Yyhely Hälvin on Setumaa külakesest pärit animaator, kelle töödes kohtuvad maalähedus, sügavus ja sünge poeesia. Praegu keskendub noor kunstnik graafikale ja õpib Tallinna Ülikoolis kunstiõpetajaks.

Yyhely Hälvin. Foto: Yyhely Hälvin

Su töödes võib tajuda pärimuskultuuri ilminguid ja teatavat spirituaalset tunnetuslikkust. Kas su tööd on otseselt pärimuskultuuriga seotud?
Mulle on ka varem öeldud, et mu töödes on pärimuskultuuri väljendusi, aga see ei ole taotluslik. Huvitav, kuidas teatud aspektid kerkivad esile, aga need ei ole kunagi planeeritud. Ma ei mõtle, et nüüd teen mütoloogilist asja. See lihtsalt kujuneb nii.

Kust sa ideid ammutad? Kas need tulevadki alateadlikult?
Ma usun küll. Kõik algas sellest, kui EKAs oli kursus „Alateadvuslik joonistamine”. Käisin seal ja mulle tundus, et oo, ma olen ju kogu aeg nii joonistanud. See oli äratundmise hetk. Paljud hakkavad joonistama, eeldades kindlat tulemust. Mulle meeldib tegutseda spontaanselt, ilma kavanditeta. Filmi tegemise ajal tekitas see mulle probleeme. Mul ei olnud kindlat kava ja ma ei tahtnudki seda, kuna see võtab palju aega ja vähendab põnevust. Mulle ei sobi, kui on kindel storyboard, millest lähtuda.

Nii et kui hakkad animatsiooni tegema, ei ole sul kindlat storyboard’i, vaid alustad ja vaatad, kuhu lugu kannab?
See oleks ideaalne. Seniste filmidega ma oleksingi tahtnud nii teha, aga paraku see päris nii ei tööta. See on täielik tupiktee. Lõpuks kuluski palju aega tegevusplaani konstrueerimisele. Tegelikult on seda vaja, kuigi osa minust sõdib selle vastu.

Mulle tundub su joonisfilm „Bouillabaisse” autobiograafiline. Seal on sassis juustega tüdruk, kellele ei meeldi kalasupp. On see sinuga otseselt seotud?
See olengi mina. Ma tegin endast filmi, aga filmitegemisega oli probleeme. Tegin seda paljuski nukufilmi kõrvalt ja, jällegi, ilma plaanita. Alguses oli kõik hoopis teistsugune. Lõpus panin kokku killukesed, mis olid kuidagi tekkinud ja mille puhul tundus, et need võiksid filmis olla. Nagu mosaiigi kokkupanemine.

Millest tuleneb kurjade jäneste motiiv? Kas sellel on su eluga seos või kujunesid need juhuslikult?
Filmi lõppjärgus jõudis minuni sõbranna kaudu informatsioon keskaegsetest illustratsioonidest, kus jänesed olid kurjad, roimarlikud tegelased. Sealt tuligi idee. Lisaks on lõpus Monty Pythoni lauluke. Ühes Monty sketšis oli ka väike valge jänes, kes pöördus mõrvarlikuks kurikaelaks. Jänesed ei ole minu filmis midagi konkreetset, vaid sümboliseerivad võimalikku õudu, ettekuulutavat hirmu.

„Ja mina nagu linnukene…” on oma tonaalsuselt pehmem, erinedes veidi ka sinu üleüldisest stiilist.
Minu jaoks on need kaks filmi nagu ühe mündi kaks poolt. Need ei ole koopiad, aga peategelane on üks ja sama. Kuigi „Ja mina nagu linnukene…” oleks tervikuna võinud olla tunduvalt parem. Mul on tunne, et lõppkokkuvõttes näeb see natuke liiga armas välja. Proovisin seda festivalidele saata. Üks festival paigutas selle lastefilmide kategooriasse. Ma ise ei esitlenud seda lastefilmina. Siis mõistsin, et kui seda vaadata, tundub pealispind nii pehme, õrn, villane. Mitte magus, aga nunnu. Kusjuures vill tuli materjalina käiku seepärast, et mu emal oli kodus üle palju lambavilla. Siis ma tegingi filmi sellest.

Väga öko mõtlemine. Igal juhul meeldib mulle su nukufilmi terviklikkus. Isegi lõputiitrid on tikitud.
Õudne! Kui tegin tiitreid, siis ütlesin endale mõttes: „Hull. Mida sa teed?” Tiitrid on ekraanil paar sekundit, aga mulle tundus, et nende stiil sobib. Teiseks näis tikkimine filmi lõpetamiseks sobiliku meditatsioonina. Lisaks ei meeldi mulle arvutiga töötada – hea meelega teeksin kõiki asju käsitsi.

Ideaalne filmitegemine oleks sinu jaoks siis selline, et sina joonistad käsitsi ja keegi teine monteerib?
Täpselt nii! Mina võin käsitsi kõik valmis teha – nukud ka. Pärast oma filmide monteerimist ja lõikamist mõtlesin, et ei tee enam kunagi ühtegi.

Yyhely Hälvini „Baleriin", ofot, akvatinta, 2016

Õpid Tallinna Ülikoolis kunstiõpetajaks. Kuidas sa selleni jõudsid?
Mul on tunne, et kõik juba teavad seda lugu. See on nagu saatuse sõrm. Ma õppisin animatsiooni. Kusjuures esimesed kaks aastat ei saanud ma midagi aru. Kõik oli raske. Kui lõpetasin, oleks muidugi olnud tore jätkata, aga EKAs ei rõhuta keeleõppele. Nii ma ei õppinudki. Magistriõppesse astumiseks on aga vaja sooritada keeletaseme test. Ma kukkusin sellest läbi. Nii ei saanudki animatsiooniga jätkata. Kuna mulle meeldib õppida, läksingi kunstiõpetaja magistrisse. Nüüd mõtlen, et ju siis pidi nii minema.

Kas sa ise näed ennast õpetajana?
Ma kindlasti ei kujuta ette, et läheksin hommikul kooli, tuleksin kell viis koju ja siis tegeleksin veel õpilaste töödega. Õpetajad on need, kes suudavad õppekeskkonnas ellu jääda, on nõus Eesti palgaga töötama ja rikuvad oma vaimset tervist. Õpetaja annab etendust. See on nagu performance. Õpetus on korda läinud, kui õpilased vaatavad sind ja mõtlevad, et vau.

Sa tegeled palju graafikaga.
Graafika puhul on huvitav, et selles säilib kunstiteose aura, kuigi see on trükitud, mehaaniline aspekt on juba sees. Kui graafikateost omakorda printida, muutub see aga klišeepildiks, aura kaob. Urbanistlikud inimesed ei taju seda enam. Neile piisabki klišeepildist või reprost. See tuleb sellest, et puudub side käsitööga. Mulle tundub, et illustratsioonid ja illustratsioonikunst tervikuna on muutunud. Kasutatakse palju digitehnoloogiat. Loomulikult ei käi see kõikide kohta, aga säärane tendents levib jõudsalt. See paneb mõtlema, kas kunstnikul on üldse mõtet jännata traditsiooniliste viisidega, sest tegija seisukohast on see pöörane töö. Tegelikkuses on aga suur erinevus, kas kunstiteose saab lihtsalt välja printida või on see miski, mis trükitakse käsitsi plaadi peale.

Sul on tulemas graafikanäitus Seto talumuuseumis.
Jah. Kusjuures see toimub, sest kunagi heegeldasin ma palju pitsi ning põhikoolis ja gümnaasiumis olid pitsivõistlused. Seetõttu on mul muuseumis sidemed. See on tore, sest näitus kestab kolm kuud. On oluline, et tööd, mis sinna tulevad, oleksid piisavalt head, et neid terve suve järjest vaadata.

Kas arvad, et inimesed peaksid traditsioonilisi meetodeid rohkem kasutama?
Muidugi. Praegu on kaasaegne kunst läinud suunda, kus see on nagu ühepäevaliblikas – on ja siis kaob ära. Näiteks Kumus videot vaadates on sageli tunne, et video küll on, aga see jääbki sinna. Seda ei saa isegi mälupildis kaasa võtta, sest tihti on see arusaamatu. Sarnane on olukord skulptuuriga. Näiteks võib seda õppida ilma ühtegi pronksskulptuuri tegemata. Kõik need skulptuurid on ebapüsivad. Skulptuuri ilus mõte oli ju see, et see säiliks kaua. Samas peab tänapäeva kunstnik kontseptuaalset kunsti tegema, sest see on tõsiseltvõetav. Kui teha traditsioonilist kunsti, nagu mina teen, võidakse tõsiseltvõetavus kahtluse alla seada. Traditsiooniline kunst, muinasjutulised pildikesed ei tekita kaasaegse kunsti ringkondades sellist lööki. Asi on tasakaalus. Kunagi tehti palju käsitsi asju ja nüüd püütakse sellest eemalduda. See on tihtipeale nii, et kui ühte asja on saanud liiga palju, üritatakse sellest kaugeneda. Hariduses on samamoodi. Praegu räägitakse meile uuest õpetamissuunast ja ma ei ole kindel, et see, mida tahetakse hariduses teha, on hea.

Kas vihjad digipöörde programmile ja digitaalsele survele koolitundides?
Ma saan aru, millest see surve tuleb. Me tahame olla uuenduslikud ja viia muutused ka haridusse. Aga milleks? Me kasutame nutiseadmeid ju kogu aeg. Kooli mõte on otsesuhtluses. Praegu liigub asi selles suunas, et inimene tahab mingil põhjusel saada masinaga üheks. See on justkui ulmekirjandusest võetud. Miks me loome roboteid, kes on nagu inimesed, ja üritame põgeneda võimalikult kaugele reaalsest suhtlusest? Oluline on tasakaal. Kõike võib kasutada, aga mõistlikult. Lugesin ideest anda nutitelefonidele õppevahendi staatus ja mind tabas õudus. Keegi justkui ei mõtle, mis siis toimuma hakkab. Teatud juhul aitaks telefoni kasutuselevõtt asjad kiiremini ära teha, aga see, kuidas ja mil moel seda teha tahetakse, on mõtlematu. Juba praegu on probleem, et lastel puudub peenmotoorika. Inimesed ei suuda ise asju teha, sest nende eest tehakse kõik ära. Mina näiteks ei ole endale teadlikult nutitelefoni ostnud.

Yyhely Hälvini kodulehe leiad siit.