Tehnoloogilisest tööpuudusest on räägitud esimesest tööstusrevolutsioonist alates, kuid kurjakuulutavad ennustused näikse täna olevat aktuaalsemad kui kunagi varem.
Värskes Müürilehe tulevikunumbris uurib sotsiaaliatoimetaja Henri Kõiv, kas keskklass kukub tõepoolest kokku ning lüüakse tänu tarkadele masinatele turvalistest kontorikuubikutest välja või peaksime kuulama hoopis tehnoutopiste, kes kirjeldavad ekstöölistest filosoofe, kes tänu automatiseerimisele saavad viimaks nautida kuningatele ja paavstidele omast elustandardit.
Arengud masinõppe, robootika ja tehisintellekti vallas on kaasa toonud mastaapsed majanduslikud nihked, päädides nn „suure lahtisidumisega”, st pikka aega käsikäes kasvanud tootlikkuse, sissetulekute ja tööhõive kõverad on üksteisest järjest enam lahknenud. Majandusteoreetikute rusikareegel, et tõusev vesi tõstab kõiki paate korraga, on neljanda tehnoloogilise revolutsiooni tingimustes asendunud ühiskondadega, mida iseloomustab drastiliselt suurenev majanduslik ebavõrdsus.
Kuidas päästa inimesi digitaalse lõhe küüsist? Milline näeb välja tulevikutöötaja oskustepagas? Kas universaalne kodanikupalk võiks aidata ühiskonna polariseerumist vältida? Sellest kõigest saab pikemalt lugeda Müürilehe jaanuarinumbris.
