Praegu Ukrainas toimuva sõja õigustuseks püüab Venemaa president tuua üha sõgedamaid traumanarratiive, mis samal ajal kisuvad lahti Ida-Euroopa vanad haavad.
Kui me toimetuses Müürilehe traumale keskendunud märtsinumbrit kokku panime, polnud sõda Ukrainas veel alanud. See puhkes vaid üksikud päevad enne uue lehe trükki. Märts pole siiski traumakuuna juhuslik, sest meie kollektiivsete ajalooliste traumade mõttes on see märgiline aeg, kui on Eesti linnu pommitatud ja inimesi küüditatud. Küllap kiskus Eesti Vabariigi aastapäeva hommiku uudis, et Venemaa on alustanud ulatuslikku sõda Ukrainas, lahti ka kõik vanad haavad ja hirmud, mis on jõudnud viimase kolmekümne aasta jooksul tasapisi veidigi unne suikuda.
Põlvkonda, kes oli teise maailmasõja ja sellele järgnenud traumade tunnistajateks, on elus üha vähem ning läbielatud õudused kestavad edasi ajaloomälus ja lugudes. Neid, kes mäletavad omal nahal Nõukogude Liitu ja selle repressiivorganeid, on veel palju ja vaevalt et keegi neist neljapäeval vastu reedet rahulikult magas. Ja reedel vastu laupäeva ja laupäeval vastu pühapäeva jne. Kuid läbielatud traumat on võimalik ravida ja sellega elada, kui see jääb lahendatuna minevikku. Idanaabri agressioon KGB süsteemi kasvandikust Venemaa presidendi Vladimir Putini isikus on aga kui vägivaldse partneri või koolikiusaja oma, kes on vahepeal huvi mujale suunanud, et siis jälle uks jalaga lahti lüüa ja rusikaga endast nõrgemale molli anda. Või nagu kirjutab Kätlin Konstabel Müürilehe värskes numbris perekondlikke traumasid lahates: „Traumaatilist seotust, kus jõhkrutsemine vaheldub rahulikumate hetkedega, kantakse „normaalsusena” edasi põlvest põlve.” Sellises olukorras hakkab traumaatiline kogemus ennast taastootma ning kõik, mis oli pealtnäha unne suikunud, ärkab uue ja võimsama möirgega.
Eestis ei ole praegu sõda, aga kõik inimesed, kellega ma olen alates 24. veebruarist kohtunud, on liimist lahti, ärevad, unetud ja tuleviku suhtes ebakindlad. Selle juhtkirja kirjutamise ajal (28.02.) tundub eneselegi, justkui viimased viis päeva oleksid möödunud unenäos, kus on segunenud omavahel meeleavaldused, rindeteated, lakkamatu meediavoog ja ebamäärasuse tunne.
See pole muidugi võrreldav olukorraga Ukrainas, kus inimesed on pidanud juba viimased kaheksa aastat elama vaikselt leegitseva sõjalõkke varjus, kuhu visati just suur kanister plahvatavat bensiini. Selle heitis sinna Putin koos oma hirmust ja privileegidest täis pumbatud lakeiliku repressiivaparatuuriga, kes käsitleb sõja kuulutamist kui teraapiaseanssi slaavi rahvastele. Venemaalt tulev skisofreeniline propaganda kirjeldab sõda kui haiguse ravi, kui nende haavade kokkuõmblemist, mille Nõukogude Liidu lagunemise trauma orvuks jäetud ja alandusi läbi elama pidanud inimestele jättis. Ainult et Putin pole pikisilmi oodatud terapeut, vaid KGB nisast musta piima joonud šarlatan[1], kes hävitab nüüd kutsumata külalisena elusid, unistades ise samal ajal Kremli kabinetisoojuses „Hiilgavast Venemaast”. Ukrainas toimuv paneb kogu Ida-Euroopa elanike silme ees taas käima vana filmilindi ebaõiglusest, mida on ajaloos tsaaride, isehakanud diktaatorite ja sõjamasinate roomikute all tunda saadud. Mineviku moondunud taastulek väljendub kas või kuuldustes, et tšetšeeni palgasõdurid on sisenenud Ukrainasse ülesandega leida ja likvideerida Ukraina kõrgeid ametiisikuid. Mõelda vaid – tšetšeenid, kes on võidelnud kahes sõjas Vene sõjamasinaga. Raske on kujutleda reljeefsemat näidet Stockholmi sündroomist, kuigi eks tegelikkuses on seegi küllap osa väikese Putini ehk Ramzan Kadõrovi käsi-peseb-kätt-tehingust oma isandaga.
Möödunud aasta lõpus esilinastus PÖFFil Natasha Merkulova ja Aleksei Chupovi Eesti osalusega film „Kapten Volkonogovi põgenemine” („Капитан Волконогов бежал”), mille peategelaseks on tšekistist kapten Feodor Volkonogov (Juri Borissov), kellele ilmutab end tema surnuks piinatud partner NKVDst ja ütleb, et kui ta suudab kas või ühelt oma ohvrilt andeks saada, pääseb ta põrgust. Ülejäänud film keskendubki tema meeleheitlikule püüule läbi 30ndate Leningradi terroriõhustiku lunastust leida. Praegune sõda Ukrainas ja ka Venemaa-sisese opositsiooni armutu mahasurumine hakkab liigagi selgelt meenutama maailma, mida on kujutatud selles suurepärases filmis. Loodetavasti on praegu toimuv geopoliitilise trauma mälusähvatus ja uute põlvkondade traumeerimine siiski vaid ühe vanas ideoloogias kujunenud ning selle nüüdisajal kapitali akumulatsiooni, rahvusluse ja „õige”usuga sidunud isevalitseja viimane ohe, mitte uue ja pikalt kestva destabiliseeritud ajaloopeatüki algus.
Ükskõik mitu risti Putin endale ka ette ei lööks, lunastust pole tal kuskilt saada.
[1] Kasutasin siin vene kirjaniku Vladimir Sorokini väljaandes The Guardian ilmunud arvamusloost „Vladimir Putin sits atop a crumbling pyramid of power” laenatud kujundit.
Aleksander Tsapov, peatoimetaja
