Paul Piik algatas koos Paavo Piigi ja Henrik Kalmetiga Kinoteatri eksperimendi, mille jaoks otsiti üheks aastaks elukutselist teatrivaatajat. Lisaks on ta eksperimendist sündinud Marta Pulga dokfilmi „Aasta täis draamat” produtsent.

Paul Piik. Foto: Tiina Kõrtsini / Õhtuleht / Scanpix

Kas võib öelda, et selle eksperimendiga jõudis Kinoteater territooriumile, mida võib nimetada elu enese lavastamiseks?

Ma arvan, et sellist võimu meil inimelu üle pole, et me seda lavastada suudaksime, aga olen nõus, et sattusime territooriumile, kus meie eksperiment on osaliselt süüdi peategelase ja ka tema lähedaste elu muutumises. Siin on kindlasti suur roll ka peategelasel endal, kes oli eksperimendi ajal elus eneseotsingute etapis. Pean selle all silmas, et ta oleks ilmselt ka meie eksperimendita 21-aastasena elus suuri muutusi läbi teinud, kuid meie loodud teatrivaataja töökoht andis talle täiesti uue suuna ja oli oma intensiivsuses kindlasti rohkem nagu inkubaator või kiirendi.

Ka teie hiljutine lavastus „Gesamtkunstwerk” uuris kunsti mõju inimesele. Miks see teid sedavõrd huvitab?

Eraldi teemana tegelikult nii väga ei huvita. Või noh, meid huvitavad paljud asjad, oleme teinud lavastusi mustkunstnikest, õpetajaametist, Murru vanglast, korraldanud ühekordseid teatriaktsioone, teinud telesse saateid, korraldame Tallinn Comedy Festivali jpm. Laiemas tähenduses on mõjuva kunsti tegemine meie töö. Kuna tahame oma ideedega inimesteni jõuda ja neid kõnetada, siis ikka mõtleme, mis vahendid on konkreetse idee edastamiseks parimad.

See on tõsi, et samasse perioodi sattusid mingil määral sarnast teemat käsitlev lavastus ja film. „Gesamtkunstwerk” sai alguse Paavo Piigi huvist teha uurimistööd kunsti mõju teemal ning luua selle põhjal justkui teatriessee. Kinoteatri eksperiment (ja selle põhjal valminud „Aasta täis draamat”) sündis sportlikust huvist: kuna Eestis tehakse palju teatrit, teatrite uued lavastused ületavad enamasti uudiskünnise ja igal aastal antakse välja ka teatriauhindu, siis kas on üldse võimalik, et keegi näeb kõik lavastused ära? Sellele lisandus idee edasi arenedes ka mõõde, kuidas teater võiks mõjuda inimesele, kes pole varem teatris käinud.

Kui suurt vastutust te tundsite Alissija ees (see oleks võinud olla ka keegi teine), visates ta teatavasse teatrimaailma Gulagi, kus tal tuli vaadata aasta jooksul üle 200 lavastuse? Sellel eksperimendil oleks võinud olla teoreetiliselt erinevad negatiivsed tagajärjed.

Me ikka mõtlesime selle peale, sest oleme ka ise eri perioodidel endale seda Gulagi tekitanud. Olen vaadanud mõnel festivalil 7 päevaga ära 24 etendust ja see sarnaneb rohkem treeningulaagriga. Kogu vaba aeg kulub taastumisele ja järgmiseks etenduseks valmistumisele. Alissija puhul muutis ameti aga keeruliseks kohustus iga nähtud asja kohta midagi kirjutada. Kui mõtlesin enda näitel, kas tahaksin seda tööd teha, siis teatrivaatamine ei tundunud mulle üldse nii õudne kui see, et peaksin iga etenduse kohta pärast arvustuse kirjutama. Aga siiski, saada kultuuritöötaja palka teatrivaatamise eest ja seda kindla teadmisega, et töö kestab üks aasta. Tundus, et meil lasub küll vastutus, kuid oleme loonud ka üsna laheda töökoha, mida ilmselt igaüks meist tahaks elu mingis faasis proovida.

Kaader filmist

Kas töölepingus olid eraldi tingimused juhuks, kui töötaja tahab loobuda või kui te soovite töötaja vallandada, sest ta ei täida oma tööülesandeid?

Lepingus oli sätestatud leppetrahv juhuks, kui töötaja ei saa tööülesannetega hakkama või soovib loobuda. Ma arvan, et piisavalt suur, et motiveerida end järjekordsele etendusele kohale vedama.

Kui lihtne oli esialgne casting? Saan aru, et kandideeris üle 400 inimese, ja nagu filmistki näha võib, siis mõni pakkus teatrist väga veidraid nägemusi à la „mulle ei meeldi teater, sest naisnäitlejad teesklevad orgasme”. Kas casting oli teile selles eksperimendis kui projekt projektis ehk teatav kultuurisotsioloogiline uurimus?

Kandideeris 450 inimest, kellest 300 saatsid ka kohustusliku videotervituse. Nende 300 puhul lugesime ankeedid põhjalikult läbi ja vaatasime saadetud videoklippe. Videotervituses pidi taotleja selgitama, miks ta pole teatrisse jõudnud. Nagu öeldakse, sai nutta, sai naerda. Mõtteid tekkis palju, sest tihti on küsimus rahas, asukohas või ajapuuduses, mis on tingitud kahest esimesest. Mitte et teater oleks koht, kuhu inimene kindlasti elus jõudma peab. Ma arvan, et kool, hambaarst, perearst jms on ikka olulisemad. Alati ei tule selle peale, et minu kui tallinlase jaoks piisab teatrisse minekuks jalutuskäigust, aga mõnes muus piirkonnas ei saa pärast teatrit koju, sest bussid ei käi enam nii hilja.

Mis kummalisi põhjuseid inimesed veel kandideerimisel esitasid?

Oli inimesi, kes soovisid rahulikumat elu, et saaksid pühendada rohkem aega oma perele. See tundus eksperimendi tegeliku kulgemise peale mõeldes päris naljakas.

Filmi õnnestumise taga oli ju tegelikult ka juhus, et Alissija enda lugu hakkas konkureerima eksperimendiga, kuigi talle püstitatud ülesanne käivitas samuti mitmeid asju. Katked lavastustest muutusid justkui kommentaarideks tema enda kohta.

Alissija leidmine on tagasi vaadates ime. Tõesti, me saime filmi temast, mitte eksperimendist. Suur vedamine on ka koostöö dokumentalisti ja režissööri Marta Pulgaga. Marta võitis Alissija usalduse ja see tekitas olukorra, kus eksperiment muutus taustaks Alissija loole.