Ajalugu on Telliskivi Loomelinnaku kujundanud lapitud kasukaks, mille kihid laotuvad üksteise otsa alates 19. sajandi üliklassitsistlikust historitsismist kuni säästlikult kõpitsetud nõukogudeaegse modernismini.

Raudtee peatehase peatöökoda tänapäeval. Foto: Monika Eensalu-Pihel

Telliskivi loomelinnaku, Tallinna ühe kodusema paiga füüsilise struktuuri on loonud seal ligi 130 aastat kestnud masina- ja elektroonikatööstus. Tehase ajalugu uurides tekib mulje, et selle arengulugu on kui omamoodi õpikunäide, kuidas keskkond on tekkinud majanduse ja ideoloogia sunnil: tänapäevaks unustatud kunagiste tootmisprotsesside järgi paigutatud ehitised, millest üks osa veel nõukogude ajast räämas, teine äsja uueks rekitud ja muist gentrifikatsiooni ideest teadlikult kantuna säästlikult värskendatud. Taustaks vürtsikad suust suhu liikuvad kuulujutud, et samas täideti kosmose- ja sõjatehnika tellimusi Nõukogude Liidule, et 1980. aastate lõpus pidas Interrinne F-hoone ees Eesti iseseisvuse vastaseid miitinguid, et kuhugi tehase territooriumile on maetud ülihinnalist radioaktiivset plaatina ning et siia-sinna on maha jäänud mürgist kemikaali.

Piiskopiheinamaadel lokkava rohu ajal

Maad Toompea linnuse jalamil kuulusid juba 13. sajandist, Taani kuningas Valdemar II ja Tallinna piiskopi vahel sündinud maadejagamislepingust alates toomkirikule. Toomi maad moodustasid Tallinna linnasarases autonoomse maaüksuse. Kui Toompea eeslinn jäi rohkem Falgi tee sihile, siis tulevase Balti jaama asukohas laius heinamaadena Piiskopikoppel. Toomi piiri taga oli linnasarase maad, mille vähesegi hoonestuse Krimmi sõja ajal 1854. aastal suures dessandihirmus kroonusõjavägi maha põletas.

Balti raudtee sõlmpunkti loomine

Industrialiseeruv ühiskond hakkas 19. sajandil raudtee järele aina põletavamat vajadust tundma. Kuna kroonu Balti raudtee rajamist esmalt prioriteetseks ei pidanud, asutasid kohalikud ärimehed-töösturid ja Eestimaa rüütelkond eesotsas Alexander von der Pahleniga Balti Raudtee Seltsi, et rajada Paldiski-Tallinna-Peterburi raudteeliin. Tallinna peamise raudteesõlme asukohaks valiti Piiskopikoppel ja selle ümbruse maad. Raudtee, jaamahoone, veduridepoo, ladude, veetorni, abihoonete ning peatehase ehitamine algas 1869. aasta mais, 5. novembril 1870 algas ametlikult nii reisi- kui ka kaubarongide liiklus Paldiski-Tallinna-Narva-Gatšina-Tosno raudteeliinil. 1893. aastal Balti raudtee ja peatehas riigistati.

Balti raudtee veermiku ehitamise ja remontimise epitsenter

Detsembris 1870 alustas 500 töölisega tegevust raudtee peatehas, mille ülesanne oli teenindada Balti raudtee taristut ja veermikku. Tallinna peatehase abitehased olid Narvas ja Gatšinas. Raudtee peatehase territoorium asus reisijatehoonest teisel pool raudteed, veduridepoost läänes. Teine depoo asus teisel pool Telliskivi tänavat. Tehase territoorium ulatus Telliskivi tänavani, krundi kolmnurkse kuju joonistas välja selle ida- ja läänepiiril kulgev raudtee.

Raudtee Peatehaste vagunitöökoja edelafassaad 1920.-1930. aastatel. Esiplaanil vagunite rööbastega paigutuslava. Foto Raudteemuuseum

Peatehase peatöökoja hoone

Tehase kõige olulisem hoone oli paekivist kolmerisaliidiline töökoda ehk praegune hoone M. See rajati põhiraudteega põiki, hoone kagutiiva risaliit asus raudteel ja oli otse läbisõidetav. Kirde- ja edelafassaadi ees paiknesid kõikvõimalikud rööbasteed veermiku ja tehase toodangu manööverdamiseks. Edelafassaadi küljes oli korstnaga katlamaja-jõujaam, esialgu väike viilkatusega majake, hiljem pultkatusega külgeehitus keskrisaliidil. Hoone valmis 1870. aasta oktoobris. Juba 1873 tekkis vajadus laiendada töökoda malmivalutöökoja võrra. Puidust hooned (nt sepikoda, malmi- ja vasevalukoda), aga ka peatöökoda sai tihti tulekahjudes kannatada, neid taastati kas paekivist hoonete või metalltarinditega. Peatöökojal olid algul puidust katusetarindid, mis pärast 1886. aasta põlengut vahetati välja metallfermide vastu koos harjapealsete katuselaternatega. Risaliitide otsaviilud ehitati kõrgemaks. Oletatavasti on peatehase autor baltisaksa arhitekt Rudolf Otto von Knüpffer, kes projekteeris samal ajal Balti jaama reisijatehoone, kuid oli tollal ka väga aktiivne tööstushoonete kavandaja. Väga tõenäoliselt oli arhitekt von Knüpffer ka Kopli tänava ääres asunud raudteejaama uhke veetorni (õhiti teises maailmasõjas) ja Tehnika tänaval asuva raudteekooli autor.

Historitsism ilmneb kõikide raudtee peatehase hoonete arhitektuuris. Peatehas kui tollane Tallinna suurim tööstusettevõte ja industriaalse progressi lipulaev pidi saama rüütatud soliidsesse vormi. Romaani elementidega rustikasse tahutud paekivi kandis seda ideed täiel rinnal ning oli sisuliselt eeskujuks tulevaste tööstushoonete välimusele.

Raudtee peatehase interjöör 1919. aastal. Masinaid ja tööpinke käitavad rihma-võllajami süsteem. Foto: Ajaloomuuseum

Raudtee peatehase peatöökoja (hoone M) puhul mindi siiski liiale, sest tootmistsehhid suruti kahe tiiva ja kolme risaliidiga tootmisfunktsioonile uskumatult ebaotstarbekasse telgsümmeetrilisse vormi. Selliseid üliklassitsistlikke tootmishooneid edaspidi enam ei ehitatud. Küllap on töökoja kujundusse pööratud nii suurt arhitektuurset tähelepanu seetõttu, et valdav emotsioon oli uhkus, mis raudtee rajamise eestvedamine kohalikes ärimeestes ja rüütelkonnas tekitas. Tööstusarhitektuur oli sellega tõstetud pjedestaali võrra kõrgemale, varem peeti tööstushooneid näotuteks tarbehooneteks.

Rohkete tellimuste tõttu vajas raudtee peatehas peagi rohkem tööstushooneid: üks suur töökoda ehitati peatöökojast edelasse (tänapäevase hoone B asukohal, kus on esimese korruse müürides säilinud vanu paest seinakatkeid), kuid ka sellest jäi väheks ning raudtee peatehas ostis 1905. aastal ära naaberkinnistul hiljuti ehitatud Friedrich Wiegandi malmivaluvabriku (arhitekt Rudolf von Knüpffer) ja kohandasid selle peamise mitmelöövilise tootmishoone Telliskivi 62 vedurite remonditöökojaks. Praegu on selle kompleksi peatsehh tuntud Depoo nime all.

Enne teist ilmasõda oli tehase nimi endiselt Raudtee Peatehased, tehas oli osa riigile kuuluvast raudtee territooriumist. Peatehase hoonet suurt ümber ei ehitatud, pigem püüti ellu jääda ja ots otsaga kokku tulla. Põhitegevus oli vagunite ja vedurite parandamine-ehitamine, lisandusid raudtee ja eraisikute tööd puu- ja metallitööstuse alal.

See fakt, et punarevolutsionäär M.I. Kalinin töötas 1901–1903 raudtee peatehases, vallandas sotsialismi ajal tema tööpingi kultuse. Tööpingist kujundati omamoodi altar, 1962. Foto: O.Juhani / Rahvusarhiivi fotoarhiiv

Nõukogudeaegne töövõistlusarhitektuur Kalinini tehases

Alati prioriteediks seatud ning Nõukogude Liidu viisaastakute rütmis hingav tööstus sai arhitektuurset tähelepanu vastavalt majanduslikule võimekusele ja valitsevale ideoloogiale.. Kalinini tehases toimus see sünkroonis üldise taustaga. Pärast sõda järgnes vaese aja vaevaline ülesehitamine, kus ekspluateeriti olemasolevaid tsaariaegseid hooneid neile esmalt võimaluse ja siis vajaduse järgi midagi juurde või peale ehitades. Stalinism püüdis pakkuda Kalinini tehasele ka üht ideoloogilist hoonet – tehasevalitsust. Stalini surma järel kuulutati 1955. aastal partei määrusega „Liialduste likvideerimisest projekteerimise alal ja ehitustegevuses” historitsism valeks ja modernism õigeks. Nii vallandus modernistlike administratiiv- ja tootmishoonete uusehitiste ja vanade rekonstrueerimise laine 1958. aastal ka siin tehases.

Stalini nurikingitus Leningradist ehk tehasevalitsuse peahoone ideoloogiline projekt

Nõukogude Liidu keskvõimul oli tavaks näidata liiduvabariikidele musklit nii, et ei tellinud projekte kohalikelt projekteerijatelt, vaid läkitas neid Moskva või Leningradi üleliidulistest projekteerimisbüroodest. Põhjuseks peamiselt see, et Venemaa metropolide arhitektid teadsid paremini, kuidas panna fassaadid kunstipäraselt lobisema ideoloogiast ja kommunistlikku paradiisi päralejõudmisest. Täpselt nii juhtus ka tollase Kalinini-nimelise Tallinna Veduri-vagunitehasega, millel oli juhtumisi puudu korralik administratiivhoone. Leningradist saabus ja kooskõlastati linnavalitsuses 1949. aastal projekt Telliskivi tänava äärde ehitatava tehasevalitsuse hoone jaoks. Telgsümmeetria, ümarkaarsed nišid, ehisviilud, liseenid, kivikuulidega rinnatisega rõdu kolmandal korrusel peaportaali kohal, katusekividega soomustatud kõrge kelpkatus, laternatega kaunistatud peatrepp, ristatud haamritega embleemiga väravehitis jne. Stalinistlikult moonutatud neobarokk meenutab pigem Katariina Suure aegset kohtumaja, aga ilmselgelt on hoone sõnum „Tööline on jõudnud heale järjele ehk kolinud barakist paleesse!”. Ideoloogiline „kunstiteos” jäi ehitamata ning peagi, 1955. aastal saabus modernistlike tuultega sula.

Modernistlik administratiivhoone moodustab Telliskivi tänava äärde esindusfassaadi. Vaheploki kangialuse juures on tehase peapääsla, sellest paremal sissepääs sööklasse ja vasakul inseneride tiiba. ENSV Projekteerimise ja Teadusliku Uurimise Instituudi ehitusprojekt, 1958, projekteerija arhitekt Voldemar Herkel ja Kalju Vanaselja. Allikas: Tallinna Linnaplaneerimise Ameti arhiiv

Asine modernism kohalikest ja üleliidulistest projekteerimisbüroodest

Nikita Hruštšovi sula aega langeb tehase ajaloos ainus katse – kui loomulikult tehase loomine 1870 välja arvata – kujundada tehase välimust terviklikult ja luua uueaegse ja edumeelse ettevõtte kuvand. See võeti ette 1958. aastal, kui vagunitehas organiseeriti ümber elavhõbealaldite tehaseks. Kohalikele antakse võimalus ehk Eesti Tööstusprojekt kaasatakse moodsa tehase projekteerimisse.

Tehase haldushoone projekteerimise sai Eesti Tööstusprojektis endale äsja TPI lõpetanud noor ja energiline arhitekt Voldemar Herkel. Tema siiras soov oli inseneride ja ehitajate ettekirjutustest välja murda ja ka tööstushoonete puhul tõelist arhitektuuri teha. Kalinini tehas sai tema ambitsioonide proovikiviks. Tehase haldushoone on lõhutud neljaks eri kõrgusega mahuks, millest kaks on monotoonsete aknaridadega ristkülikukujulised tahukad, neid ühendav kahekorruseline valelintakendega galerii peavärava kohal ja inseneribüroo põikimaht kõige otsas. Modernistlikku kandilist ilmet püüab tekitada võimalikult madal viilkatus. Trepikojad joonistuvad välja vertikaalsete seinaliigenduste abil. Kõik nimetatud iseloomujooned hakkavad tollases ratsionaliseeritud modernistlikus arhitektuuris korduma lõputu tüüpvõttestikuna fassaadilt fassaadile, tööstushoonelt lasteaiale, koolimajalt elamule, kuni ehmatusega märgati, et välja on kujunenud luitunud hall elukeskkond.

Aianduslikud ettevõtmised tehase sisehoovis. Foto: Rahvusarhiivi fotoarhiiv

Juurdeehitusele juurdeehituse lisamise saaga

Kui uushoonete puhul sai arhitekt veel ellu viia oma visioone, siis vanade käigusolevate tootmishoonete puhul osutus see hulga keerulisemaks. Ilmsesti ei olnud Kalinini tehase juhtkond nõus hoonete lammutamisega, mis oleks kaasa toonud ajutise tööseisaku. Seda ei saadud sotsialistliku töövõistluse alalises tuhinas endale lubada. Järele jäi tsaariaegsete hoonete ümberehitamise tee.

Just nagu viidates ka Kalinini tehasele, kritiseerib Voldemar Herkel 1956. aastal ajalehes Sirp ja Vasar levinud ehituspraktikat, et vanad, linna sisse kasvanud tööstused rekonstrueeritakse vägisi, eirates ruumikitsikust, elurajoonide lähedust ning tooraine kaugust, moodsateks ettevõteteks. Tulemus pidi nii inetu välja nägema nagu lapitud kasukas. Kui vaadata, mis Kalinini tehases ajalooliste hoonetega toime pandi, on raske Herkeliga mitte nõustuda.

Materjalide defitsiidi, inseneride diktaadi, krundi kitsikuse ja poliitilise surve tingimustes sündisid tehase ajalooliste hoonete veduri- (hoone M) ja vagunitsehhi (hoone B) ümberehitused peakorpuseks ja elavhõbeventiilide tsehhiks. Eriti ilmekas on vana raudtee peatehaseaegse paekivihoone sulatamine kokku modernismiga elavhõbeventiilide tsehhi näitel. Vana paehoone moderniseeris arhitekt Juta Kruusimäe paeseinte maksimaalseks aknapindadeks lõigates, hoone tõmmati kokku teise korruse klaasfassaadi ažuurse pika lindiga. Hoone otstesse tekkinud silikaattellistest fassaadidega põikmahudest üks evib suisa 1930. aastate telgsümmeetriat ja illusoorsete lintakende esteetikat.

Tallinna Elektrotehnika Tootmiskoondise töötajad. Foto: Rahvusarhiivi fotoarhiiv

Hoone M kujunes pikema aja jooksul juurdeehitusele juurdeehituse, tsehhile tsehhi lisamise pikaajalise piinarikka protsessi tulemusel. Põhjuseks see, et kolmikrisaliidiga peatöökoda jäi pidevalt tootmisprotsessi laienemisele jalgu. Seda illustreerivad suurepäraselt pärast teist maailmasõda tehtud ehituslikud muudatused: järk-järgult ehitati veduritsehhil ehk peakorpusel kinni risaliitidevaheliste tiibade liigendused, kuni tsehh muundus üheks laiaks kandiliseks hooneklombiks. Täpsemalt: 1945.–1949. aastal lammutati paest kagufassaadi seinamüürid. 1958. aastal seoses suure tehase ümberorganiseerimisega vagunitehasest elavhõbealaldite tehaseks lammutati peakorpusel ära paekivist katlamaja ja kahekorruseline olmetiib, keskrisaliidi kirdefassaad ja osad müüre. Kagufassaadi põikmahtu seati sisse punanurk! Paest endine peatöökoda uputati uute juurdeehituste sisse. Hoone C endist paest tsaariaegset maalri-, nikeldamis-, plekksepa-, polstri- ja elektroremonditsehhi muundati samuti tundmatuseni.

Üleliiduliste projekteerimisbüroode liinitööd

Üleliidulistest projekteerimisbüroodest tuli 1960. aastatel Kalinini tehasesse palju projekte, millest muist teostus ja muist mitte. Projektide vool oli tihtipeale massiivne, ühe hoone projekteerimiseks saadeti üksteise järel mitu lahendust. Sellist külluslikku produktsiooni võisid lubada endale vaid suured bürood, kellel oli arvatavasti ka sahtlist üht-teist kohe võtta ja kui selgus, et kohalikele saadetud variant ei sobi, läkitati kohe uus asemele. Selles stiilis toimus hoone I projekteerimine.

Teise ilmasõja järgsetest juurdeehitustest on nende katkendlikkuse ja paratamatult halva ehituskvaliteedi tõttu (lagunev savitellis, standardsed raudbetoonmoodulid) raske väärtust leida, isegi kui pilku püüab klaasseinte enneolematult suur pind. Nõukogudeaegsete ehitusetappide kõige väärtuslikum osa on metallfermidest katusetarindid laternatega, mille võimsus avaldub ainult siseruumides.

Gentrifikatsiooni õied ehk vanad reisivagunid on muudetud restoraniks. Foto: Tõnu Tunnel

Gentrifikatsioon tänapäeval

Nõukogude aja lõpuga sai otsa ka selle põhjatu turg ning tehas erastati. Ent selle asukoht linnasüdames muutus lõpuks nii ebasobivaks, et ettevõte kolis ära. Vabanenud ruume hakkas kasutama 2007. aastast loova kogukonna ideed kandev Telliskivi Loomelinnaku seltskond. Enamik loomelinnaku hooneid oleks praegugi nagu skvotitud, tehtud on pisteliselt sanitaarremonti, värskendatud viimistlust, lisatud monumentaalseid fassaadijoonistusi. Ehituslikult sekkumata on hooned jäetud enam-vähem selliseks, nagu need tehasest maha jäid. Hulga värskema ilme on saanud Allianss Arhitektide panusel Vaba Lava hoone C. Vana tsehhi piirjooned on aimatavad, kuid uus must-oranž fassaad ütleb kõlavalt ei hallile ja kulunud tehasehoonestusele.

Tundub, et Telliskivi Loomelinnaku võlu seisnebki mitmekihilisuses, kus tsaariaegsete käsitööliste ja baltisaksa üllast minevikukultusest raske paearhitektuur ning igavesti räämas olekuga nõukogudeaegne modernism on kõrvuti ontliku uusarhitektuuriga. Seniks, kuni säilib nende kihistuste tasakaal, on kõigil põhjust õnnelik olla.

Kunagistele Estel ASi asendiplaanile on roosaga märgitud Telliskivi Loomelinnaku hooned. Plaan: Tallinna Linnaplaneerimise Ameti arhiiv


Monika Eensalu-Pihel
on Eesti tööstusarhitektuuri uurimisele keskendunud arhitektuuriajaloolane.

Artikkel ilmus Telliskivi Loomelinnaku erilehes loomelinnaku 10. sünnipäeva puhul. Hoia sündmustel silma peal siin või Facebookis.