Jaanuaris uue kauamängiva „Women That I Trust” ilmutanud Endamisi Salamisi räägib paneelmajaromantikast ja sellest, milline muusika tal rattad käima paneb.
Alustame kohast, kus sa praegu elad ning mis on saanud plaadil ka loo „kui Lasnamäe oli udus ning tundus nagu Lasnamäed enam ei ole” kujul pühenduse. Miks Lasnamäe sinu jaoks nii oluline on?
Tunnen ennast siin nagu välismaal – mega linna ja looduse kombinatsioon, kuigi need hõrgud tühermaad hakkavad vaikselt kaduma. Ehitatakse torne ja parke asemele. Ja need paneelmajad, kus elab tuhandeid inimesi, kes võivad olla väga huvitavad või ka paduigavad, aga teevad kõik omi asju, ja just see teadmatus paelubki. Sa näed, kuidas neis akendes õhtul sadu tulesid süttib ja kustub, aga kes seal sees on, seda ei aima. Adud ainult, et kõik tahavad õnnelikud olla. Üks suvepäev oligi siin selline, nagu keegi oleks ilmatu suure tossumasina tööle jätnud. Ei näinud, kuhu astuda, ega enda ninaotsagi. Täielik silent hill. Minu arust on ilm ka teistsugune siin mäe otsas, vahel on võlumaa tunne küll.
Kas Lasnamäe on olnud sulle nagu mõne jaoks New York või Pariis, kus sa alati elada oled tahtnud?
Paneelmajaromantikat olen tahtnud alati kogeda ja eks ma olen nende majade all aastaid õhanud. Ka Tartus elades ja Annelinnas kooserdades. Ühel eluhetkel sattusin koguni ühte Lasnamäe majja, kus ma nüüd elan, sisse ja kohe klikkis. Ja siis ma tegingi siin albumi, kõõludes hommikuti aknalaual, ahmides endasse päikesetõuse ja neid uduseid hommikuid Pirita oru ja teletorni ümber. Mastaabid on Lasna ja Pariisi vahel kindlasti erinevad, aga minu arust ela kas või Kapa-Kohilas, keegi ei keela sul bängereid keevitada.
„Women That I Trust” on üsna kurbades toonides. Kas see oli teadlik valik, mis on pisut mõjutatud ka sinu ümbruskonnast?
Ma ei oska teha kurba ega rõõmsat lugu, tuleb see, mis tuleb. Need lood on valminud suuresti paari nädalaga enne laive ning kuna laivis tahaks rohkem Sunn O))) vaibi, siis eks need tulid üsna morbiidsed, jah. Kuid ma võin olla padurõõmus ja teha ikkagi väga depressiivset musa. Ning edasi olla endiselt rõõmus nagu vasikas. Muusika enamjaolt ei kontrolli mu emotsioone, pigem võimendab neid.
Mis muusika lainel sa ise praegu oled?
Praegu kuulan poppi ja enda muusikat. Varem ma enda asju eriti kuulata pole viitsinud, aga nüüd teen seda ikka suhteliselt tihti. Ma ei tea, kui tervislik see on, veidi nartsissistlik äkki. Aga see vaib, et paned lihtsalt enda albumi peale, kuulad ja mõtled, et vau, veider… Samas on see võib-olla ka self-healing, oled endaga rohkem aus, teed asju, mis sulle meeldivad. Mingi märk, et oled iseendaga tasakaalus.
Peomusa kaevan ka, aga iseenesest ma ei kuula seda väga. Arvan, et on vaja vaheldust – mõnikord kuulad holocaust metal’it ja teinekord Camila Cabellot. Ma ei suudaks kunagi ühes mullis olla. Eriti paneb ratta all ringi käima see, kui teed 30 minuti jooksul maheda rnb-pala, millele võiks Pootsmann peale sosistada, ja siis 130 bpm techno-träna kütteloo. See kontrast hoiab vaimu pilvede peal.
Sa oled intervjuus Häppeningile maininud, et veedad vahepeal rohkem aega isegi Instagramis kui muusikat kuulates. Kas see aitab muusikategemisele kaasa?
Jah, ma olen päris tihti Instagramis ja visuaalne stimulatsioon on mulle väga oluline. Ostsin just seetõttu endale uue suurema 4K-teleri ka. Aga ise olen vähem pilte tegema hakanud, see on kurb. Kindlasti tahaksin edaspidi rohkem fotograafidega koostööd teha, et siduda muusikat ja visuaali. Minu arust võiks see viimane album vabalt ka mingi filmi soundtrack olla.
Tean, et sul on sel aastal veel mitu reliisi tulemas. Mis järgmistel plaatidel saama hakkab?
Järgmine album tuleb ambient-kogumik, mis põhineb hiina flöötidel ja puhkpillidel.
Müürileht vabandab: ekslikult ilmus veebruarilehe trükiversioonis antud loo kõrval Endamisi Salamisi albumi „Women That I Trust” kaanepilt, mille autoriks on Kristjan Mõru.
Kuula albumit Endamisi Salamisi Bandcampist.
