Mis paneb sind uskuma, et sel aastal õnnestub sul oma uusaastalubadused täita? Miks sa siis juba eelmisel aastal suitsetamist maha ei jätnud? Miks ei lugenud sa rohkem raamatuid ega rullinud vähem sotsiaalmeedias, nagu plaanis oli, ja kuidas juhtus ikkagi nii, et sul ei õnnestunud leida aega oma südame tõelisele kutsumusele?

Helen Tammemäe. Foto: Renee Altrov

Sina ju tead, et tegelikult oled sa tark ja võimekas, sul on midagi maailmale pakkuda – teised pole sellest lihtsalt veel aru saanud. Oodaku nad ainult, sest kohe varsti muutub kõik!

Ainult et peale kahte klaasi veini suitsetad sa hoolimata mitmest suitsuvabast kuust ära kaks pakki suitsu üksteise otsa, jaanuari lõpuks oled sa jõudnud postitada Facebooki viis artiklit välispoliitikast, näitamaks, et sa oled ajudega inimene, kolm pilti iseendast veetmas meeldivalt aega sõprade seltsis, tõestamaks, et sul on lõbus ja sa tunned elust rõõmu, kümme YouTube’i linki paladega erinevatest muusikažanritest, kinnitamaks, et sul on hea maitse, ja tagatipuks ühe pildi hapukurgiga vorstivõileivast, ironiseerimaks nende teiste, jobude hipsterite üle, kes sotsiaalmeedias toidupilte jagavad. Olgugi et sa 3. jaanuari hommikul suure hurraaga jõusaali poole marssisid, on tegelikult ikka nii palju tööd, et vaatab võib-olla kevade poole uuesti seda trenniasja. Ja jaanuari lõpuks oled sa täpselt seesama inimene, kes sa olid eelmisel aastal ja üle-eelmiselgi, ning tegelikult kujunesid su mõtlemis- ja käitumisharjumused välja juba, olgem ausad, ülikooliajal.

Tõenäosus, et sul õnnestub oma uusaastalubadused täita, on väiksem sellest, et midagi ei muutu. Ja sellele on seletus. Nimelt, kui su peas liigub mõte, käib andmevahetus aju närvirakkude vahel elektriliste või keemiliste signaalide kaudu, mida vahendavad sünapsid ja nende vahel olevad tühimikud. Mida rohkem sa mingi asja peale mõtled, seda lähemale liiguvad üksteisele sünapsid, seda tugevam n-ö sild tekib nende vahele ja seda lihtsamini moodustub ka vastav mõte. Nii kujunevad harjumused ja oskused, aga ka sõltuvused ja kinnisideed. Väga lihtsalt öeldes kujundab iga mõte su füüsilist aju ja selle kaudu seda, kuidas sa reaalsust tajud. See käib meie kõigi kohta.

Niisiis oleme me pidevalt oma oleviku küüsis lõksus, kuna meie aju muudab keeruliseks maailma uues valguses nägemise ja muutuste elluviimise. Oleme oma harjumuste ohvrid. Meil on lihtsam leppida sellega, et olemegi sellised, kui võtta pähe, et meie tulevik – ja niisiis ühtaegu peagi saabuv olevik – on puhtalt meie enda mõttetöö vili.

Isegi kui sellest aru saada, sõltuvad meie kollektiivne teadvus ja kollektiivne tulevik peale meie enda veel väga paljudest teistest ja nende mõtlemisest. Seeläbi muutub isegi kõva tahtmise korral keeruliseks oma isikliku tuleviku saavutamine siin, nüüd ja kohe. On tavaline, et hiilgavalt mõtlevad inimesed on olnud tihti n-ö ajast ees ega ole kogenud eluajal oma ideede heakskiitu ühiskonna laiemas mõtteruumis. Mida keerulisem on mõte (ja mida rohkem eelteadmisi see nõuab), seda raskem on seda kommunikeerida, ja iga mõtte omaksvõtmiseks läheb ka aega – ega ütlus, et kordamine on tarkuse ema, pole sündinud tühja koha pealt. Samas on alati keegi kuskil võtnud esimesena pähe kõik need ideed, tänu millele oleme roninud koopast välja ja suudame nüüd üksteisega praktiliselt telepaatiliselt suhelda. Seda hoolimata sellest, et paljusid, kellel on roll selles arengus ja kes on kujutanud ohtu oma oleviku status quo’le, on nende mõtete pärast tuleriitadel põletatud või taga kiusatud. Nemad julgesid kõige kiuste kujutleda tulevikku ja kujundada seeläbi takistustest sõltumata meie praeguse oleviku.

Kui need hiilgavad mõtlejad oleksid loobunud oma mõtete jagamisest pelgalt tühiste inimlike eksimuste või komplekside pärast, sest võib-olla nad ei leidnud mõttekaaslasi või neid ei tunnustatud piisavalt, võtnuks meil siiajõudmine ilmselt palju kauem aega või oleksime sootuks kuskil mujal. Nii et iga kord, kui tekib tahtmine tekk üle pea tõmmata ja hädaldada, et maailm ümberringi on kuri ja ebaõiglane, anname me lollustele edumaa inimeste sõltuvuslike mõtete ja kinnisideede küüsi haaramisel. Sest vaadakem enda ümber ja tõdegem, et kommunikatsioonitehnoloogia plahvatusliku arenguga on hakatud näiteks massiliselt uskuma teooriat lapikust maast ja ka igasuguste muude naiivsustega minnakse liigagi varmalt kaasa. Rumalad mõtted levivad nagu karuputk, sest ka faktiliselt alusetud n-ö tõed juurduvad samal põhimõttel nagu kõik muud ideed. Ehk kui piisavalt kaua ühte ja sama mõtet korrutada, hakatakse seda uskuma sõltumata sellest, kas asjal on tõepõhi all või mitte, ja mida lihtsam on mõte, seda kergemini see ka levib. Selleks et mitte minna ajalukku fenomenaalse rumaluse ajastuna ning et inimkond ei peaks kannatama tulevikus meie, olevikuinimeste ignorantsuse ja visioonituse pärast, tuleb tõkestada väsimatult idiootsuse mentaliteedi levimist ja pakkuda sellele samas ka aseainet.

Positiivsemaid tulevikustsenaariume silmas pidades seisneb edu võti heade harjumuste tekitamises. Kui tahad osata klaverit mängida, tuleb seda iga päev harjutada, mitte esimese eksimuse korral kaas pauguga kinni virutada. Endale ja maailmale tuleb muutumiseks aega anda ja väärt ideid lõputult korrutada. See võiks ühtlasi olla tänuavaldus kõigile neile kirjanikele, teadlastele, kunstnikele, filosoofidele jt suurtele mõtlejatele, tänu kellele on mõned asjad maailma ajaloos läinud siiski imekspandavalt hästi. Tuleviku määratu potentsiaal seisneb vankumatus usus, et kõik võib muutuda, ja selle nimel järjekindlalt vaevanägemises. Ja võib kindel olla, et keegi on kunagi kuskil tänulik, et me ei andnud alla ega valinud kergemat teed kõndida ringiratast oma oleviku painavas ettemääratuses; et meil jätkus usku paremasse homsesse.

Helen Tammemäe, peatoimetaja