The Guardian, 22.10. ↩︎