Kiirelt muutuvas ja mitmeti ärevust tekitavas maailmas on vaimsest tervisest saanud üks tervishoiu pikalt ignoreeritud võtmeküsimus.

Illustratsioonid: Jaan Rõõmus

Illustratsioonid: Jaan Rõõmus

Kodumaises avalikus aruteluruumis tõstatuvad tasa, aga järjekindlalt üha sagedamini vaimse tervise probleemidega seotud teemad. Nendest kirjutatakse päevalehtede päevakajaveergudel, avalikud organisatsioonid teevad sotsiaalseid teavituskampaaniaid, nagu Sotsiaalkindlustusameti hiljutine „Milline meeskuju tahad sina olla?”, ETVs on alustanud vaimsele tervisele keskendunud saade „Selge pilt” ja eravestlustes on teemaks alaealiste vanematest sõltumatu juurdepääs psühhiaatrilisele abile. Vaimse tervise ning heaolu üle arutamine eelarvamuste ja stigmatiseerimiseta peaks olema iseenesestmõistetav, sest umbes iga viies inimene kogeb aasta ja iga teine elu jooksul mõnd vaimse tervise probleemi ning pikaajaliste vaimse tervise haigustega inimeste eluiga on keskmiselt 15–20 aastat lühem.[1] Häbimärgistamisest on aga raske vabaneda, sest eriti just vanemale põlvkonnale seostub nõukaaegne psühhiaatriahaigla arusaadavalt ka karistusasutusega. Kogu meie elukaar alates väikelapsest kuni kõrge vanaduseni sisaldab varem või hiljem kokkupuudet mingit laadi stressi, depressiooni, ärevuse, kiusamise või vägivalla, suitsiidsuse, sõltuvushäire vms meie vaimset heaolu mõjutava olukorraga. Kui see ei ole tingimata mina, on see mu lähedane, sõber, kolleeg, iidol või tänaval meeleheitlikult pisaratega võitlev võõras. Halvemal ja varjatumal juhul on see keegi meie lähedal, kelle puhul me ei oska isegi aimata, et tema tunnid ja päevad mööduvad sundmõtete või jätkusuutmatute emotsioonidega heideldes.

Vaimne tervis dokumentides

Lihtne oleks süüdistavalt osutada, et riiklik tervishoiusüsteem pole olnud inimeste toetamisel piisavalt abivalmis. Sama palju, kui inimestel on olnud negatiivseid kokkupuuteid perearsti, psühholoogi või psühhiaatriga, levivad ka lendu lastud lood ebapädevatest ja hoolimatutest tervishoiutöötajatest. Ühtlasi oleks lihtne üksikisiku vabadust ja vastutust rõhutades öelda, et inimesed on ise oma elu peremehed – minge rohkem metsa jooksma, sööge tervislikult, hoidke kinni stabiilsest unegraafikust, vaadake vähem ekraane ja vältige psühhoaktiivsete ainete tarbimist. Sama palju, kui arstid näevad end põhja kulutavaid, sõltuvushäirete või ebaratsionaalse käitumisega patsiente, levivad lood ka inimeste endi vastutustundetusest. Tõde on, nagu üldiselt ikka, kusagil vahepeal, detailides ja pragudes, kontrollitavas ja kontrollimatus.

Eesti riik ja eriti sotsiaalministeerium on pealtnäha teadlikud, et meil on tõsine ja kõikjale ulatuv vaimse tervise probleem (eriti mis puudutab abi kättesaadavust) ja see vajab valdkondadeülest lahendamist. Siseministeeriumi lehel on kõigile huvilistele juurdepääsetav töödokument pealkirjaga „Valdkondadeülese ennetustegevuse kontseptsioon”, mis konstateerib, et ükski probleem pole eraldiseisev, ja sedastab, et „ennetus peab moodustama tiheda kaitseteguritest moodustunud sõela, tagamaks, et võimalikult väikesel osal inimestest tekivad tervise-, haridus- ja sotsiaalprobleemid ning kokkupuude politsei- või vanglasüsteemiga”. Dokumendis kinnitatakse lisaks, et tegemist pole mitte reaal-, vaid ideaalpildiga, mis võiks kunagi tulevikus täide minna. Märgilisim on selles järgmine tõdemus: „Vaimset tervist toetavate teenuste süsteem on jätkuvalt killustunud, selle rahastamine on tugevalt kaldu eriarstiabi poole, ent ka see abi ei ole kaugeltki piisav ning on piirkondlikult ebavõrdselt kättesaadav. Juurdepääs kvaliteetsetele teenustele on piiratud ning süsteemne kogukonnapõhine vaimse tervise teenuste arendamine on Eestis veel algusjärgus.” Oma sõnadega ei saakski olukorda paremini kirjeldada. Taevasse projitseeritud mitmetasandiliselt funktsionaalne ideaalmaailm on olemas, aga praeguselt tänavatasandilt selle suunas liikumine toimub jalgu järele lohistades.

Lisaks eespool toodule on vaimne tervis ka järgmise koostamisel oleva Eesti inimarengu aruande fookuses ja juulikuus valmis sotsiaalministeeriumi tellimusel valdkonna spetsialiste kaasav poliitikadokument „Vaimse tervise roheline raamat”, mis kaardistab umbes seitsmekümnel leheküljel põhjalikult praegust olukorda ja peaks kujundama vaimse tervise arengutegevusi järgmisel aastakümnel. Kui vaatame korraks nii rohelises raamatus kui ka Tervise Arengu Instituudi kodulehel esitatud statistikat ja numbreid, siis pilt, mille need maalivad, on küllaltki nukker. Toon siinkohal neist allikatest välja mõningad arvud, mis teravustavad vaimse tervise probleemide akuutsust.

Kogu meie elukaar alates väikelapsest kuni kõrge vanaduseni sisaldab varem või hiljem kokkupuudet mingit laadi vaimset heaolu mõjutava olukorraga.

Reaalpilt riigis

Vaimse tervise otsesed ja kaudsed kulud moodustavad Eestis hinnanguliselt 2,8% SKPst (572 mln eurot). Eesti on siiani üks vähestest Euroopa riikidest, kus ei ole riiklikku vaimse tervise poliitika raamdokumenti. Selle puudumine on olnud takistuseks valdkondadeülesele ja laiapõhjalisele arengule. Hinnanguliselt kannatas 2017. aastal Eestis vaimse tervise häirete käes 13,2% elanikkonnast. Kuni neljanda eluaastani on levinuim vaimse tervise häire diagnoos autism (44,5%), 5–14-aastaste seas käitumishäired (32%), 15–19-aastaste hulgas ärevushäired (18,5%), vanuserühmas 20–59 on sagedasim aga alkoholitarvitamise häire (31,7%). Alates 60. eluaastast on levinuimad depressiivsed häired (40,8%). Psühhiaatrid diagnoosisid 2019. aastal kokku 23 640 uut ambulatoorset psühhiaatrilist haigusjuhtu ja kokku konsulteeriti 94 603 inimest, kellest 9,6% moodustasid 0–14-aastased lapsed.

Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu kohaselt koges 2017./2018. õppeaastal depressiivset episoodi iga kolmas 11–15-aastane. Depressiooni peetakse seejuures üheks enim aladiagnoositud haiguseks. Eestis oli 2019. aasta seisuga üldhariduskoolides tööl 226 koolipsühholoogi. Eesti Koolipsühholoogide Ühingu hinnangul peaks meil töötama neid aga 450–780.

Viie aastaga on selliste inimeste arv, kellele määratakse töövabastuspäevi, kasvanud 1,5 korda. Lisaks on enam kui kahekordistunud nende psühhoaktiivsete ainete tarvitamise häire all kannatajate arv, kellele määratakse töövõimetus.

Suitsiidsus on Eestis jätkuvalt kõrge. Iga viies 13–15-aastane on mõelnud aasta jooksul enesetapule. Eestis on enesetappe kõige rohkem keskealiste meeste ja eakate naiste hulgas. 2019. aastal suri suitsiidi tagajärjel 193 inimest, kellest 150 olid mehed. TAI andmebaasi järgi, mis puudutab surmade registreerimisandmeid põhjuslikkuse alusel, on Eestis võtnud endalt tänavu elu 155 inimest (seisuga 26.10.20). Ainuüksi augustis tehti keskmiselt üks suitsiid päevas. Ajavahemikus 1999–2017 sooritas enesetapu 724 noort (noor on vanuses 7–26), 622 meest ja 102 naist.[2] Hinnanguliselt on iga enesetapu kohta Eestis 25 enesetapukatset (ehk 4825 katset aastas) ja üks suitsiid võib mõjutada märgatavalt 60–135 inimest. Seega muutub suitsiidide tõttu igal aastal psühholoogiliselt haavatavamaks 11 600–25 000 Eesti inimest ehk nende puhul kasvab füüsilise ja psüühilise haigestumise oht, sealhulgas suitsiidirisk.

Aastal 2019 registreeriti 4119 perevägivallakuritegu, mida on 14% rohkem kui 2018. aastal, ning iga teine vägivallakuritegu Eestis on perevägivallakuritegu. Ligi 30% puhul perevägivallakuritegudest on ohvriks lapsed. Oluline on teadvustada, et perevägivalla kontekstis on laps alati ohver, ka siis, kui ta on pealtnägija.

2019. aastal töötas Eestis 228 psühhiaatrit. Eesti Psühhiaatrite Seltsi koostatud psühhiaatria eriala arengukava järgi oleks ootuspärane psühhiaatrite arv 260 ehk 30–40 psühhiaatrit praegusest enam. Lisaks on suur osa psühhiaatritest juba pensioniealised või lähiajal sellesse vanusesse jõudmas (122 psühhiaatrit on vanuses 55+). Seega on puuduvate psühhiaatrite arv veelgi suurem, mistõttu on võimalik rääkida psühhiaatrikriisist. Eestis on kliinilise psühholoogi kutsetunnistus 179 inimesel. Küll aga oleks esmatasandi tervishoius vaja juurde vähemalt 130 kliinilist psühholoogi ja eriarstiabis vähemalt 210 psühholoogi.[3]

Kui lisada siia veel tänavusest pandeemiast tingitud surve inimeste majanduslikule ja vaimsele heaolule, siis järgmisel paaril aastal võivad need statistilised kogumid muutuda veel nukramaks. Eesti Teadusagentuuri tellimusel on hakatud tegema uuringut COVID-19 mõjust Eesti elanikkonna vaimsele tervisele, aga selle tulemused ei selgu veel niipea. Olenevalt hädaolukorra kestusest võib sel tervishoiukriisil olla peale ravijärjekordade pikemaks venitamise ka posttraumaatiline mõju näiteks tervele põlvkonnale nii kontaktõppest, vaba aja veetmise võimalustest kui ka professionaalsest eneseteostusest ilma jäetud noortele. Teatavasti kujuneb enamik vaimse tervise probleeme (75%) välja enne 24. eluaastat. Mitmete esialgsete välismaiste uuringute kohaselt on pandeemia tekitanud juba ka vaimse tervise kriisi. Praegustes stressiküllastes tingimustes on psüühikahäireid rohkem ja kui vastuvõttude hulk jääb isegi samaks, langeb kättesaadavus sellegipoolest.

Hinnanguliselt kannatas 2017. aastal Eestis vaimse tervise häirete käes 13,2% elanikkonnast.

Arsti juurde viimases hädas

Statistika, poliitikate kujundamise dokumentide ja numbritega tutvumine lihtsustab suurema pildi hoomamist. Selle kaudu joonistuvad välja teatud lüngad, puudujäägid ja valukohad. Numbrid muudavad probleemi üldiseks, sellest saab monumentaalmaal, mille vaatamiseks tuleb mõned meetrid, pastakas suus, tahapoole astuda. Kuid selleks et näha detaile, on vaja minna lähedale, mõõta üksipulgi maalil kujutatuid, jälgides hoolikalt nende rõivastes, grimassides ja silmavaates sisalduvat varjatud infot.

Kui 20–59-aastaste hulgas on enim levinud häire alkoholitarvitamine, siis PERHi psühhiaatri Ants Kase sõnul sundis epidemioloogiline olukord neid kevadel sulgema just kaksikdiagnooside (vaimse tervise häire pluss sõltuvushäire) päevastatsionaari, kus tekitatakse rutiin ja režiim, mis toetab tervistamist ning tasakaalu saavutamist. Kuidas need inimesed hakkama saavad, ei tea nüüd täpselt keegi. Ka doktor Kask sõnab, et kui vaadata meil üldiselt vaimse tervise valdkonda ja seda, mis suundasid oleks tarvis arendada, siis on selge, et inimesi on juurde vaja ja see on ühiskondliku leppe küsimus. Ta leiab, et üldine konsensus on, et kergemate ärevus- ja meeleoluhäiretega patsientidega võiks ja peakski tegelema perearst. Raske depressiooni, suitsiidsuse ja selliste haiguslugude puhul, kus ravi raskendavaid asjaolusid on rohkem, võiks olla vähemalt konsultandina kaasatud ka psühhiaater.

Samas on psühhiaater üks vähestest eriarstidest, kelle juurde saab pöörduda ilma saatekirjata, ning eestlased on ju teadagi eriarsti usku, mis võib süsteemi ka tarbetult koormata. Samas jätavad paljud inimesed perearsti kui esmatasandi vahele vähemalt kahel põhjusel: a) ei teatagi, et ka vaimsete probleemidega võiks kõigepealt pöörduda oma tervisekeskusesse; b) olukord on juba nii halb, et minnakse otse psühhiaatri juurde või erakorralisse vastuvõttu. Palju on ju lugusid, kus inimesed tunnevad, et perearst ei võta nende muret tõsiselt, või nagu mu hea sõber kord musta huumoriga ütles: „Arsti juures tuleb teha nägu, nagu oleks kohe minekul, muidu pole tolku.”

IDA Raadios vaimse tervise saadet „Katus” vedav ja kümme aastat tagasi bipolaarse häire diagnoosi saanud luuletaja Tõnis Vilu ütleb, et kuigi depressiooni ja meeleolukõikumistega oli tal tegu juba 2–3 aastat varem, siis psühhiaatri juurde erakorralisse vastuvõttu läks ta alles viimases hädas: „Tegelikult olin juba enne valvearsti juurde minekut pannud aja psühholoogi juurde. Sain aru, et pean midagi tegema, aga järjekorrad olid muidugi väga pikad.” Kliiniline psühholoog, vaimse tervise vedur ja MTÜ Peaasjad üks eestvedaja Anna-Kaisa Oidermaa arvab, et tihtilugu inimesed ei oska määratleda või otsustada, kas nende mure on üldse mingi mure või mida peaks tegema, mis suunas tegutsema hakkama. Sellised edasilükkamised võivadki aga põhjustada lõpuks olukorra, kus abi tuleb suunduda otsima juba erakorralisse vastuvõttu. Alati on halvemaid ja paremaid päevi, teatud ärevust või meeleolukõikumisi, aga kui see hakkab ikkagi juba igapäevaelu segama, siis tuleks midagi teha, ütleb Oidermaa. Oma aastatepikkusele kogemusele toetudes nendib ta, et kuigi ravijärjekorrad on pikad ka teistes meditsiiniharudes, siis vaimse tervisega on see iseäralik lugu, et inimesed üldiselt kannatavad niigi väga pikalt, enne kui nad võtavad pihku telefonitoru, et kuhugi aeg panna. Ja nad ehmatavad ära, kui aja saab alles kolme kuu pärast. Selle peale lüüakse käega, et mis seal ikka, kannatan edasi. Kuid tagajärjed on palju laiaulatuslikumad kui ühe inimese kannatus.

Probleem on abi kättesaamatuses

Kõik vaimse tervise spetsialistid, keda ma selle loo tarbeks intervjueerisin või kellega konsulteerisin, ütlevad kui ühest suust, et asjad on läinud paremaks, teadvustatakse rohkem, räägitakse rohkem jne, kuid vaimse tervise abi kättesaadavus on veel väga kaugel tegelikust vajadusest. Järjekorrad on pikad ja paljudele käib pöördumine erakliinikutesse, kus psühholoogi või terapeudi ühekordne vastuvõtt võib maksta vahemikus 50–80 eurot, lihtsalt üle jõu. Lisaks tekib inimestel hirm, et kui neil psühholoogiga ei klapi, oli see mahavisatud raha ja tühi emotsionaalne pingutus. Aga kui teraapias on vaja käia iga nädal, et sellest ka kasu oleks, peaks arvestama iga kuu vähemalt 200-eurose väljaminekuga. Olukorras, kus sajad tuhanded inimesed elavad vaevu palgapäevast palgapäevani, on 200 eurot määratult suur summa. Kui inimene on sattunud kuriteo või vägivalla ohvriks, on võimalik saada ohvriabi kaudu psühholoogilise abi hüvitist, mille suurus on 584 eurot. Selle eelduseks on politsei tõend, mis kinnitab, et algatatud on menetlus ja inimene on kannatanu või tema seaduslik esindaja, s.t olles kogenud raskekujulist traumat, annab see võimaluse keskeltläbi kümneks visiidiks, mis võib, aga ei pruugi olla piisav. Sarnaselt toimib ka töövõimetuks tunnistamine, mis annab Töötukassa kaudu õiguse rehabilitatsiooniplaanile, mis avab ka kitsikuses elavale inimesele ukse lepingulistesse erakliinikutesse. Usun, et kumbagi olukorda ei tahaks meist vabatahtlikult keegi sattuda.

Samuti oleme väga kaugel teadlikkusest, et mis võiks aidata inimestel õigel aja õigesse kohta pöörduda. Kuigi sageneb videokonsultatsioonide praktika (osaliselt ka tulenevalt koroonast), mis võiks regionaalselt abi kättesaadavuse ebavõrdsust pisut vähendada, ja tunnistatakse suuremat vajadust professionaalide (vaimse tervise õed, kliinilised psühholoogid, koolipsühholoogid jt) järele, siis teisalt tekitab küsimusi see, miks nii paljud inimesed peavad võitlema elementaarsete asjade eest, nagu alaealiste iseseisev psühhiaatri juurde pääsemine või kliiniliste psühholoogide kutseaasta ehk magistrikraadijärgse residentuuri rahastamine. Anna-Kaisa Oidermaa on oma sõnades aus ja halastamatu: „„Vaimse tervise roheline raamat” on küll algus, aga sellele peab ka rahastus järele tulema. Seda praegu ei paista. Me oleme ikka veel nördimapanevalt kaugel reaalsest plaanist. Kliiniliste psühholoogide kutseaasta sai lõpuks rahastuse, aga ma tean, kui paljud kolleegid ja kui palju aastaid on selle nimel vaeva näinud. Naljakas mõelda, et professionaalid peavad võimlema nii palju selle nimel, mis peaks olema ammu ilmne. Alaealiste psühhiaatri juurde pääsemise küsimuses on arusaamatu, miks mõned poliitikud arvavad, et seda peab aktiivselt takistama ajal, mil noorte suitsiidid on tegelikult tõsine tervishoiuprobleem.”

Kuigi ravijärjekorrad on pikad ka teistes meditsiiniharudes, siis vaimse tervisega on see iseäralik lugu, et inimesed üldiselt kannatavad niigi väga pikalt, enne kui nad võtavad pihku telefonitoru, et kuhugi aeg panna.

Lapsed, meie tulevik

Nutisõltuvus, enesevigastamised, depressioon, suitsiidimõtted – need on vaid mõned probleemid, millega koolipsühholoogid kokku puutuvad. Lastele peaks koolipsühholoog olema esimene õlekõrs, millest haarata, kui emotsioonidega on raske toime tulla ning kui on kogetud traumat või vägivalda. See ei nõua teoorias rahaliste vahendite olemasolu ega ka eraldi sõitu polikliinikusse. Ometigi on Eestis vaid 40 protsendis koolidest koolipsühholoog, kuigi seaduse järgi peaks olema neid igas koolis vähemalt üks. Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht ja 20-aastase kogemusega koolipsühholoog Karmen Maikalu ütleb, et kui otsida põhjuseid sellele, miks on nii vähe koolipsühholooge (KP), siis võrreldes teiste psühholoogidega on KP töö üks laiahaardelisimaid: ta töötab nii laste kui ka täiskasvanutega, nii õpilaste, õpetajate kui ka lapsevanematega, nii individuaalselt kui ka gruppidega, nii inimeste kui ka süsteemiga, tal pole ka spetsialiseerumist, et vot tegelen ainult selliste häiretega. KP näeb kõiki häireid kogu spektri ulatuses – kliiniline psühholoogia, organisatsioonipsühholoogia, sotsiaalpsühholoogia jne. Kuna spekter on niivõrd lai ja koolipsühholooge vähe, on olemasolevate KPde koormus väga suur.

Karmen Maikalu leiab, et kui vaadata, kui palju on vaimse tervise probleemidega täiskasvanuid, siis pole imestada, kui seda peegeldavad ka lapsed. Elu on kiire ja ootused inimestele suured – elatakse perekondades koos ja ometi tuntakse end üksildasena. Koolipsühholoogia ei ole mugavusteenus, tänapäeva vaimse tervise probleemide valguses on see laste tervist silmas pidades hädavajalik ja sõna otseses mõttes nende ellujäämise huvides. KPd vajaksid sarnaselt kliiniliste psühholoogidega kutseaasta rahastust. Nende palk on sama mis õpetaja miinimumpalk ehk brutotasuna 1315 eurot ja selle sissetulekuga on väga raske üht head psühholoogi tööle saada. Samuti ei näe Maikalu üldse probleemi selles, kui alaealine saab pöörduda sarnaselt koolipsühholoogiga iseseisvalt ka psühhiaatri poole, sest tegemist on haritud spetsialistidega.

Iga noor, kes varajase sekkumise ja ennetuse sõelast läbi kukub, tähendab tulevikus potentsiaalselt täiskasvanut, kellel arenevad välja tõsisemad vaimse tervise probleemid, mille korral ta võib, kui üldse, jõuda abini siis, kui on juba hilja – kui närvisüsteem on saanud sõltuvushäirest tingituna püsiva kahjustuse või inimene on muutunud töövõimetuks ja tema ülalpidamine jääb lähedaste, kohaliku omavalitsuse või riigi kanda.

Kokkuvõtteks

Raha ja spetsialiste on alati vähe ning ka ideaalmaailmas pole kõigil võimalik teraapias ja nõustamisel käia. Paljud haigused, nagu depressioon ja bipolaarsus, on aladiagnoositud. Samas on noorem põlvkond julgem ja avatum vaimse tervise probleemidest rääkima. Tõnis Vilu ütleb, et tal on olnud väga raske leida oma raadiosaatesse rääkima inimesi vanuses 50+, 20-aastased on samas kiiresti nõus. Kui vaimse tervise probleemide avalik kuvand on pöördumatult muutumas, peab ka raviteenus sellele pikkamööda järele tulema. Võib-olla on meil kümne või viieteist aasta pärast tõesti piisav kogukondlik vaimse tervise tugivõrgustik ja e-vastuvõtud on nii levinud, et abi kättesaadavus pole enam probleem. Seniks peame aga liikuma edasi hallis vahealas, kus ühelt poolt kisub kraavi poole nõukaaegse mentaliteedi taak ja teisalt nüüdisaegse tormaka ühiskonna perfektse soorituse vajadusega seotud ärevus, mida tavatsetakse ise näiteks meelemürkidega „ravida”, sest põlved on mudas ja järgmine vaba aeg psühholoogi või psühhiaatri juurde on kahe kuu pärast.

[1] Kõik kasutatud andmed ja tsitaadid on pärit Tervise Arengu Instituudi kodulehelt ja sotsiaalministeeriumi „Vaimse tervise rohelisest raamatust”, kui pole viidatud teisiti.
[2] Andmed pärinevad Statistikaametist.
[3] Ojamets, I. 2020. Kliinilistest psühholoogidest on Eestis suur puudus. – Novaator, 06.07.

Depressiooni ja ärevuse Ameerika mäed

Oma kogemust vaimse tervise probleemidega jagab 24-aastane naine

Olen kogenud depressiooni ja ärevust juba varasest noorusest. Ärevus, nii sotsiaalne kui ka esinemisega seotud, on mind alati saatnud – puperdav süda, higistavad peopesad, keeramine kõhus. Kui sellele lisandus Eesti väikelinnas koolikiusamine füüsiliselt ja ka küberruumis, viis see mind aga juba 13-aastaselt enesevigastamiseni. Minu esimesed kogemused kooli- ja erapsühholoogiga olid negatiivsed – ei tekkinud mõistmist ega klappi, miinusmärgiga oli ka kogemus esimeste väljakirjutatud antidepressantidega. Vahetasin kiusamise tõttu kuuendas klassis kooli, aga sellest pole väikelinnas suurt kasu, sest info liigub koolide vahel kiiresti. Vahetult enne kümnendat klassi tegin esimese suitsiidikatse, ärkasin haiglas ja mul lasti lihtsalt lahkuda, ilma et mind oleks kuhugi suunatud või mulle teraapiat määratud.

Pärast keskkooli lõpetamist kolisin oma esimese peigmehega Tallinnasse 17-ruutmeetrisesse korterisse. Suhteliselt õnneliku aasta järel ülikoolis lagunes minu kursus laiali ja jäin sisuliselt üksi õppima, mu parim sõber ja kursavend läks sõjaväkke ning mu partneril diagnoositi bipolaarsus. Me ei saanud selle kõigega hakkama ja läksime lahku. Vajusin toimuvaga seoses uuesti tumedasse auku, kus unustamise valemiks sai pidutsemine koos kanepisuitsetamisega.

Olin omadega taas jännis ning pöördusin esimest korda Tallinna psühhiaatriahaigla erakorralisse vastuvõttu. Seal määrati mulle uued ravimid ja kord kuus psühholoogi vastuvõtt. Psühhiaatrilt mingit hoiatavat selgitust seoses kanepitarvitamisega ei tulnud, kuid psühholoog mõistis selle hukka. Tekkis destruktiivne spiraal, kus minu kaaslasteks olid uued antidepressandid. Sel eluperioodil kohtusin psühholoogiga maksimaalselt kord kuus ja psühhiaatriga veel harvem. Neil lihtsalt polnud vastuvõtuaegu. Vajusin aina sügavamale auku, kuni ühel hetkel lõpetasin sisuliselt mitmeks kuuks söömise. Võtsin meeletult kaalus alla ega suutnud motiveerida end enam isegi toast väljuma. Mu sõbranna hoolitses mu eest, koristas mu järelt ja tegi kõike, et mind enam-vähem funktsioneerimas hoida. Vanematele ei julgenud ma oma olukorra tõsidusest rääkida. Lisaks olin võtnud koolist akadeemilise puhkuse. Siin-seal proovisin mõne õppeaine ära teha, aga depressiooni ja kanepisuitsetamise tõttu olid mul tekkinud mäluprobleemid. Info meeldejätmine ja pikemate keskendumist nõudvate tekstide lugemine tekitasid tõsiseid probleeme.

2017. aasta sügisel astusin uude suhtesse. Tänu sellele hakkasin taas sööma ja üleüldine enesetunne paranes. Kuni eelmise aastani. Läksin tööle ühte vanalinna baari, millega kaasnes sage pidutsemine. Kui lisada siia antidepressandid, baaritööst tingitud ebaregulaarne unegraafik ja koolistress, siis tekibki „täiuslik” eeldus psüühiliseks kokkukukkumiseks. Möödunud aasta suvel sõitiski mul katus lõpuks täielikult ära. Sel perioodil sain teatud aja tagant kokku ka psühhiaatriga, aga ta ei pannud mulle kunagi järgmist vastuvõtuaega. Mulle öeldi, et kui antidepressandid saavad otsa, siis peaksin helistama õdedele, kes kirjutavad uue retsepti. Siis seda reeglit muudeti ja telefoni kaudu enam retsepti uuendada ei saanud. Mõtlesin minna olukorra lahendamiseks kohapeale, aga mulle ei leitud aega, ehkki ravimikuuri lõpetamisel tekivad kiiresti vaimsele tervisele ohtlikud võõrutusnähud. Lõpuks läksin viimase võimalusena erakorralisse vastuvõttu, kus sain valveõelt õiendada. Mulle ei pandud uut aega, telefoni kaudu retsepti uuendada ei saanud, erakorralisest saadeti mind tagasi – see kõik oli täielik shitshow.

Suvel tekkisid mul hood, kus ma polnud enam justkui mina ise, ma ei kontrollinud, mida ma ütlen või teen. Väikesed pisiasjad eskaleerusid plahvatuslikult suureks, tekkisid äkkvihahood. Mu elukaaslane ei teadnud, kuidas mind aidata, tundsin, et olen täielikult lõksus. Jooksin korduvalt kodust ära. Ühe sellise ärajooksmise käigus jõudsin keset ööd mere äärde ja kõndisin otsejoones riietega rinnuni vette. Selleks hetkeks olid mul juba suitsiidimõtted ja hakkasin ennast uuesti vigastama. Ühel õhtul läks asi nii kaugele, et n-ö keerasin ära ja elukaaslane tahtis mulle kiirabi kutsuda. Lõpuks olin nõus psühhiaatriahaigla erakorralisse vastuvõttu minema ja mind kirjutati „psühhoosiepisoodiga” kolmeks nädalaks haiglasse. Sain hoolimata mitmest varasemast käigust esimest korda elus diagnoosi – depressiooni sümptomitega segatüüpi ärevushäired. Mu raviarst tunnistas mulle eraviisiliselt, et olukord vaimse tervise abi kättesaadavusega ongi halb.

Mind võeti haiglasse ainult suitsiidiohu tõttu. Mulle endale oli haiglasse jõudmise hetkeks selge, et ma ei taha ega jaksa selles olukorras enam jätkata. Väljakirjutamise järel jätkasin teraapiat Marienthali erakliinikus Kristiines. Sain seal käia pea tasuta, kuna mulle määrati töötukassas töövõimetus. Psühhiaatri juures pidin käima kord kuus kontrollis, et hinnata muu hulgas ravimite toimet. Psühholoogi külastasin kord nädalas, lisaks määrati mulle ärevuse vastu füsio- ja tegevusteraapia. Selle raviga olen jätkanud seniajani. Tänu nädalasele vahele olen saanud rohkem asju endast välja rääkida ja õppinud oma mustreid paremini analüüsima. Kui pole piisavat sissetulekut või abistavaid lähedasi, on selline pidev ravi võimalik sisuliselt ainult siis, kui määratakse töövõimetus ja sellega kaasnev aastane rehabilitatsiooniplaan. Tänu töövõimetusele maksan ma vaid visiiditasu – terapeut on viis eurot ja psühhiaater kakskümmend, mis on märksa kättesaadavam kui kordades suuremad standardtasud tavalise erameditsiini patsiendina.

Ma ei usu, et ilma farmakoloogilise ja regulaarse toetava ravi sekkumiseta oleks paranemine õnnestunud, sest mu emotsioonid võisid sarnaselt Ameerika mägedega ühe minuti jooksul kontrollimatult üles-alla käia. Loo moraal: mida varem ja mida tõsisemalt oma vaimse tervise probleemiga tegeled, seda vähem kannatad loodetavasti edasises elus.