Hollandis elav eesti graafik ammutab oma teoste ainest päevakajalistest sündmustest, ent tööprotsess ise nõuab meditatiivset süvenemist ning tulemust nimetab autor aeglaseks kunstiks.

Kristi Neider. Foto: Mascha van Kempen

Olen jälginud veebis su töid ja tegemisi ning järsku tabasin end mõttelt, et miks ma sind kuskil trehvanud pole. Ja siis selgus, et tegelikult oled sa juba pikemat aega Hollandis elanud…
Tõsi, olen elanud viimased 11 aastat Groningenis, mis on justkui Hollandi Tartu. See on ülikoolilinn ja kuna ise olen Tartust pärit, siis siinne aeglane elutempo ja sarnane atmosfäär sobivad hästi.

Sa ütlesid, et oled Hollandis end kunstnikuna leidnud. Kas praegused tööd erinevad väga palju sinu varasemast loomingust, näiteks sellest, mida sa kunagi EKAs tegid?
Ma ei tea, kuidas sul graafikaõpingute aeg meeles on, aga ega me väga kõrgtrüki või linooliga ei tegelenud. Ma ei soovi kellelegi liiga teha, aga seda tunnet sisse ei jäänud, et sooviks graafikaga jätkata. Kõige inspireerivamalt mõjusid Mäetamme ja Ole omavahelised vestlused – see pani kuidagi vere käima.

Kas pärast õpinguid kunstiakadeemias jäi mõni tõsisem paus ka kunstitegemisse sisse?
Pärast EKA lõpetamist jäi sisse pikk paus. Töötasin reklaamivaldkonnas nagu paljud teised kunstitudengid ja seda ka Hollandis. Pärast laste saamist tundsin, et soovin midagi ise teha. Kunstnikuks olemine või saamine on minu jaoks iseenesest midagi utoopilist – ma ei ole sellest otseselt unistanud. Aga, jah, on olnud vajadus kuidagi arvutist välja jõuda, kuigi see on siiamaani väga oluline osa minu tööprotsessist. Kasutan arvutit nii kavandite tegemiseks kui ka mõne töö vaheetappides. Olen leiutanud endale ideaalse kombinatsiooni vanamoodsast trükitehnikast ja digitaalsetest võimalustest. Helendaval ekraanil kavandeid teha on väga lahe, tihti teen kümneid versioone. Pean tunnistama, et mulle meeldib see pealiskaudsus. Hiljem päriselt linooli lõigata on täiesti teine lugu. Alles siis jõuan töö tuumani, see on süvenemine, meditatsioon, enda sisse minek. Tihtilugu on need mõtted seotud ümbritsevaga, sellega, mis toimub meedias, ajalehtedes.

Jah, see „isetegemine” haakub väga hästi kogu slow movement’i ideega.
Jaa! Ma just tahtsin öelda enda kunsti kohta, et mõttes nimetan seda slow art’iks. Internetis on see mõiste seotud rohkem kunstivaatlemisega, aga minu jaoks tähistab see aeglast protsessi. Mulle meeldib, kui saan teha midagi hästi kaua, see on nauditav. Ja ma tahan seda aega endale.
Graafikaga olen uuesti tegelenud viis aastat ning viimased poolteist on mul olnud enda koduateljee ja trükipress, mis on andnud uskumatu vabaduse.

Kust sa trükipressi said?
Kui mul tekkis oma ruum, hakkasin pressi otsima, ja siis kuidagi asjad lihtsalt jõudsid minuni. Tutvuste kaudu sain teada, et kellelgi vedeleb kuuris suur punane roostes press, ning soetasin selle väikese raha eest endale.

Mis tehnikaid sa enamasti kasutad?
Enamasti töötan linoollõikes, mida kombineerin vineeriga. Suuremate pindade puhul annab vineeri muster pildile mõnusa liikuvuse ja pisut õhku on tore. Ja mulle meeldib teha suureformaadilisi töid – väikeste puhul jookseb juhe lihtsalt kokku. Harilikult töötan tiraažidega, võtan kümme paberit ja siis vaatan, palju sealt välja tuleb, ega kõik alati õnnestu. Mõnikord unistan, et mul oleks isiklik meister, kes trükiks kõik mu tööd perfektselt. Mul tuleb päris palju apse sisse. Nii mõnegi detailse töö puhul lähevad jooned kergelt nihkesse. Aga ega see mind väga ei häiri. Isetegemise rõõm on ka oluline.

Mulle meeldib ka ise trükkida, aga kui mõtlema hakata, siis enamik vana kooli graafikuid kasutas oma tööde tegemisel trükimeistreid.
Kuule, kas sa oled näinud filmi Kaisa Puustakist, kus ta kõnnib pidulikus kostüümis trükipressi kõrval ja jagab meistrile suuniseid? Vaatasin seda ja mõtlesin, et täiesti uskumatu ikka, mis ajad, missugune luksus…

„Eeva”, 2017, linoollõige

Ei ole näinud, kindlasti vaatan! Kui palju sa suhtled kohalike kunstnikega?
Ma ei ole väga sotsiaalne, aga tean mõnda vanema põlvkonna graafikut ajast, mil veel ühisateljeed kasutasin.
Nad teevad palju loodusvaateid ja näiteks lehmapead lähevad hästi müügiks. Eks inimesed soovivad ikka näha seda keskkonda, kus nad elavad.

Sinu kunsti iseloomustavad erksad värvid ja popkunsti mõjutused. Mida sa veel lisaksid? Kirjelda oma töömeetodeid.
Püüdlen musta huumori ja abstraktsuse poole. Ma ei oska lihtsalt ilusaid pilte teha, see on minu jaoks igav. Kuidas ma töötan, oleneb sellest, kas mul on mõni kindel idee või mitte. Mõte võib olla ka tehniline katsetus, mida soovin proovida. Aga kui mõte kinni jookseb, siis haaran linooli ja hakkan sellega tegelema. Mulle meeldib pidevalt katsetada. Tähtsat rolli mängib tööprotsessis ka ebaõnnestumine. Kui midagi aia taha läheb, siis ma ei hoia sellest kinni, vaid pigem soovin kiiresti mõne uue tööga alustada.

Antud rubriiki kirjutades olen mõtisklenud üleüldse selle üle, mis see eesti graafika on. Tänapäeva avatud maailmas loob igaüks endale sobiva personaalse välja. Minu Facebooki voos on enamasti graafika ja pildid koertest…
Eks see tõenäoliselt niimoodi ongi, et igaüks loob endale oma kogukonna. Mulle meeldib panna oma töid Instasse üles, see on kuidagi praegu sobiv. Aga kui keegi küsib, siis ma olen Hollandis elav eesti graafik.