Koloniaalajastu mõtteviisist pärinevate mõistete tähendused on hakanud mõranema, kuna majandusliku ebavõrdsuse piirjooned järgivad üha vähem riigipiire.

Illustratsioon: Toom Tragel

Mäletan geograafiatundidest ähmaselt, kuidas maailm jaotati arengumaadeks ja arenenud maadeks. Lääne-Euroopa, Põhja-Ameerika ning veel mõned jupid maailmast tunnistati arenenud maadeks, sellal kui need, kus oli madal SKP, vähe tööstust ning eksporditi vaid maavarasid või põllusaadusi, olid arengumaad. Kas niisugusest lahterdamisest on ikka veel kasu?

Lähemalt uurides tundub, et ei ole lepitud kokku täpset definitsiooni ega piirjooni, kust lõpevad arenenud maad ning algavad arengumaad. Eristus võib lähtuda kogutoodangust inimese kohta või hoopis ÜRO inimarengu indeksist, kuid valdavalt peetakse silmas riigi majanduslikku arengut ning eeldatakse, et see toob kaasa rahvastiku heaolu üldise kasvu. Isegi kui rikkus ei jõua kohe kõigini, niriseb see tööstuse arengu ning tööhõive suurenemisega lõpuks siiski ka allpool olijateni.

Kui aga rääkida arengust laiemalt kui riikide lahterdamisest, on oluline mõista, mida riikide arengu ja arengutegevuse all silmas peetakse. Inimgeograaf Gillian Hart[1] eristab „Arengut” suure ja „arengut” väikese esitähega. „Areng” suure algustähega on teise maailmasõja järgne dekolonisatsiooni ning külma sõja kontekstis esile kerkinud poliitiline projekt, mida lääneriigid rakendasid n-ö kolmandale maailmale. „Areng” väikese algustähega viitab aga üldisemalt kapitalismi arengule, mida Hart näeb kui hulka ajaloolisi protsesse, mis on geograafiliselt ebaühtlased ning sisemisi vastuolusid täis. Lähtudes nendest „arengu” ja „Arengu” definitsioonidest, tuleks vaadata lähemalt mõlema mõiste lahtimõtestamiseks olulisi komponente: ajalooline kontekst, kapitalismi loogika ning globaalsed võimusuhted ja ebavõrdsused.

Valge Mehe taak

Arengu kui progressi mõistmine kerkis Euroopas esile valgustusajal. Vastandina pimedale ja tagurlikule keskajale tähistas see ratsionaalsust ja teaduslikkust. Darwini evolutsiooniteooria näitas, kuidas lihtsamatest liikidest arenesid keerulisemad, ning ka varased ühiskonnateadlased lõid sotsiaalevolutsionistlikke mudeleid, kus ühiskonnad arenguredeli erinevatele astmetele paigutati. Lihtsast suguharupõhisest süsteemist pidi lõpuks arenema linnastunud tööstusühiskond.

Kolooniate teke alates 16. sajandist tähendas tihedamalt omavahel seotud maailma, kus kerkis peale kauba-, võimu- ja vägivallasuhete esile ka koloniseerija moraalne kohustus koloniseeritu ees, sest arenenuma ühiskonna esindaja pidi vähem arenenut aitama.

Vea Valge Mehe taaka – seks saatke endi seast kui pagendusse poegi tööks alistatu heaks! Nad teenigu me vange, et tööst on pingul saps, metsrahvaid, kelles peitub poolkurat ning poollaps.[2]

Nii kirjutab Rudyard Kipling 1899. aastal, julgustades Ameerika Ühendriike koloniseerima Filipiine ning võtma enda peale raske kohustus aidata ja harida vähem arenenud rahvaid. Ristimata poolkurat ning kasvatamata poollaps vajab täiskasvanud Lääne karmi, kuid armastavat kätt. Kipling hoiatab siiski, et tänutunnet metslased selle raske töö eest avaldada ei oska. Niisugune mõtlemine lähtub eurotsentrismist – eeldusest, et euroopalikud väärtused on kõige õigemad ning paremad, nii et ka teised kultuurid peaksid need üle võtma.

Eurotsentrismi kohtab ka tänapäeval. Näiteks arvab ilmselt enamik meist, et lapstööjõu kasutamine on ebaeetiline. Tihti kipub eurotsentristist humanist süüdistama väheharitud või südametuid n-ö arengumaade vanemaid, kes ei mõista, et laps peaks hoopis õppima (ning majandusteadlane usub, et täiskasvanuna toob ta riigi majandusele rohkem kasu). Kuid harva süvenetakse sellesse, mis Lääne suurkorporatsioon maksab laste vanematele nii väikest palka, et perekonna äraelatamiseks on laste tööle saatmine ainus võimalus, ning mis korporatsioon erastas pere põllumaa. Läänelik valgustatud ja moraalne hinnang sellele, kuidas lapsi kohelda, ei arvesta ebavõrdsete võimu- ja majandussuhetega.

Ebavõrdsused kõige rikkamate inimeste ning ülejäänu vahel suurenevad, nagu ilmestas hästi Occupy Wall Streeti liikumise loosung „Meie oleme 99%”.

Teise maailmasõja järgne valdavalt optimistlik õhkkond, majanduskasv ning kolooniate iseseisvumine muutsid valgustusaegse progressinarratiivi moraalset poolt ning rõhutasid, et moderniseerumise tulemusena on kõigil maadel võimalik saavutada majanduslik heaolu ning jõuda järgi maailma esiriikidele. Vastiseseisvunud kolooniate juhid uskusid, et kui neile pisut abi osutatakse, jõuavad nad õige pea lääneriikide kannule.

Selline moderniseerumiskäsitlus on aga mitmel põhjusel vildakas. Esiteks eeldab see, et sotsiaalne muutus peaks toimuma alati Euroopa mudeli põhjal, järgides samu samme. Empiirilist kinnitust sellele, et kõik riigid nagu pardipojad Lääne pardiema jalajälgedes tatsuvad, aga ei ole. Samuti eeldatakse, et kõik ühiskonnad tahavad täpselt sama mudeli järgi muutuda, ning ei võeta arvesse alternatiive, nagu Kuuba või Bahrein, mis on ise oma eesmärgid paika pannud. Veelgi enam, kaunis progressinarratiiv ei seleta, mis on vaesuse ja alaarengu põhjused. Maailma eri piirkonnad on arenenud erinevates ajaloolistes ning poliitmajanduslikes tingimustes, mida tuleb arvestada samamoodi nagu vägivaldse kolonialismi tagajärgi.

Moderniseerumisteooriat kui akadeemilist suunda hakkasid 1960ndatel kritiseerima marksismist inspireeritud teoreetikud, kes rõhutasid, et arengu tagajärjel ei toimu sugugi tingimuste ja elujärje ühtlustumine, vaid kapitalism on oma olemuselt ebavõrdsusi loov protsess, kus rikkad riigid muutuvad vaeste arvelt aina rikkamaks ja vaesed vaesemaks. Maailm on keskusest ja perifeeriast koosnev süsteem, milles perifeeria varustab keskust toormaterjalidega ning sõltub välisturgudest enda tööstust arendamata. Sellise ebasümmeetrilise suhte tõttu on kapitali akumuleerimine perifeerias keeruline. Progressinarratiiv hakkas mõranema.

Silmakirjalik arenguabi

Antropoloog James Ferguson on öelnud, et arengutegevus on antropoloogia kuri kaksikvend. Antropoloogia ajalugu on tõepoolest n-ö arengumaadega läbi põimunud. Alates antropoloogia algusaegadest on Lääne tavaliselt meessoost antropoloog teinud välitöid valdavalt oma kodumaa kolooniates või mõjualas: Briti antropoloogid uurisid Aafrika asumaid, Hollandi omad Indohiinat ning USA omad vaatasid Põhja-Ameerika põlisrahvaid. Kui antropoloogid 1970ndatel koloniaalajaloole ning omaenda rollile Lääne teadmiste tootjana rohkem tähelepanu pöörama hakkasid, said neist ka ühed suurimad arengutegevuse kriitikud.

Antropoloogid rõhutavad, et nii Arengu kui ka arengu puhul on oluline pidada silmas küsimusi ligipääsu, kontrolli ja mõjude kohta[3]. Kes võidab ja kaotab? Missugused on võimusuhted erinevate poolte vahel? Miks on tihti nii, et tahetakse kõige paremat, aga tulemuseks on hoopis midagi muud? Antropoloogid on näidanud, kuidas kultuurikonteksti tundmata viib arenguabi ootamatute ja isegi negatiivsete tulemusteni.

Oluline on mõista, et rikkuse allapoole tilkumise loogikal põhinev majandussüsteem ei vähenda maailma ebavõrdsusi.

Antropoloog Arturo Escobar[4] oli oma teoses „Kohtumine arenguga” üks esimesi, kes leidis, et Lääne kontrollitud Areng valdavalt süvendab endiste kolooniate ekspluateerimist. Teise maailmasõja järgse arenguabi eesmärk oli kommunismi leviku takistamine kapitalistlike turgude loomise soodustamise kaudu. Arenguabi tekitas uut ostujõulist elanikkonda, kes oleks valmis tarbima Läänes toodetud kaupa. Ferguson[5] kirjeldab aga, kuidas arengutegevus on poliitikavastane masinavärk, mis jätab mulje, justkui ressursside jaotamine poleks sugugi poliitiline tegevus, vaid neutraalne bürokraatia. Tegelikult aga sõltub Arengutegevus paljuski kohalikust valitsusest, kes peaks aitama abi kohale viia ning kelle tegevusel on teised plaanitud või plaanimata tagajärjed. Nendeks võivad olla valitsuse kontroll ja kohalolek varem isoleeritud piirkondades, maa ümberjagamine selle „ratsionaalsemaks” kasutamiseks, mis lööb pea peale varem kehtinud sotsiaalsed suhted või haavatavate gruppide sissetulekuallikad.

Antropoloogid on näidanud, kuidas näiliselt heatahtlik diskursus, mis räägib jätkusuutlikkusest, sotsiaalsest kaitsest või kogukondade arengust, võib kanda selle maski taga erinevaid tähendusi ning lähtuda suurkorporatsioonide või valitsuste, mitte kohalike huvidest. Selle, mida arenguprogramm ühes või teises kontekstis tähendab ning millised on selle mõjud, selgitavad antropoloogid välja pikaajalise välitööga arenguorganisatsioonides ning kogukondades. Välismaiste arenguprojektide mõju Eesti keskusküladele 1990ndatel on uurinud antropoloog Aet Annist[6], kes vaesuvatest ning nõrkade sotsiaalsete suhetega postsotsialistlikest küladest sugugi seda kogukonda ei leidnud, mida teistsuguse kultuuritausta ja eeldustega organisatsioon seal ehitada lootis. Arengutegevust kritiseerides ei taha aga antropoloogid sugugi, et nende uuritavad viletsalt elaksid, vaid osutavad globaalsetele võimusuhetele, mis tihti taastoodavad vanu ja loovad uusi ebavõrdsusi.

Üleilmne ebavõrdsus

Praegusel ajal on maailm kapitalistlikes suhetes tihedalt kokku põimunud ning on oluline mõista sajanditepikkuse koloniaalsüsteemi mõju ning seda, et rikkuse allapoole tilkumise loogikal põhinev majandussüsteem ei vähenda maailma ebavõrdsusi. Vaadeldes arengut 21. sajandi maailmas, on põhiküsimuseks endiselt ebavõrdsused ning see, missugune areng, Areng või arenguideoloogia võiks neid vähendada.

Uute ebavõrdsuse jõujoonte teke tähendab ka uute abiorganisatsioonide esiletõusu. Hiljuti pidas Tallinna Ülikooli antropoloog Alexander Horstmann ettekande Myanmaris tegutsevast USA abiorganisatsioonist Free Burma Rangers. USA endisest sõjaväelasest kristlase loodud organisatsiooni toetavad rahaliselt USA evangeelsed kirikud. FBRi missioon on pakkuda Myanmari ning Iraagi Kurdistani sõjakonfliktides meditsiinilist ja humanitaarabi seal, kuhu teised organisatsioonid ei jõua. Salaja piiri ületades ei tee nad koostööd valitsustega, nagu on tavapäraselt kombeks, kannavad enesekaitseks relvi ning tegelevad peale abistamise ka kristliku misjonitööga (kas naaseme valgustusaega?). Samuti kasvab eraisikute tehtav arengutöö (Gates Foundation on näiteks üks suurimaid eraannetajaid) ning n-ö arengumaade üksteisele antav abi, nagu Hiina arenguprojektid Aafrikas. On raske öelda, kas uute tulijate ja agendade paljusus muudab A/arengu kuidagi demokraatlikumaks ning kuidas see mõjutab abi saajaid kohapeal. Tundub, et koloniaalajast välja kasvavad neoimperialistlikud suhted on küll muutumas, kuid Arengu loogikat jääb mõjutama kapitalismi areng kui ebaühtlane ja sisemisi vastuolusid täis protsess, mida vürtsitab läbipaistvuse ja efektiivsuse keel. Samas võiks ju ka loota, et mõned arenguorganisatsioonid õpivad vigadest ja teevad rohkem koostööd kohalike ning antropoloogidega.

Globaalne prekariaat

Maailm pärast 2008. aasta majanduskriisi näitab, et lihtsad kategooriad, nagu arenenud ja arenev, ei toimi eriti hästi. Heaks näiteks on IMFi, Euroopa Keskpanga ja Euroopa Komisjoni Euroopa perifeeriatele peale surutud majandussanktsioonid. Kreeklased on tõlgendanud keskusest perifeeriale rakendatud sanktsioone kui neokolonialismi ning sarnaselt paljude teiste arenguprojektidega on kohalik kogukond niisugusest arengust abi asemel pigem häda kaela saanud. Kus jookseb siin arenenud ja arengumaa piir?

Prekariaat on sotsiaalne klass, kelle töökohad on ebakindlad, lühiajalised ja ilma sotsiaalsete garantiideta ning kellel puudub selge professionaalne identiteet.

Samuti ei toimi kapitalismi ebaühtlasest arengust tulenevad suhted mitte ainult riikide vahel, vaid ka nende sees. Ebavõrdsused kõige rikkamate inimeste ning ülejäänu vahel suurenevad, nagu ilmestas hästi Occupy Wall Streeti liikumise loosung „Meie oleme 99%”. Vaeste ja rikaste maade või kodanluse ja töölisklassi vastandumine ei seleta enam hästi praegust maailma. Proletariaadi asemel räägib majandusteadlane Guy Standing globaalsest prekariaadist[7]. Prekariaat on sotsiaalne klass, kelle töökohad on ebakindlad, lühiajalised ja ilma sotsiaalsete garantiideta ning kellel puudub selge professionaalne identiteet. Prekariaati kuuluvad inimesed väga erinevatest eluvaldkondadest: hiljutised migrandid; need, kelle vanemad kuulusid vanasse töölisklassi, kuid kes enam ise deindustrialiseerumise tõttu tööd ei leia; aga ka näiteks ülikoolide õppejõud, keda palgatakse aina rohkem lühiajaliste töövõtulepingutega. Kui n-ö arenenud läänemaailmas on sellised arengud võrdlemisi uued, siis sotsioloog Jan Breman[8] tuletab Standingut kritiseerides meelde, et enamik maailmast, ka endised kolooniad, on olnud alati täis rahvast, kes ei tea, kust järgmine palk või leivapaluke tuleb. Niisiis pole prekariaadis kui nähtuses midagi uut, lihtsalt läänemaailma vaesed ühinevad nüüd globaalse prekaarsete töötajate massiga.

Vahel on oluline seisatada ja küsida, kas kanname veel ikka valge mehe taaka ning tunneme, et peame oma ülemate väärtushinnangute ning arenenud tehnoloogiaga vaeseid ja väeteid päästma minema. Ehk peamegi, aga me ei tohiks unustada ebavõrdsuse ajalugu ning seda, kuidas see praegu väljendub. Olukorras, kus ka edetabeli tipus olnud eesrindlike arenenud riikide kodanikud on kaotamas kindlust oma töö, tervise ja keskkonna suhtes, peaksime looma rahvusriikideüleseid solidaarsusi ja liitusid ning küsima üksteise kultuurikonteksti tunnetades ja austades, kuidas me saame üksteist aidata. Kas edetabelis tõmmatakse joon arengumaade ja arenenud maade vahele või räägime hoopis globaalsest eliidist ning aina ebakindlama tulevikuga äraelamise eest võitlevatest inimestest globaalses põhjas ja lõunas?

[1] Hart, G. 2001. Development critiques in the 1990s: culs de sac and promising paths. – Progress in Human Geography, vol. 25 (4), lk 649–658.
[2] Peep Ilmeti tõlge.
[3] Gardner, K.; Lewis, D. 2015. Anthropology, Development: twenty first century challenges. London: Pluto.
[4] Escobar, A. 2011. Encountering development: The making and unmaking of the Third World. Princeton University Press.
[5] Ferguson, J. 1990. The anti-politics machine: ‛development’, depoliticization and bureaucratic power in Lesotho. – CUP Archive.
[6] Annist, A. 2011. Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas: arenguantropoloogiline uurimus. Tallinn University Press.
[7] Standing, G. 2011. The precariat: The new dangerous class.
[8] Breman, J. 2013. A Bogus Concept? [Review of: G. Standing (2011) The precariat: the new dangerous class]. – New left review, vol. 84, lk 130–138.

Eeva Kesküla on antropoloog ja Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi vanemteadur. Ta kaitses oma doktorikraadi Londoni Ülikoolis 2012. aastal ning on uurinud valdavalt vene keelt kõnelevaid kaevanduskogukondi Eestis ja Kasahstanis. Tema peamisteks huvialadeks on töö tähendus ühiskondades, muutuvad klassi- ja rahvussuhted postsotsialistlikes maades ning antropoloogia ajalugu.