Vaatamata paljudele raamatutele ja filmidele matriarhaadi võimalikest rõõmudest ning õudustest oleks nii naistel kui ka meestel põhjust loota, et tulevik on võrdõiguslik.

Kaljo Põllu „Mälestused”, segatehnika, 1968, Eesti Kunstimuuseum

Mis siin salata – feministliku tuleviku kujutamises ei ole midagi uut. Eriti on sel teemal meelisklenud kaunid kunstid, vastavaid stsenaariume on loodud nii filmides kui ka pakutud välja kirjanduses. Tõsi, tihtilugu kaldutakse sellistes tulevikuvisioonides eeldama matriarhaalsuse võidukäiku, võrdõiguslikkuse võimalikkusele eriti ei panustata. Võimu on haaranud naised ning mehed on parimal juhul kööki pekstud. Halvemal on nad haiguse või katastroofi tõttu üldse otsa leidnud.

Surmav spermatootlikkus

Üks selline näide on raamat „Sultana’s Dream” (1905), mis ilmus sajandi eest india feministi Roquia Sakhawat Hussaini sulest. Hussaini raamatus on naised rajanud oma riigi Ladyland, kus kuritegevust ei eksisteeri ning tööpäevad on vaid kaks tundi pikad, sest varem kulutasid mehed ülejäänud kuus tundi tööpäevast suitsetamisele. Meeste valdkonnaks on raamatus jäetud kodutööd. Võib vaid spekuleerida, milliseks kujuneb selle tööjaotusega meeste tööpäeva pikkus.

Ei ole midagi uut siin ilma peal, sest sarnast stsenaariumi järgib laias laastus sada aastat hiljem kirjutatud Wen Spenceri „A Brother’s Price” (2005). Jällegi on pukis naised, meeslapsed peavad aga kodus süüa vaaritama ja lapsi kantseldama, kuni nad lõpuks naisele pannakse. Robert Merle’i 1974. aasta novellis „Les hommes protégés” viib tappev haigus suurema osa spermatootlikest meestest teise ilma ning võimu haaravad jällegi naised.

Eks tõsimeelsete linateoste kõrvale mahub ka üksjagu satiiri. Näiteks Mark Sawersi mockumentary’s „No Men Beyond This Point” (2015) seisab meessugu oma lõpu eel, sest naised ei sünnita enam poisslapsi ning viimane elav meesterahvas on 37-aastane. Loomulikult tekitas film YouTube’is parasjagu pahameelt. „Feminatsid igal pool,” õiendas YouTube’is keegi meesterahvas. „Miks need koledad feministid mehi vihkavad, fucking lesbid!” kommenteeris filmi teine, jättes märkamata, et režissöör on mees.

Utoopiatest düstoopiateni

Kantuna hirmust feministide ees on kirjutatud ka mitmeid düstoopiaid. Üks kuulsaimaid on „The Feminists” aastast 1971, autoriks Parley J. Cooper. Raamatu tegevus toimub aastal 1992 ning nagu te ilmselt õigesti aimasite, juhivad maailma jällegi naised. Meestelt oodatakse allaheitlikkust ning seks ilma feministide loata võib tuua kaasa surmanuhtluse – sest nagu me kõik teame, feministid ju ei seksi! Raamatu peategelane, vänge heteromees Keith Montalvo ei suuda sellisest hirmsast reeglist kinni pidada ning teeb ühe kolleegiga vanainimeste asja. Selle tagajärjel peab Montalvo pagema põranda alla, kus ta liitub teiste sarnaselt meelestatud kodanikega, et feministid kukutada.

Poola filmist „Seksmisja” aastast 1984 on saanud nüüdseks kultusfilm. Peategelased Max ja Albert võtavad osa kunstliku uinutamise eksperimendist. Eksikombel ärkavad nad aga mitte planeeritud kolme aasta pärast, vaid aastal 2044, tuumakatastroofijärgses maailmas. Seal on mehed radiatsiooni tõttu välja surnud ning naised paljunevad aseksuaalselt. Ühiskonna hüvanguks mehed hukatakse või peavad läbima soovahetusoperatsiooni. Max ja Albert eelistavad pigem vabaduses surra. Põgenedes avastavad nad aga kohutava tõe: radiatsioon oli vaid võimu säilitamiseks välja mõeldud feministide vale! Ja tagatipuks on feministide boss hoopis parukaga mees.

„Las mina käristan joogid!”

Kui düstoopia roll on hoiatada, siis utoopia võiks inspireerida. Ja selleks et muuta maailma paremaks ja võrdsemaks, tulebki alul kujutleda kõikvõimalikke tulevikualternatiive. Ent jätame korra need täiesti jaburad stsenaariumid kõrvale ning keskendume positiivsele plaanile. Sellisele, kus mehed jäävad kenasti ellu, tootku nad spermat või mitte. Kuidas näeks välja üks võrdõiguslik maailm? Selline, kus erinevusi tunnustatakse, aga võimalused on sellegipoolest samad. Milline oleks maailm, kus naised on sotsiaalselt ja majanduslikult meestega võrdsed? Kui võimupositsioonidel oleksid naised ja mehed võrdselt esindatud ning palgalõhet ei eksisteeriks.

On käibetõde, et võrdsema ühiskonna tekkeks peavad alul muutuma hoiakud, ja seda nii naiste kui ka meeste suhtes. Ja oi, kuidas need muutuma peavad! „Naised peaksid tegema naiselikke töid, olema medõed või töötama lillepoes,” rääkis mulle kunagi entusiastlikult üks meestuttav. Olin sellist juttu varemgi kuulnud. Sama hästi olin kursis jutuga, mille kohaselt ei saa naistest kunagi tippjuhte. „Sest nad on ju nii emotsionaalsed!” Sealjuures oli sama meesterahvas kõva solvuja, kippudes haavudes karjuma ja kätega vehkima.

Ja nii ei saagi neid emotsionaalseid naisi otsustajate positsioonidele lubada – keeravad veel PMSi ajal riigieelarvesse mõne käki. Las teevad parem „ohutumaid” ja vähem tasustatud töid, nagu tulevaste kodanike kasvatamine, mis on ju nii lihtne.

Võrdõiguslikus tulevikus oleksid need stereotüübid kauge minevik. Mehest lasteaiaõpetaja, lillemüüja või maniküürija peale ei kergitaks keegi enam kulmu ega peaks teda tingimata homoks. Samuti ei üllataks kedagi naissoost poliitik või tippjuht. Või näiteks täiskohaga isa. „Lapsega kodus? Lahe!” Isapuhkus muutuks sama tavaliseks kui emapuhkus. Avalikult lapse mähkmeid vahetav isa oleks igapäevane nähtus. Kodutöödki jaguneksid võrdselt. Olgugi et söögi valmistaks siis nagunii 3D-printer, kodu koristaks nunnu manga-näoga jaapani robot ning lapse viskaks kooli isesõitev automobiil.

Kuidas näeb välja üks võrdõiguslik maailm? Selline, kus erinevusi tunnustatakse, aga võimalused on sellegipoolest samad.

Ning mitte ainult tööd poleks jagatud võrdselt, ka palk oleks sama töö eest võrdne, mis omakorda tähendaks, et naised ei oleks enam meestest rahaliselt sõltuvad. „Las mina käristan joogid välja,” tüütaksid nad baarides mehi. Ning iseseisvus ei jääks vaid baariseinte vahele. Naised saaksid teha vabamalt iseseisvaid otsuseid. Näiteks suudaksid nad lahkuda vägivaldsest suhtest, sest ei sõltuks majanduslikult vägivallatsejast. Muide, feministlikus utoopias poleks vägivallal üldse kohta, soost sõltumata.

Võrdsemate ühiskondlike positsioonide korral muutuks ka naiste kujutamine meedias normaalsemaks. Naisi näidataks nagu mehigi küll tippjuhtide, teadlaste või matemaatikutena. Enesekindlate, võimekate ja tugevatena. Ning küsimused, nagu „Kust me oma kleidi ostsime?”, „Millist parfüümi me täna kasutame?”, „Nii kaunis ja habras, aga ise poliitik!”, ajaksid inimesi naeru kihistama. Filmides ja seriaalides toimetaksid asjalikud ja huvitavad naiskarakterid. Ja Bechdeli test oleks ammu unustusse vajunud (Bechdeli testi läbib linateos siis, kui filmis räägivad vähemalt kaks nimelist naiskarakterit millestki muust kui meestest – toim.).

Kõik need muutused kanduksid edasi ka keelde, mis peegeldaks teisenenud ühiskondlikke väärtushinnanguid. Kaoks ära eesliide „nais-”, sest naislenduris, naistippjuhis ja naispoliitikus ei oleks enam midagi erilist. Halvustavad ütlused, nagu „Ära nuta nagu eit!”, tekitaksid inimestes segadust. Mitte ainult naised ei nuta ju. Omadussõnad ei taastoodaks enam soostereotüüpe ning sama hästi võiks sõnadega „julge”, „riskialdis”, „nutikas”, „otsekohene” ja „osav” kirjeldada Martat või Mariat. Ning Jüri ja Toomas võivad vabalt olla veetlevad, võluvad, tundelised, kirglikud, seksikad ja kergemeelsed. Sõnad ei annaks enam ühele võimu ega teeks teist maha.

Elumeestest elunaisteni

Muutused toimuksid ka magamistoas. Naiste sugutungi peetaks normaalseks ja selles ei nähtaks midagi taunitavat. „See Liina laseb ikka palju ringi, vaat kus tšikk!” Seksil ei oleks naiste jaoks ka võimalikke soovimatuid tagajärgi, sest rasestumisvastased vahendid oleksid vabalt kättesaadavad. Rasestamisvastaseid tablette võtaksid ka mehed. Ning abiellu heidetaks lihtsalt retro mõttes, sest abielu poleks enam seotud sotsiaalsete tagatistega, mis praegu inimesi abielluma sunnivad. See-eest oleksid aga kaitstud kõik erinevad pere- ja suhtemudelid, alustades samasoolistest paaridest ning lõpetades polüamoorsete kooslustega.

Tänu suuremale sõltumatusele ei võistleks naised enam meeste tähelepanu nimel. Kaoks vajadus kanda üliebamugavaid kingi ja kleite. Iseasi, kui naised seda ise tõesti teha soovivad. Või äkki kannaksid selleks ajaks mehed neid kleite? Või kannaksime kõik ühtset halli kostüümi (okei, see kõlab nagu võimalik Strugatskite stsenaarium)? Või muudaksid meie riided tulevikus ise värvi vastavalt meie soovile? See oleks ju äge! Arvestades, kuidas mood pidevalt kordub, võime olla 30 aasta pärast vabalt jälle tagasi aastas 2016 ning New Balance’i tossudes ringi jalutada. Võrdõiguslikus tulevikus kaoks ka tänaval ahistamine. Või, vastupidi, kõik ahistaksid kõiki võrdselt.

Kindlasti leidub nüüd nii mõnigi, kes sellise stsenaariumi peale õhku ahmib. „Aga, naised, kes siis teile uksi avab? Kes aitab jaki selga? Kes avab purke? Aga šampanjapudeleid?” Äkki oleks viimane aeg normaalselt avatavad purgid disainida. Ning šampanjapudeli paugutamine ei nõua just erilist jõusaalis pumpamist. Igatahes võiksid need härrasmehed mõelda, et vahest polegi nii halb, kui neilt ei eeldata pidevat töötegemist, kuni südamerabandus neljakümneselt hauda viib. Kui lapsehooldusõigused laienevad ka mehele. Kui isapuhkuse väljavõtmise peale ei vaadata viltu. Sest just nii teeb seksism meestelegi kurja.

Muide, ma ei pea vist ütlema, et kõik eelnevad mõtted on vaid killud, sest kõikehõlmava utoopia prognoosimine ei ole sama kui ilma ennustamine. Oma utoopiat luues tugineme jõuliselt enda olevikule ja väärtushinnangutele ning lähtume läänekesksest mõtteviisist. Aga kusagilt peab ju alustama. Sammhaaval. Ning ega see võrdõiguslik maailm ei oleks vaid üks suur lillepidu. Küllap maadleksime ka siis erinevate jamadega. Mõni päev läheks tööl halvasti ning vahel käiksid äi ja ämm närvidele. Me armuksime ja saaksime haiget, oleksime eufoorilised või kaotsis. Probleemid ei haihtuks kuhugi. Aga need ei oleks enam seotud meie sooga.

Jaana Davidjants on Berliinis elav vabakutseline graafiline disainer. Aastad 2012–2014 veetis ta magistriõppes Londonis Goldsmithsi ülikoolis, kus ta uuris digitaalsete petitsioonide ühiskondlikku mõju.