Istunud jõekaldal kord koos kaks viisakat teadurit – üks hoidis piipu, teine salvestit. Ühel oli kaja, teisel süntesaator. Vulin läks kajasse, linnulaul moodulisse, mõtted pähe ja piip süntesaatorisse. Istusid teadurid, sekventsisid ja kajasid; karjatasid oma mõtteid ja panid kokku plaadi.

★★★★☆

Taavi Varmi & Nuno Correia album „Live at Purekkari Cape” on elektrooniline kontserdisalvestus 2022. aasta suvel Eesti kõige põhjapoolsemas tipus toimunud Biotoopia festivalilt, kuhu on sattunud teadurite viimase kümmekonna aasta välisalvestused, mida nad siis vastavalt oma äranägemisele muundasid, moondasid ja sünteesisid.

Ja sünteesimist siin on. Ja reverb’i on. Ja määramatusse kaduvat kaja; ja vulinaid, vihma, kilkeid, huikeid, linnulaulu, kila-kola ja seda kõike ühendavat ühtlaselt vaikset kriginat ja surinat. Alustades Norras salvestatud veevooga, kuhu lisanduvad paar vana head „Twin Peaksi” 90ndate akordi ja kerge masseeriv drone („Leirgulen 2022”), sudides läbi Noarootsi basside, Lissaboni linnulaulu ja kohaliku vihmasaju („Tallinn 2019”) kuni Rooma ritsikateni (+ „Twin Peaksi” akord + mulin + mingi lind), ja seda kõike seob vaata et binauraalne helipilt.

Ärge saage valesti aru, kuid sellelt plaadilt ei leia te ümisemisväärseid kõrvausse, isegi meeldejäävaid harmooniaid on vaid paar – siin on hoopistükkis kihid ja stereosurin ja bass ja kõik segamini, meenutades ehk enim 90ndate The Future Sound of Londonit, ilma ülemäärase pealeliimitud spirituaalsuseta. See pole pärastlõuna-kuulan-raadiot-muusika, see on mitmekihiline, sisekaemuslik ja vähemal või suuremal määral cool, nauditav, stereofooniline ja tore ambient-album.

Parim kuulamiseks kõrvaklappidega(!), niites, vanaema moosi süües või lihtsalt taevasse vahtides.

Täitsa hea ăm′bē-əns.