November on eesti rahvakalendris filmikuu. Nii on mõistlik ja hea. Soojas ja pimedas kinosaalis on tunduvalt meeldivam oma aega veeta, kui kuskil külmal tänaval, tuul kajakaid ja kõdunenud lehti vastu vahtimist keerutamas. 16.–20. novembrini toimuv animatsioonifestival Animated Dreams toob programmis Uus Eesti Anima kodupubliku ette kohalike animaloojate värskeimad vaimusünnitised. Müürileht uuris lähemalt, mis imeelukad sedapuhku kinolinale lastakse.

Kaader filmist „Fatcula"

Martinus Daane Klemeti „Fatcula” jutustab klassikalise vampiiriloo ümber tänapäevase kehakultuse võtmes. Esimene, millega film võlub, on hoolikalt planeeritud ja detailideni lihvitud visuaalne keskkond. Ehkki tegevus filmis toimub nominaalselt Tallinnas, pole see su tavapärane vanalinn-Kalamaja-magalad triptühhon, vaid Vene uusrikka roosa unenägu: barokne, suurejooneline, pisut futu ja üdini maitselage. Lihtne mustvalge taust mõne värvilise detailiga on hea ja töötav võte, disainiklassika, võib öelda. Piiratud värvikasutusega maailmas omandavad värvilised elemendid kergemini sümboolseid tähendusi. Näiteks Fatculat ümbritsevate rasvatihaste ja pekivanikute sinakad ja kuldsed toonid kõlavad kokku bütsantsi sakraalkunsti ja õigeusu kiriku traditsiooniga, mis oli Transilvaania vampiirilugude religioosseks fooniks. Niisiis on ekraanile jõudnud huvitav kompott popkultuurist ja rahvapärimusest.

Bram Stokeri „Dracula” keskseteks teemadeks võib pidada armastust ja surma, seksuaalsust ja vägivalda. „Dracula” on lugu võitlusest nende alateadlike tungidega, neile allavandumisest ja nende ületamisest. Esmapilgul tundub „Fatcula” kehakultuse problemaatika nende vanade ja väärikate teemade kõrval kuidagi kergekaaluline (no pun intended). Ent tänapäeva heaoluühiskonnas, kus tervislikud eluviisid on luksus, kuid heas vormis keha ideaal, on mitmedki söömist, liikumist ja füüsilist heaolu puudutavad valikud tabustatud. Nii „Fatcula” kui „Dracula” räägivad meile inimloomuse tumedast küljest – allasurutud tungidest, ihadest ja ebaausatest, isegi ohtlikest võtetest nende elluviimisel.

Kaader filmist „Elu enne elu"

Mõtteliselt haakub „Fatculaga” hästi eesti animatsiooni vanameistri Rao Heidmetsa „Elu enne elu”, mis samuti tegeleb kehalisuse ja füüsilise eksistentsi haprusega. Ent see seos toimib vaid ideelises plaanis. Kujunduslikult seisab Heidmetsa film kaugel Klemeti väljapeetud maitselagedusest.

Rao, kes päriselus on sümpaatne, alati pisut muhelev ja sädelevate prilliklaasidega vanaisa tüüpi tegelaskuju, on filmis „Elu enne elu” korralikult hullu pannud. Kui selle teose pildimaailm kahe sõnaga kokku võtta, siis ei oskagi seda teisiti nimetada kui „visuaalne deliirium”. Erinevate anima- ja filmitehnikate kokkumiksimisel on moodustunud maailm, mis näeb välja ühekorraga elurõõmus ja hullumeelne, eklektiline ja terviklik. Kasutatud on omajagu foto- ja videomaterjale, aga ka joonisfilmi elemente. Neil viimastel on küll vana hea MSPainti maik man, mis annab kogu filmile veel erilise B-kategooria tunnetuse (kui eesti animatsioonis selline kategooria üldse eksisteerib). Kirjeldatud visuaali toetab Sven Grünbergi kirjutatud muusika, mis mõjub ühtaegu nii primitiivselt kui sugestiivselt.

„Elu enne elu” tegelasteks on sõgedad joodikutest putukad, kes otsivad elu mõtet. Erinevates ajalis-kultuurilistes kontekstides on putukatel olnud erinevaid sümboolseid rolle. Heidmetsa filmiga seoses tahaksin juhtida tähelepanu just putukate ja inimeste lähedusele. Eesti rahvausundis võisid putukad kehastada inimese irdhinge – hing võis kehast mesilase või muu tiivulise kujul väljuda, jättes maha elutu kesta. Keha ilma anima’ta.

Kuidas suhtuda sellesse, kui liblikas leiab oma supist kärbse? On see anekdoot või tragöödia? Morbiidsevõitu peateemale vaatamata on „Elu enne elu” üks eluterve suhtumisega film, mida pikivad visuaalsed ja sõnalised mängud. Kõlama jääb mõte, et võiksime oma üürikest aega siinpool hästi ära kasutada. Olgem rõõmsad, olgem vabad.

Aega, mälu ja inimest ajavoolus uurib ka Ülo Pikkov filmis „Tühi ruum”. Pikkov on kahtlemata üks laiema profiiliga autoreid eesti animatsioonimaastikul – nii teoreetik kui praktik, nii joonis- kui nukufilmide autor ning nii narratiivse kui abstraktse animatsiooniga tegelenud režissöör. Viimasel ajal on ta suurte sammudega liikunud animeeritud dokumentalistika poole („Keha mälu” (2011), „Tik-tak” (2014)). Mõnevõrra üllatav kombinatsioon, pidades silmas, et animafilmi keskkond on üleni autori loodud, kuid dokumentalistikas soovime näha seda, „mis tegelikult juhtus”. Ometi on animatsioon tegelikkuse vahendajana ootamatult paindlik ja pakub avaraid võimalusi. Oma tinglikkuses loob ta ohutu võimaluse tundlikel teemadel arutleda ning visualiseerida kogemust, mis pole sõnadega väljendatav ega käega katsutav.

Kaader filmist „Tühi ruum"

„Tühja ruumi” algtõukeks on tõestisündinud lugu end nõukogude võimu eest varjanud mehest, kes redus olles meisterdas oma pisikesele tütrele nukumööblit. Just sellist, nagu nende endises kodus oli olnud. Kord välja tulles ja kingitust üle andes aga selgub, et tütar on nukkudega mängimise east juba välja kasvanud. Seesama mööbel on nüüd filmikaamera all elu sisse saanud.

Võtteplats on lihtne ja tinglik – mööbel on laiali laotatud justkui seinteta majas. See on sisu, millel pole konkreetset vormi või väljundit, kujutlus, mida pole lõpuni mõeldud. Selles tühjas seinteta majas on laps, nukk, kes on üksinda kodus ja mängib tavalisi pisikese tüdruku mänge. Vahel ta väsib ja toetab käe vastu nähtamatut seina. Kõledalt kajav ruum ja blackbox’i ümbrus mõjuvad õõvastavalt. Meenub üks stalinistlik õppeplakat, mis kujutas ühe patsidega tüdruku argipäeva: ta kammis peegli ees juukseid, võimles, pesi nägu, sõi valge linaga kaetud laua taga suppi jne. Aga piltidel ei olnud kunagi ühtegi teist perekonnaliiget. Isegi mitte kassi. See täiuslik tüdruk oma täiuslikus päevas oli ihuüksi. Pikkovi „Tühi ruum” loob samasuguse võõristustunde, ideaalsesse keskkonda on istutatud ideaalne laps, kelle vanemad on kuhugi kadunud või just nagu kohe-kohe tulemas. Perekondlik õnn on lingivajutuse kaugusel.

„Tühja ruumi” tasakaalustab hästi „Täismaja”, mis on kolmas film animaator Kristjan Holmi majade-triloogiast („Väike maja” (2008) ja „Suur maja” (2011)). EKA sisearhitektuuriosakonnas joonistamist õpetava mehe puhul on selline majadelembus igati mõistetav.

Stsenaarium on üles ehitatud raamjutustusena. Paljas Postipoiss sõidab maanteel. Taevas lendab tuvi. Tuvi on vabaduse sümbol. Postipoiss on oma tegudes vaba nagu tuvi, ta on tuvi sõber ja mõttekaaslane (vt ka „kirjatuvi”). Oma teel kohtab Postipoiss palju põnevaid inimesi, kuid enamus neist on oma vabaduse vahetanud materiaalsete hüvede vastu.

Kaader filmist „Täismaja"

Sarnaselt Postipoisile on paljas ka filmi teine peategelane – Naine. Veel võib paljaid inimesi näha mõnedes saunastseenides. Paljad inimesed on toredad, nad ei ohusta kedagi. Nad on pisut kohmakad ja seisavad loodusele lähedal. Lõpus Postipoiss ja Naine kohtuvad ning Postipoiss saab aru, et see naine on tema tulevaste laste ema. Ses mõttes on tegu arhetüüpse narratiiviga. Me näeme Aadama ja Eeva lugu, aga mitte koguteose alguses, vaid lõpus.

Holmi film ei alahinda oma vaatajat. Ta näitab meile koguaeg mingeid killukesi, tükikesi (enamikku kõrvaltegelastest näeme läbi lukuaugu!). Aga sellisena laseb ta vaatajal endal puuduoleva info juurde mõelda, jätab midagi publiku fantaasia ja kaasloome pärisosaks.

Holmi film kasutab enamuse ajast oma taustatekstuurina tualettpaberit (ehk „sitalinti”, nagu mu vanaisa ütleks). Tualettpaberi tekstuur on ilus, korrapärastest väikestest täpikestest koosnev ja kõigile äratuntav. Olles animafilmis taeva ja maa aseaineks, seob see endas kõrge ja madala, mikro- ja makrokosmose. Samas avab tualettpaber vaataja meeled elu haprusele – keegi kuskil kaugel võib meie maailmaga perset pühkida – memento mori! Korduvatest tükikestest koosnev wc-paberi rull on oma olemuselt sarnane filmilindile. Niisiis võib seda näha ka paroodiana meediumi enese aadressil.

Uus Eesti Anima / Made in Estonia
Reedel, 18.11.2016 kell 19.00 Mustamäe Apollo kino 4. saalis
Laupäeval, 19.11.2016 kell 19.00 Mustamäe Apollo kino 3. saalis
Pühapäeval, 20.11.2016 kell 14.15 Artise kino 2. saalis

Lisainfot filmide kohta leiad festivali kodulehelt.