Mida kätkeb endas metal-muusika selle sajandi kolmandal kümnendil? Hevi ei istu muust maailmast eraldi ning laiemalt kultuuri mõjutavad nähtused, nagu nostalgiafetišism ja kontekstitundlik huumorimeel, manifesteeruvad näiteks Teravmoona debüütalbumil.

★★★★☆

Kogu plaat pendeldab pidevalt suurejoonelise ja naeruväärse vahel, täpselt nagu komöödiarokk peakski seda tegema. Kontrast albumi alguse instrumentaaluvertüüri ning lihaosa moodustavate energeetiliselt lühikeste pullirokipalade vahel on selge. Rõhku on pandud seega üllitise naljafaktorile ning onuheinolik vana rokipeeru vaib tuleb täitsa stiilipuhtalt esile.

Sellise lähenemise nõrkus on aga oht muutuda novelty act’iks, kus muusika nauditavus annab teed rohkem või vähem vaimukatele narratiividele. Albumit kuulates tekib kohati tunne, et mõne vimka asemel võiks anda mõnusale gunnargrapslikule hevile rohkem hingamisruumi. Mõnes palas on selgelt kohti, mis on sepistatud areeni-metal’ile sobivalt publiku kaasamiseks (albumi esimene päris laul „Varjude mäng” meenutab selles mõttes väga Iron Maideni „Fear of the Darki”). Loodetavasti on päriselt rahva ees mängides lauludel võimalik piiravast nelja minuti raamistikust välja astuda ning end veidi sirutada. Igal juhul on Teravmoona puhul tegemist puhta juustuga, mille jaoks tasub vööd vabamaks lasta ning veidi vähem põdeda. Mõnikord tahaks ju viisaka kohviku asemel higi järele haisvasse heviklubisse kah minna.