Ehkki Elektriteatri fuajees ei praksu masinas plaksumais ja saali minnakse pigemini teetassi või veinipokaaliga, on Tartu ainsal art house tüüpi kinol märtsikuus täitumas viies tegutsemisaasta, mille jooksul on vaatajaid kostitatud pea 700 erineva filmiga. Sünnipäevaeelset peo- ja filmijuttu ajasid Elektriteatri visionäär Andres Kauts, programmijuht Elo Vilks ja kujundav projektsionist Mihkel Salk.

Elektriteatri seltskond (vasakult): Andres Kauts, Mihkel Salk ja Elo Vilks. Foto: Riste Lehari

Aastaid tagasi, kui Elektriteatri üks asutajatest Andres Kauts tudengina Tartusse saabus, näidati Sadamateatris igal pühapäeval, seega neli korda kuus, üht Filmistuudio Tallinnfilm maaletoodud filmi. Ei läinud kaua aega, kui kuufilm oli vaadatud ning selgus tõsiasi, et järgmisena kavas olev linateos pinget ei paku. Nii seisti kurva fakti ees, et kaks kuud ei ole Tartu kinos mitte midagi vaadata. Laiutav tühimik kinoelamuste võimaluses tundus uskumatuna. Õnneliku kokkulangevuse ja pimeda juhuse tõttu saadi mõne aja pärast teada, et Ateena maja ruumid seisavad jõude ning käidi välja mõte hakata seal filme näitama. Plaan kutsus ligi teisigi huvilisi ning 1. märtsil 2011 avati külastajatele kinosaal. Aasta hiljem koliti juba praegustele vaatajatele tuttavale Laiale tänavale, kus veidi enne oli uksed avanud Tartu Uus Teater. Punases telliskivimajas tegutsetakse tänini, ehkki südames vaadatakse ootusrikkalt päris oma ruumide poole.

Viie aastaga on Elektriteatri ümber kasvanud omaette kogukond, keda iseloomustab esimese asjana kindlasti suur huvi eripalgeliste filmide vastu. Nii Elo, Mihkel kui Andres ütlevad, et alles hiljuti oma potentsiaalse vaataja üle juureldes jõuti arusaamale, et Elektriteatri külastaja pole mitte filmitarbija, vaid filmihuviline ja -armastaja. Selle selgituseks lisavad nad, et huviline ei käi lihtsalt kinos, vaid tegeleb konkreetse filmiga juba enne või ka pärast vaatamist. Samas on Elektriteatril endalgi kino tööst väga humaanne visioon. Nad püüavad teha nii, et vaataja ei oleks anonüümne inimene saalis, kus tuled lähevad plaksti kustu, film käib ära, siis pannakse plaksti tuled peale ja minnakse kiirustades koju. Nende eesmärgiks on filmi algust ja lõppu inimestele lähemale viia. Elektriteatri seansid on tuntud erinevate külaliste poolest, kes selgitavad näidatava filmi tagamaid või sündimisprotsessi.

Ühe kino teevad tõeliseks kinoks kaks asja – film ja publik. Põhjuseid, miks peaks filme pigem kinos kui kodus diivanil vaatama, on mitmeid. Elo sõnul tekib saalis vaataja ning filmi vahel tugevam side. Mõned filmid toimivad publikuga vaadates hoopis teisiti kui üksi kodus. Näiteks komöödia ajal kõik naeravad või traagilise filmi saatel kõik nutavad koos. On põnev, et vaataja ei tunne tihti neid inimesi, kellega ta samaaegselt saalis istub ja erinevaid emotsioone läbi elab, siiski ollakse selles ajas koos. Ja teistele vaatamata saab kinosaalis filmi sisse elada, sest keskenduda on kergem – kodus heliseks telefon või läheks kõht tühjaks ning lihtne oleks filmi pausile panna. Saalis on need häirijad eemale peletatud ja vaataja häälestub katkestamata elamusele. Seega võib kinosaal olla ka võtmeks linateose avastamisel. Nii suutis Elo alles suurelt ekraanilt vaadata täies pikkuses ära „2001: Kosmoseodüsseia” ja avastada, et film, mis teleri või arvutiekraani vahendusel tundus esimese veerandtunni järel igav, on tegelikult suurepärane ja saanud põhjusega osaks filmiklassikast. Sama efekti on Elektriteatri meeskond täheldanud ka teiste filmidega, mille puhul kinos vaatamine võimsama elamuse tagab. Kuna filmikunsti luuakse enamasti suurele ekraanile, siis on loogiline, et selle mõju avaldub just kinosaalis.

Kui Elektriteater filmiks vändata, võiks see Andrese arvates kalduda Wes Andersoni poole. Mihkli sõnul peaks see olema mänguline ning mitte väga dramaatiline või 50-60ndate kuldaja väljapeetud film, ent samas tõsiseltvõetav ja sõnumiga. Siinkohal peab ta oluliseks lisada, et kindlasti peaks see film olema hea muusika ja hea visuaaliga ning piisavalt omamoodi, et mõni kriitik kukalt kratsiks. Mõne koha peal võiks saada itsitada, samas võiks see reisile viia ja läbi raputada ning rõõmsa näoga saalist ära saata. Ja veel kõigele lisaks võiks see olla selline film, millest kohe esimese korraga läbi ei hammustaks, vaid teistkordset vaatamist nõuaks.

Imaginaarsetest avarustest reaalsete filmide poole tüürides on kinoinimestelt keeruline välja meelitada seda kõige-kõigemat filmi, sest häid valikuid on äärmiselt palju. Hoopis teine lugu oleks, kui kohe tuleks laua tagant tõusta ning publikut täis saalile midagi jooksma panna. Sel juhul oleks pilt palju selgem ning mõtted jooksevad huvitavatel radadel. Hiljuti juhuslikult ühel hilisõhtul Praha kinos nähtud „Jules Verne´i imelist maailma” („The Fabulous World of Jules Verne”, 1958) tahaks Andres inimestele ikka ja jälle näidata, nüüdki otsib ta selle tarvis sobivat hetke. Elole on umbes keskkooli lõpust südamelähedane olnud Stephen Daldry „Tunnid” („The Hours”, 2002). Mihklit kurvastas, et Aki Kaurismäkile pühendatud filmiprogrammis linastunud „Arieli” („Ariel”, 1988) ajal istus saalis vaevalt kakskümmend inimest, sest seda filmi võiksid näha kõik.

Viie aasta jooksul on kinomaastik ise palju muutunud. Filmilinti ei kasuta enam peaaegu keegi ja digikino on saanud normiks. Kasvanud on nii filmide hulk kui vaatajate arv ja tohutult on juurde tulnud väikseid filmilevitajaid. 2011. aastal linastus Eesti kinodes 217 filmi, 2015. aastal aga juba 276, lisaks kõikvõimalikud festivalid ja eriprogrammid. Kõige rohkem on see arv suurenenud just tänu Euroopa ja art house filmidele. Ükski kino ei jõua enam ammu kõiki filme ära näidata ning nende vahel tekivad aina märgatavamad erinevused. Avatakse uusi saale, kus filme vaadata ja rõõm on tõdeda, et taas on elule ärganud mitmed väiksed kinokohad üle Eesti. Kodumaiseid mängufilme tuleb järjest juurde ning nende kõrval kasvatavad üha märkimisväärsemalt publikunumbrit ka dokumentaalfilmid. Stuudiote toodang on jätkuvalt peavool, kuid pidevalt tõuseb esile tugevaid indie-filme, mis suudavad suurte kassahittidega meediatähelepanus ja auhinnagaladel võistelda. Üle maailma on pead tõstmas sündmuspõhiste kinoseansside toimumine, mida ka Elektriteater edukalt viljeleb.

Samuti on Elektriteater ise viie aastaga pika tee maha käinud. Paari sõbra ettevõtmisest on saanud arvestatav kino. Alguses keerulistena tundunud kinotegevused on nüüd tegijate igapäev. Kuid Elektriteatri entusiasm uute ja huvitavate kinoürituste vastu pole vaibunud – ikka ja jälle leiab ekraanile tee film, millest mõni meeskonnaliige on tõeliselt vaimustusse sattunud.

Tutvu Elektriteatri ja seal linastuvate filmidega siin.