Tunnistan, et pole varem olnud juhust kirjutada arvustust loodushelidele. Ei teagi täpselt, kuidas sellele läheneda – kuidas analüüsida 2017. aasta augustikuus Vilsandil helisse salvestatud äikesetormi, rääkimata viie palli skaalal hinde andmisest? Pigem siis lihtsalt väike fenomenoloogiline refleksioon, kuhu Taavi Tulevi „Äike / Thunder” kaaslasena viib.

★★★★★

Tulev on rõhutanud oma loojateel läbivalt vaikuse esmatähtsust. Loodussalvestusest ei saa muusika loomise (?) mõttes vaikusele vististi palju lähemale minna. Aga vaikust ennastki tuleb taga otsida – s.t küll mitte päris vaikust, aga helikeskkonda, kuhu ei sajaks sisse mõni inimtegevusega kaasnev heli. Tulev on ühe sellise kohana tabanud Vilsandi saare, Eesti ühe kaugeima ja vaikseima nurga, kuhu minemine on iseenesest juba korralik ettevõtmine. Vilsandi on tuntud linnukuningriik, mille rõõmusõnumit kriiskav õukond kutsub „Äike / Thunderi” esimesel poolel soolasele meditatsioonile saare põhjarannikul. Kümme päeva esimesest salvestisest hiljem üles võetud tormimaailm väljalaske teisel poolel asetub merest pisut kaugemale, nüüd juba metsa sisse, kus vihmasabin põrkub oma maandumisotsingutel lugematutel rohekorrustel, enne kui vaibub lõppjaamas.

Siinses äikeses on tõepoolest midagi ürgaugustilikku. Suvise pööripäeva ümber võib teinekord märkamatult sisse hiilida salanostalgia augustikuu õhtute järele, kus suve suurushullustuses unustatud pimedus end uuesti meelde tuletab. Tulevi „Äike / Thunder” sobib hästi ette võtta pisut enne keskööd või nii, et vabastada oma pea ja närvisüsteem päevaga kuhjunud pingetest ning lasta looduse puudutusel end unele suigutada. Aga kujutan ette, et nende helidega annaks mõnusa loomingulisusega mängida ka mõnes DJ-miksis. Igatahes väärib see hetke võtmist ja harjumuspärasest mürast väljaastumist.