Sel aastal ERKI Moeshow peaauhinnaga pärjatud Annika Kiidroni looming ei ole ainult praktilise, vaid ka ühiskondlikele valupunktidele osutava väärtusega.
Oled öelnud, et sa oled ühtaegu tekstiilikunstnik, kunstnik, graafiline disainer ja rätsep. Millega sa neist tähistustest praegu kõige rohkem sina peal oled?
Need kõik on alad, kus mul on erineva kaliibriga diplomid ja tunnistused. Praegu omandan magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemias disaini ja rakenduskunsti suunal. Mainitud tegelased on minus niivõrd põimunud, et endalgi on võimatu mõista, kes neist domineerib, ja olen kindel, et see paistab välja ka minu loomingust. Mõnda projekti alustan kunstnikuna, kui pillun värve üleelusuuruses lõuendile, hiljem saab see üles pildistatud, töödeldud, kangasse kootud ja rõivaks õmmeldud, teinekord on enne mõttes konkreetne lõige, millele lugu ja seeläbi ka dekoori looma hakkan.
ERKI Moeshow’l sulle võidu toonud kollektsiooni „It’s a Trap?” puhul kasutasid sa näiteks 3D-lähenemist. Kui oluline on sinu jaoks rõivadisainis uudsete lahenduste leidmine? Kas oled pidevalt millegi uue otsingul?
Olen äärmiselt uudishimulik. Mind juhib ja kannustab tohutu teadmistejanu ning nii olengi pidevalt millegi uue jahil. Minu moto on teha kõike põhjalikult ja seetõttu võtab mõne projekti uurimistöö palju rohkem ressursse, kui oodata oskan. Viimase aja üks pöörasemaid projekte on inimjuustest vildi ja peakatete valmistamine Chicago kunstiinstituudi õppejõu Eia Radosavljevici käe all, aga muidugi ka Hongkongi polütehnikumis toimunud eksperimentaalvormi kursusel sündinud hiina traditsioonilistest lehvikutest couture-kleit.
„It’s a Trap?” on Eesti Kunstiakadeemias magistriprojektina valminud jätkusuutlik meesterõivaste kollektsioon, mille eripära seisneb autorikangastes, mis on kootud digitaalsel žakaarteljel ja trükitud stereograafilisel viisil ning mis on seetõttu kahevärviliste 3D-prillidega ruumilisena nähtavad. Tehnika, mida on kasutatud juba 80ndatest ekraanidel ruumilise efekti tekitamiseks, pole sellises vormis rõivakangal varem esindatud olnud. Idee tekkis juba aastaid tagasi, mil hakkasin sel moel T-särke trükkima, et levinud kahevärvilistele 3D-prillidele toimivaid värvipigmente leida. Paar hulljulget projekti on praegu kavandamisjärgus.
Kuidas sa oma käekirja iseloomustaksid?
Minu loomingu kõige iseäralikumaks ja olulisemaks osaks on kindlasti lood toodete sees. Kuna olen juurutanud endasse jätkusuutlikud põhimõtted, on toote vormi ja siluetti luues tähtis, et ma sellega toote kasutusiga ei kärbiks ja liiga suurt jalajälge ei jätaks. Mood ja trendid on muutunud niivõrd kiireks, ma ei taha olla sellel raketil. Pigem on mu looming klassikaline, mehelik ja isikupärane, tekstiilieriala lõpetanuna on põhirõhk loomulikult autorikangastel, eriskummalistel mustritel ja kvaliteetsel käsitööl.
Nii „It’s a Trap?” kui ka näiteks kompositsioon „The Cult” on oma olemuselt sotsiaalkriitilised ja tänapäeva ühiskonda peegeldavad. Kas sinu arvates on võimalik rõivadisainiga ühiskonna valupunktidele osutada ja seda muuta?
„The Cult” vaatles millenniaale ehk Y-generatsiooni – esimest põlvkonda, kelle teadvus elab korraga kahes maailmas, millest üks on virtuaalne, täis pornot, Tinderit, anonüümsust ja erinevaid identiteete, ning teine reaalne, kus eeldatakse elamist kehtestatud ühiskonnareeglite järgi. Kuna need kaks jagavad üht keha, võib juhtuda, et maailmad põrkuvad, jättes maha katkised hinged, lõhutud psüühika ja väärastunud lähisuhted.
Kollektsiooni „It’s a Trap?” luues sukeldusin aga veelgi sügavamale. Uurisin inimese keha ja hinge, nende puutepunkte, ebavõrdsust ja sõltumist üksteisest – kas need peavadki enam koos eksisteerima? Hiljuti meie seast lahkunud Stephen Hawking oli ehe näide keha ja vaimu ebavõrdsusest ning tehnika asendamatust panusest igapäevasesse tegevusse ja pärandisse. Selline liitreaalsus on saanud paljudele tavapäraseks. Üha suurem hulk inimolendeid eksisteerib korraga kahes maailmas – hing kiiresti arenevas virtuaalses ja keha koos oma maiste vajadustega siin meie seas. Arvatakse, et umbes 50 aasta pärast on võimalik panna teadvus veebi või pilve elama. Mis aga saab sellisel juhul meie kehalisest süsteemist? Kas me üldse vajame hingele seda vaid sada aastat vastu pidavat kesta, mis nõuab toimimiseks niivõrd palju hoolt ja ressursse? Kas lihast ja luust keha koos selle kuluvate, kergesti purunevate osade ning veel tundmatute haigustega võib olla meie teadvusele väljapääsmatuks lõksuks?
Sotsiaalkriitilise kunstnikuna on minu loodud mood samasuguste väärtustega nagu mu ülejäänud kunstki. Usun, et kunstniku roll ongi juhtida tähelepanu, tekitada küsimusi, pakkuda mõtlemisainet ja võimalust vastu vaielda või kaasa rääkida. Kunsti ei saa kunagi kellelegi peale sundida, see mõjutab või muudab midagi vaid siis, kui vastuvõtja annab selleks võimaluse.
Sinu tööde pealkirjades ja elementides tungivad esile tumedamad teemad. Kas sul on mingid kindlad huvid, mis seda tingivad?
Tõsi, ma saan tihti inspiratsiooni süngetest teemadest ja seda isegi mitte põhjusel, et need mind kuidagi teistmoodi paeluksid, vaid end analüüsides olen mõistnud, et vastuvõtliku hingena puudutavad need mind sügavamalt või jätavad minusse jälje, mida ma endast teisiti välja ei saa.
Oled üldiselt keskendunud rohkem meestemoele. Oma diplomitöögi tegid näiteks meesteülikondade klassikaliste lõigete kohtumisest tänapäevaste mustritega. Mis sind meestemoe juures paelub?
Olen keskendunud praegu täielikult meestemoele. Juba enne meesterätsepaks õppima minemist paelus mind traditsiooniline meesterõivas oma keeruka siseeluga. See täppistöö, mille kogemustega rätsep ühe kliendi keha erisusi arvestava ja parandava rõiva sisse paneb, on meeletu. Seda omandada pole lihtne ja see põhineb suuresti kogemusel, silma- ja käemälul, oskusel vaadelda ja nähtut täiustada. Hakkasin õmblema, kui olin umbes kolmene, enamiku elust olen disaininud ja õmmelnud naistele. Aga see ammendas end, vajasin väljakutset.
Kas sind köidab rohkem nüüdisaegne või klassikaline disain? Millised on sinu jaoks kummagi plussid ja miinused?
Ei saagi öelda, et üks või teine. Mind köidab pigem puhta joone ja värvi sümbioos, põhjamaine disain pisikese slaavi vimkaga, et oleks natuke rohkem natuuri. Eks väikeste riikide disainitudengid on paratamatult mõjutatud naabrite esteetikast, nii ka meie.
Milliseid ajastuid sa üldiselt inspiratsiooniks võtad? Või kas lood disainides täiesti oma maailma?
Inspiratsiooni otsides ei pöördu ma kunagi tagasi mingisse kindlasse ajastusse. Minu maailm saab alguse sisetundest. Kogun emotsioone, olen pidevas vaimses liikumises, jälgin ümbritsevat, vaatan palju filme, reisin suure osa ajast, püüan lugeda läbi kõik erialased raamatud ja muidugi tõmbavad igasugused näitused mind magnetina. Usun, et moodi mõjutab kõik see, mis meie ümber toimub – poliitika, kultuur, tehnoloogia, olme. Üritan leida iga päev aega selle kõige tarbimiseks, filtreerimiseks ja analüüsiks. Sealt tuleb ka inspiratsioon.
Resideerid praegu Amsterdamis. Millega sa seal tegeled?
Kuni septembri lõpuni olen Amsterdamis eksperimentaalses masinkudumislaboris (Knitwear Lab – toim.) magistripraktikal ja juba oktoobrist alustan uut semestrit Shenkaris Iisraelis.
Mis su edasised plaanid on?
Tahaksin teha doktorikraadi mõnes väga heas ülikoolis, sest see tundub minu õpingute loomuliku jätkuna. Mõned pakkumised juba Euroopast ja ka väljastpoolt on, aga eks tulevik näitab.
Vaata lisaks Annika Kiidroni kodulehelt.
