Kanep kasvas metsikult, kommunistlike monumentide jalamilt korjati moone, astmaatikutele määrati psühhoaktiivseid sigarette ning aknapesuvedelikust sai end pilve tõmmata. Nõukogude Liit võib tagantjärele tunduda rõhuva riigikorrana, ent kes otsib, see leiab ning ka tol ajal mõeldi välja viise, kuidas saavutada kõrgendatud vaimseid seisundeid.
Nii lihtne see kõik muidugi ei olnud. Terje Toomistu kirjutab värskes Müürilehes trippimisest Nõukogude Liidus, kui miilits võis pikajuukselise kodaniku tänaval kinni nabida või keelatud kirjanduse kahtluse eest lausa reide korraldada. Niisiis omandas hipiliikumine siinpool raudset eesriiet hoopis eksistentsialistlikuma mõõtme – otsiti viise pääseda rõhuva reaalsuse eest.
Kui nõukogude ajakirjanduses hakkasid levima kuuldused uuest narkootikumist nimega LSD (märgina Lääne kapitalistliku ühiskonna allakäigust muidugi), said kohalikud seiklushimulised noored sellest ainult inspiratsiooni. Huvituti zen-budismist, loeti Hesset ja Solženitsõni, prooviti käepäraste vahenditega valmistatud muusikariistade abil saavutada transiseisundit ning ei kardetud kättesaadavate ainetega eksperimenteerida. Mõni selline inimkatsetus lõppes muidugi kurvalt ning toredate lugude jutustamise kõrval on neidki, kes keelduvad tolleaegseid narkotrippe meenutamast.
