Täna algav linnafestival UIT kutsub mänguliselt avastama Tartu peidetud paiku ja taasavastama juba argist ruumi. Seekordses UITi eelloos uidati mitte ruumis, vaid inimestes – iga päev ilmus festivali Facebooki lehel üks Tartu-teemaline lühiintervjuu Tartu elanikuga. Küsimusi oli sama palju kui vastuseid ja vastused olid sama eriilmelised kui kaamerasilma ette jäänud inimesed. Palusime vastata mõnedele küsimsutele ka UITi korraldajatel Marie Kliimanil, Kadri Linnul ja Liisi Aibelil, et mõista, kuidas nemad Tartut tajuvad.

UITajad: Marie Kliiman, Kadri Lind, Liisi Aibel. Foto: Uku Haljasorg

Kas sa käid vahepeal täitsa niisama jalutamas?

Kadri: Rattaga käin küll niisama ringi tiirutamas. Ja see ekslemine on mind mõtlema pannud, kuidas tavaliselt on linnas ringi liikumiseks alati mingi põhjus – kas on vaja kellegagi kokku saada või kuskile midagi viia või midagi järele vaadata. Aga mis saab siis, kui kodust startidagi tühja peaga ja plaaniga järgida mingeid juhuslikke kutsuvaid liikumisi? Ühel kevadööl tundsin, et tahaksin kodust välja ja õue minna, kuid seda kindlasti üksinda. Otsustasin lõpuks Tartu pealt kiikesid otsida, tegin endale väikse plaani ja hakkasin väntama. Esimene mänguplats oligi tühi, ent juba sinna sõites kuulsin mingit müra ja nägin Kaubamaja taga parklas valgust… ja avastasin kaubiku, kus sees oli pidu. Ja oligi päris pidu, isegi mingi mees hüüdis seest „pidu!”. See oli minu jaoks nii kummaline leid, ma ei osanud seda mitte millegagi seostada ja mul oli tunne, et ainult mina panen seda ülejäänud reedeses müras tähele. Hiljem kadus see kaubik nagu vits vette, püüdsin veel seda jälitada, aga tulutult. Ja siis ma hakkasingi otsima mingeid erinevaid signaale, millega kaasa minna. Tundsin, et see ongi mingi mäng, et ma saan kõike teha, linnaruumis on mingid „uksed”, mille taga on uued maailmad ja et ma olen kogu selle ruumiga otsekontaktis. Tajusin väga selgelt, et ma olen siin linnas üksi, ma seisan üksi ja minu ümber on mingi minust sõltumatu kihamine, mida mul on au jälgida.

Kas sa piilud tihti akendesse?

Kadri: Aken on ju väga kummaline fenomen! Võimaldab justkui väga lähedast, võib-olla lausa intiimset kontakti naabriga, ent see kontakt ei hakka hiljem seostuma mitte millegi muuga. See on vist kohandumine linnakeskonnaga, arusaam, et kõigil on mingi oma ruum, kuigi see võib mõnel hetkel nähtav olla. Aga see justkui ei ole minu asi. Samal põhjusel ei ole ma ka eriti jultunud piiluja, kuigi vahel jääb silm peale küll. Kõige rohkem naudingut pakuvad argielulised liikumised – toimetamine köögis, mingite asjade ühest kohast teise tõstmine – nii lihtsad ja ilma sügavama tähenduseta kulgemised, mis moodustavad eemalt vaadates justkui tantsu.

Kas Tartus on mõni koht, kuhu sa ei julge minna?

Marie: Kõige ebamugavamad või hirmutavamad on tavapärasest teistsuguse reeglistikuga kohad – kohad, mille puhul sa tunned, et sa ei kuulu sinna. Läksime üks päev seoses Uue teatri lavastusega Tartu piiri äärde ühte suurde metallifirmasse metalli küsima. Lähenesime neile töötajatele seal hästi sõbralikult, aga need vastuvõtjad ei tahtnud meiega üldse suhelda, saatsid meid edasi. Nii sattusimegi metallitööstuse keskele otsima mingeid juppe ning mitte keegi töötajatest ei pannud meid isegi tähele seal suures ruumis – see oli imelik. Ja lõpuks me ei saanud sealt välja, sest kõik uksed tundusid samasugused. See oli nagu kafkalik unenägu, täiesti teine maailm.

Kas sul on linnas oma salapaik?

Liisi: Avastasin sel kevadel enda jaoks täitsa uue koha, mis päris salapaigana arvesse ei lähe, sest salapaigad on ainult enda omad. Siili tänava lõpus, jõe ja raudtee vahel asub ebatartulikult uhke uute eramajade kvartal. Sinna majade ette on rajatud suur ja tühi haljasala, mida ääristab kõrge haljastatud muldpõndak, mis eraldab omavahel kaks täiesti erinevat maailma – ühele poole jääb viimse piirini klanitud ja võrdlemisi tühi näilise heaolu oaas ning teisele poole tööstusmaastik, mida ilmestavad hiigelsuured roostetavad metallkonstruktsioonid ja vanad tsisternvagunid. Põndaku peal istudes saab korraga vaadata kaht kõrvuti asetsevat, aga absoluutselt eriilmelist aegruumi, mida ühendab vaid see, et mõlemal pool valitseb haudvaikus. Ideaalne ja veidi õudusfilmilik üksiolemisepaik.

Kas sul on mõni asi, millest sa Tartus puudust tunned?

Liisi: Esimesena tuli pähe see, et teed saavad otsa – ei saa valida lõputult viise jõuda punktist A punkti B. Näiteks Tallinnas on see minu jaoks veel võimalik. Tartus, Annelinnas elades, leian ma umbes neli-viis viisi, kuidas liikuda kodu ja raekoja platsi vahel, aga tunnen, et mul on võimalused mõnes mõttes otsa saanud. Isegi kui ma mõtlen välja mõne lõike, siis see ei ole alati huvitav lõige – tihti on lihtsalt lõige lõike pärast. Ma võin ju valida, kas ma kõnnin ühe suure paneelmaja eest või tagant, aga elamuslikus plaanis ei muuda see tegelikult midagi.

Veel tunnen ma puudust kodudelähedastest kohvikutest, kus saaks hommikul kohvi juua, lehti lugeda ja inimesi vaadata, sest kogu elu on Tartus koondunud ühte kesksesse punkti. Kui ma praegu kohvikusse tahan, siis pean minema kesklinna ja kesklinnas on olemine juba kuidagi avalik – tekib enesekontroll ja –tsensuur. Kesklinn motiveerib seda, et peaks olema hästi asjalik ja vajalik, tegema olulisi asju, aga alati ju ei tahaks.

Linnafestival UIT kutsub Tartut avastama 19.–22. augustil, täpsema kava leiab UITi veebilehelt.