Eleonora Šljanda, artistinimega Tsantser, räägib, kuidas sirgus DJst muusik, kes avaldas kevadel oma esimese kauamängiva „Tot Nodig”.

Tsantser. Foto: Mona Mercier

Enamik inimesi teab sind pigem DJ kui produtsendina. Kas muusika mängimisest produtseerimiseni jõudmine on sinu arvates loomulik protsess?

Ma arvan, et minu puhul juhtus see üsna loomulikult. Alati on olnud soov muusikat teha ja seda figureeris mu peres piisavalt, et mind mõjutada. Isa mängis trumme ja vanem vend oli väga pädev klaveri- ja kitarrimängus. Juba viieaastaselt sain ka mina klaveriga sõbraks. Kui aga suvevaheaeg tuli, unustasin selle tuppa ja jäin ise õue. Pärast sellist suve läksid klaverioskused kaduma, aga huvi jäi püsima ja see viiski mind hoopis DJtamiseni. Mul läks väga kaua aega, et muusikamaailmaga tuttavaks saada ja et mul hakkaks arenema oma maitse. Tekkis soov mõista, milles seisneb muusika erinevus, kuidas ja kust helid tulevad. Aga kõik, mis elektroonilist muusikat puudutas, oli minu jaoks suur mõistatus. Kui keegi mainis sõna „trummimasin”, nägin enda peas autot, mille sisse olid pandud akustilised trummid. Asusin vaikselt uurima ning avastasin samm-sammult instrumente ja programme. Kui tehnikat näppida sain, hakkaski see kõik kohe pihta.

Su esimene album kannab pealkirja „Tot Nodig”. Mida see tähendab?

Kuna ma ei olnud varem muusikat teinud ega eeldanud, et see kassett laiema publikuni jõuab, oli selle algne idee riiulile jääda – nagu audiopäevik. Tahtsin sellega ikka viivitada. See on tehtud juba Hollandis elades ning antud sõnakombinatsioon jälitas mind kohaliku pizzeria töögraafikus. Selle üle sai palju nalja teha ja mõistsin kohe, et sel on potentsiaali kas või artistinimeks saada. „Tot Nodig” on hollandi keelest tõlgituna „until needed”. Kui sain teada, et plaat ametlikult kuulajateni jõuab, siis kujutasin ette, et nüüd on see „Tot Nodig” käes.

Sinu valik DJna on päris eklektiline ja see kumab läbi ka plaadi puhul. Kohati kuuleb footwork’i, tseremoniaalsemaid võnkeid, sündimuusikat, erinevaid sämpleid jne. Millistest kultuurilistest arhiividest sa tavaliselt oma lähtepunktid leiad?

Jaa, nii on. Pigem isegi isiklikust arhiivist. Kui ma midagi matkin, siis pigem seda, mis mulle meeldib. See on pärit erinevatest kultuuridest ja žanritest ning võib olla ka lihtsalt kindel heli või viis, kuidas heli kasutada, või hoopis mingi persona, kelle ümber kõik keerleb. Ma ise ei saagi aru, mida mu muusika meenutab, ei tea, mis see peaks olema, ega kujuta ette, kuidas see inimeste kõrvadesse jõuab. Tavaliselt proovin lihtsalt jäädvustada oma emotsionaalset seisundit helide kaudu, mis seda paremini peegeldavad.

Sa õpid praegu Amsterdamis graafilist disaini, samal ajal on sind olnud juba näha plaate keerutamas ka Red Light Radios. Kas muusikaga tegelemine on praegu sinu jaoks pigem hobi või on sul sellega ka suuremaid plaane?

Suuremaid plaane on, aga igal asjal on oma aeg! Kiirustada pole kuhugi ja survestama ei hakka. Kahtlemata läheb kooli peale väga palju energiat ja ma imestan, kuidas ma möödunud aasta jooksul üldse muusikategemiseks aega leidsin. Kahjuks seisavad sündid praegugi tolmukihi all. Aga see on kindlasti väga hea koht kahe maailma kombineerimiseks, mida saab arendada väga mitmel tasemel. See ongi suurim soov, et üks maailm täidaks teist ja vastupidi. Lasen sellel loomulikult minna. Ei taha, et meditatsioonist saaks pingeline tegu, see võiks jääda nautimiseks.

Kuidas Amsterdamis elamine sinu muusikalist tegevust üleüldiselt mõjutanud on?

Kuna siin on päris töine, siis ööelu väga elada ei jõua, aga siin toimub huvitavates kohtades palju huvitavaid üritusi, kus esinevad huvitavad tegelased. Kõik live’id, mida siin näinud olen, on mind palju inspireerinud. Eelmise aasta suurim lüke oli Michal Turtle’i live. Väga ilus oli vaadata, kui palju ta ise nautis ja kui rahulikult seda kõike võttis. Ma arvan, et lugu „Tuju” „Tot Nodigi” pealt on väga hea näide sellest, kuidas Amsterdami elu mind ja minu muusikat mõjutanud on. Väga detailne jäädvustus ühest kindlast päevast. Sel samal päeval koju jõudes panin sündid tööle ja sain kohe loo valmis.

Su loomingut kuulates jääb mulje, et tegemist on pigem kontseptuaalse muusikaga. On see nii?

Kontseptsioon on pigem sõna, mida ma oma muusika puhul kuulda ei tahaks, seda on olnud viimasel ajal natuke liiga palju. Ma saan aru küll, mis ta võiks olla, aga suurt rõhku ega tähendust veel sellele ei pane. See ei ole see koht, kus ma mõtlen asjad niivõrd läbi, see kõik areneb väga naturaalset. Proovin lihtsalt mingit lugu rääkida.