Anna Viik on noor moedisainer, kes elab ja tegutseb nii Tallinnas kui Londonis. Ta on õppinud Eesti Kunstiakadeemias moedisaini ning Inglismaal UCAs (University for the Creative Arts) rätsepa ja konstrueerimise erialal. Viimased aastad on viinud koostöödeni erinevate brändide ja popartistidega, värskeim neist kollektsioon ghana päritolu briti muusikule Fuse ODGle MOBO muusikaauhindade gala jaoks. Hetkel tegeleb Anna projektiga „Lines”, mis ühendab endas rõivad, muusika ja liikumise.
Kirjelda natuke käesoleva projekti tagamaid ning selle pealkirja „Lines”?
Projekti enda jagaksin kolmeks: rõivakollektsiooniks, mis koosneb 20 komplektist, Sonne Bieni liikme J-Flowzi muusikavideoks, mille kunstnik on Triin Ruumet, ja tantsuliseks osaks, mille kujundab koreograaf Triin Reemann.
Kollektsiooni ideeks on skisofreenia kui nähtus. Seda psüühikahaigust on seni ühiskonnas üsna vääriti mõistetud. Taustauuringud on viinud mind kokku psühhiaatritega nii Londonis kui ka Tartu Ülikooli psühhiaatriaosakonnas. Spetsialistidest on väga palju abi olnud. Sooviksin käsitleda teemat kunstniku vaatenurgast, lähendades seda nähtust ka nooremale põlvkonnale. Tegevuse üks eesmärkidest on kaotada valehäbi ja julgustada vaatlema skisofreeniat elu loomuliku osana. Projekti võiks käsitleda interdistsiplinaarse seeriana, mis toob kokku erinevate kultuurivaldkondade rahvusvahelise seltskonna.
Projekti pealkiri „Lines” lähtub skisofreeniast. Eesti keeles oleks see „Piirid”. Skisofreenia põhiprobleem on reaalsuse piiri kadumine. Seega esitame ka meie küsimuse: „Where are the LINES?” Projekt ise siiski küsimusele ei vasta, vaid pigem mõtiskleb selle üle.
Millest tuli su huvi skisofreenia vastu?
See mõte hakkas kasvama eelmisel septembril, kui sattusin vaatama Oprah’ saadet ühest seitsmeaastasest tüdrukust, kellel oli skisofreenia. Mind huvitas tema mõttekäik ja see, kui valesti ma seda haigust varem olin mõistnud. Ka minu koostööpartner oli teemast huvitatud ja kui me selle üle arutlesime, ütles ta nagu naljaga: „You are like my schizophrenia.” Sealt saimegi me endale kontseptsiooni.
Sinu koostööpartneriks on Londonis tegutseva hiphopigrupi Sonne Bien liige J-Flowz ning sa oled ka varem nendega projekte teinud. Kuidas see alguse sai?
See algaski nii, et ma sain sõbraks J-Flowziga. Umbes samal ajal toimus ERKI Moeshow, kus ma oma kollektsiooni näitasin. Sonne Bienile meeldis minu looming ja nad palusid, et ma peale ERKIt oma riided nende muusikavideosse „Noir Lux” selga annaksin. Ja nii ta läks.
Projekti raames valmivad kollektsioon ja ka muusikavideo. Kas sa eelistad esitleda oma kollektsioone pigem alternatiivmeediumite vahendusel kui klassikaliselt moelaval? Kuidas sa oma kollektsiooni esitlemist endale visualiseerid?
Minu jaoks on oluline mingisuguse mõtte areng, ühesõnaga kontseptsioon. Ja ma lähen alati sellega väga sügavuti. Oluline on midagi parandada või arendada, sest see viib edasi ka mind ja minu loomelendu. Mulle meeldib teha koostööd erinevate artistidega, kuid viimasel ajal on nendeks sattunud just muusikud. Moelava koha pealt nii palju, et mulle ei ole üldse oluline, et kollektsioon moelavale jõuaks, kuigi see on rõivaste ja kollektsioonide üks põhilisemaid ja loogilisemaid esitlusviise. Ja kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, siis ei ole minu moesõude puhul olnud kunagi etteasteks lihtsalt modellide kõnd, mul peab seal ikka mingi element, kas siis teistmoodi lavastatud liikumine või tants, sees olema, pigem nagu show. Otsest eelistust ei ole, aga kindlasti ei loo ma riideid vaid moelava jaoks.
Milline on ühe noore eesti disaineri elu Londonis?
Londonis on väga kiire ja huvitav. Informatsiooni on nii palju, et kohati jääd pimedaks ja ei oskagi kusagilt otsida. Mis mulle Londoni puhul väga meeldib, on erinevate kultuuride rohkus. Suhtlus erineva kultuuritaustaga inimestega õpetab uskumatult palju. Ma usun, et see on üks tähtsamaid asju, mida olen seal õppinud – see aitab mul paremini inimesi mõista ja nendega suhestuda.
Kuidas sa ennast moemaastikule paigutaksid ning millised on erialased sidemed Tallinna ja Londoni vahel? Kumma paigaga sa end rohkem seod?
Ma ei oska ennast kuskile paigutada. Võin vaid öelda, et kohe kindlasti ei ole ma ready-to-wear-disainer. Ma toodan ainult väga väikestes kogustes ja seda seetõttu, et mulle meeldib teha made-to-measure-rõivaid. Iga inimese keha on niivõrd erinev, et standardlõiked minu maailmas ei tööta. Mul ei ole väga palju riideid, aga need, mis mul on, istuvad väga hästi. Ma pean kahjuks ütlema, et ma ei ole moega väga kursis… Mind huvitavad kontseptsioon ja tehniline pool – see, kuidas kujundada erinevate meetoditega inimese kehale nii-öelda teist nahka. Variante ja tehnikaid on miljoneid, mis teeb selle eriala huvitavaks.
Tallinna ja Londoniga seoses vaatlen esimest kodu ja teist töökohana. Kuigi mõlemas linnas on mul palju tööd, tahaksin ma ideaalis kahe riigi vahet triivida. Londonis end täiendada ja silmaringi avardada ja Tallinnas seda rakendada.
Projekti „Lines” elluviimist saab toetada 21. märtsini portaali kickstarter.com kaudu.
