Võidujooksus sotsiaalselt kiireneva ajaga kipume me unustama üksinduse olulisust. Ka linnaruumi luues tasuks jätta kogukondlike paikade kõrval ruumi kohtadele, kus olla omaette.

Puurohkeid parke ja vanalinna müüriorvasid saab kasutada omaette olemise kohtade loomiseks. Illustratsioonid: Sten Vendik

Puurohkeid parke ja vanalinna müüriorvasid saab kasutada omaette olemise kohtade loomiseks. Illustratsioonid: Sten Vendik

Elame maailmas, mis hindab iseseisvust ja privaatsust, kuid pelgab võõrandumist ja üksindust. See peegeldab üht maailmas levinud vastuolu, kus kõikjale ulatuv võrguühendus ja tormiline tehnoloogiline areng on andnud inimkonnale võimaluse katkematult suhelda, soosides sellega hüpersotsiaalsust, kuid vähendades samal ajal omaette olemise võimalusi ja väärtust.

Muutunud on ka sotsiaalse aja kiirus ja tihedus, mis tähendab, et varasemaga võrreldes kogeb inimene mingis ajaühikus enam sündmusi, töötleb rohkem informatsiooni ja lülitub tihedamini ümber ühelt tegevuselt teisele.[1] See kõik nõrgestab paratamatult meie tervist ja kontakti iseendaga, rohkem oleks vaja oskust kohal olla ja aeg maha võtta.

Positiivne üksindus ja tappev üksildus

Omaette olemine on miski, mida kiputakse tänapäeval unustama või alahindama. Üksindusse suhtutakse tihti kui negatiivsesse, sest see seostub paljudele sunnitud isolatsiooni või kurbuse ja üksildusega. Tegelikult kujutab üksindus endast üht suurt spektrit, mille ühes otsas on küll väga emotsionaalselt raske ja tappev üksildus, kuid teises miski, mis pakub vabastavat kogemust ja leevendust kiirest elutempost tulenevale kurnatusele.

Positiivne üksindus tähendab mugavalt iseendaga aja veetmist, üksildus aga vihjab enesega olemise ebamugavusele. Nüüdsel ajal on oluline hoida end spektri õiges otsas. Üksindus muutub probleemiks siis, kui see pole vabatahtlik. Paljud tunnevad seda praegu järjest enam pandeemia ja isolatsiooni tõttu. Seepärast on oluline lülitumine üksinduse ja suhtluse vahel – omaette olemine on talutav, kui sul on vabadus otsustada, kas olla üksi või koos teistega. Sellegipoolest teadvustab inimene omaette olles oma tõelisi tundeid ja vajadusi, rikastab oma sisemaailma ja on loovam. See, kes on harjunud omaette aega veetma ja teab selle väärtust, oskab tulla paremini toime keerulistel aegadel, näiteks pandeemiatingimustes, on õnnelikum indiviid ja suudab seeläbi luua teistega ühenduse hoopis tähenduslikumal tasandil.[2]

Üksindus kui loovuse vundament

Kõlab natuke paradoksaalselt, et üksilduse ja kurbuse vastu on võimalik astuda just sisekaemusliku omaette olemisega. Hannah Arendt arvab samuti, et moodsas maailmas levinud üksilduse vastu ei peaks võitlema üksnes teiste inimeste seltskonda otsides, vaid oluline on üksindust säilitada, sest see pakub võimalust sisedialoogiks iseendaga, mis võib olla rikastavate ja muutvate mõtete aluseks.[3]

Tunnustatud psühhiaater Anthony Storr on analüüsinud selliseid kuulsaid loojaid nagu Beethoven, Dostojevski, Kafka jt. Selgus, et uute julgete idee tekkeks on olnud vajalik just eemaldumine massidest.[4] Klišee, et kunstnik on oma stuudiosse lukustatud, kirjanik oma hütis või teadlane hilisel õhtutunnil üksinda laboratooriumis, ei ole mingi juhus, vaid tee loovuseni, mida saab kogeda omaette olles.

On tõestatud, et positiivsel omaette olemisel on tähtis mõju ka meie vaimsele tervisele, aidates stressist tuleneva ärevuse vastu ning taastades seeläbi emotsionaalset tasakaalu. See pakub vabadust olla eemal kiusatustest ja ühiskonna eeldustest ning on kasulik keskendumisele, loovusele ja mõttetööle. Üksinda olemine toob selgust elu hetkeolukorda ja kasvatab enesekindlust. Oskust ennast iseendaga mugavalt tunda seostatakse kergema depressiooni, vähemate haiguste ja suurema rahuloluga.[5] Pole ka imestada, et üha populaarsemaks on muutumas slow living, mis väärtustab aja mahavõtmist ning eemaldumist nutiseadmetest ja pidevast rööprähklemisest.

Üksinduse paigad linnaruumis

Kõige parem koht eraldumiseks on paljudele inimestele oma tuba ja voodi, avalikus ruumis on üksinduse paigad aga märkamatult kaduv kvaliteet. Mulle tundub, et linnaruumis võiks olla rohkem tasakaalu suhtlust soosivate ekstravertlike paikade ja intiimsemate, rahulikumate kohtade vahel. See paneb mõtlema, kuhu varjuda või eralduda, et olla hetkeks iseendaga.

Arhitektidel ja disaineritel on olukorda suhtumiseks oma meetodid. Kõik tunnevad kohustust disainida suhtlust soosivaid paiku. Pea iga projekti, olenemata hoone programmist, oluliseks märksõnadeks on avatus, kogukonnatunne ja jagatud ruumid. Ühisalade loomise kaudu annab disain oma panuse võitlusesse üksilduse vastu, kuid eirab üksi olemise tähtsust ja tulemuslikkust.[6]

Üksindus arhitektuuris on kui immateriaalne kvaliteet, mida on raske defineerida, kuid ometigi on see äratuntav.[7] Need on kohad, kus me pigem aeglustame ennast, mitte pole vaevatud ega suunatud midagi tarbima, ümbritseme end meditatiivse tühjusega ja allume kontemplatsioonile. Ella Mudie mõtiskleb, et üksiolemine muutub tänapäeva täis topitud ruumi ja aja kontekstis üha ebapraktilisemaks kvaliteediks või luksuseks neile, kes suudavad seda lubada või julgevad seda nõuda. Ta leiab, et sellised poeetilised paigad peaksid asuma meie igapäevaelu vahetus läheduses ja toimima vastukaaluna avatud ja läbipaistvale jagatud ruumile, millel on oht muutuda liiga rõhuvaks ja autoritaarseks, summutades nii meie endi mõtteid.

Ka Tallinnas leidub üksinduse paiku, kui neid vähegi otsida. Lasnamäel laiutavad tühermaad on täis isetekkelisi radu ja pinke omaette olemiseks. Ka südalinnas bastioni rohelises vöös esineb varjulisi kohti, kus üksinda olla, olgu selleks siis näiteks puurohked pargid või vanalinna müüriorvad. Kui lisada mõned puult langevad kiiged või väikesed astmed, mis teevad müürinišid ligipääsetavaks, saab koha potentsiaal kasutatud.

Linnainstallatsioonide festivali LIFT11 fookuses oli igapäevane linnaruum ja selle kasutus, mille näited osutasid paljude esmapilgul justkui kasutute kohtade võlule või pakkusid külastajatele tugevaid ruumilisi kogemusi, nagu installatsioonid „Kai” või „Rada metsas”. Sellist arhitektuuri võiks kohata linnas rohkem ja tihedamini.

Omaette olemise ruum ei pea olema ainult eraldatud istumine puude vahel, vaid see võib esineda ka teatud tegevuses – kiikudes või kusagil turnides peatame hetkeks oma argised mõtted ja vabaneme üleliigsest, vähemalt korrakski. Linnaruum, olles kontrollitud eri normide ja regulatsioonidega, jääb tihti liiga üksluiseks. Rohkem võiks olla istumiskohti, mis ei näe välja nagu pingid, või kiikuvaid platvorme. Pandeemia tõestas samuti, et linna on tarvis intiimsemaid omaette olemise ruume. Head avalikku ruumi on vähe ja kogunetakse samadesse kohtadesse, mis siis ülekoormuse tõttu üldse suletakse. Üksinduse paigad on aga tervendav akupunktuur – tasakaalu pakkujad selles liiga kiires maailmas.

[1] Harro-Loit, H.; Tooding, L.-M. 2017. Aja kiirenemise tunnetus ühiskonnas. – Kaja, lk 18−21.
[2] MacDonald, G. 2020. With self-isolation top of mind, David Vincent explains the differences between solitude and loneliness. – The Globe and Mail, 24.03.
[3] Arendt, H. 1978. The Life of the Mind. Volume One: Thinking, lk 96.
[4] Harris, M. 2017. Solitude: A Singular Life in a Crowded World, lk 34.
[5] Mayseless, O.; Naor, L. 2020. The Wilderness Solo Experience: A Unique Practice of Silence and Solitude for Personal Growth. – Frontiers in Psychology, 10.09.
[6] Smirnova, A. 2018. Manufacturing Solitude. – Future Architecture Library.
[7] Pallasmaa, J. 2007. The Eyes of the Skin: Architecture and the Senses, lk 52.

Sten Vendik on Eesti Kunstiakadeemia magistrant, kelle uurimistöö räägib omaette olemise ruumi mõjust ja vajalikkusest avalikus ruumis. Sten töötab arhitektina Kauss Arhitektuuris ja on Eesti Noorte Arhitektide Liidu liige.