Küll tõdedes, et hariduse tulevikust rääkimine viib alati rappa, võttis noor koolidirektor aja, et mõtiskleda selle üle, mida sõna „haridus” üleüldse võib hõlmata, mis on seda muutnud varem ning mis võiks muuta seda tulevikus.

Õpetaja Laur ja Toots. Kaader filmist „Kevade”

Kujutlegem üht vestlusringi. Olgu tegevuskohaks Paide, ajaks mõnus päikesepaisteline suvepäev. Kogunenud on kohalikke õpetajaid, mõned noored lastevanemad, kogukonnakoolide aktivistid, paar Tallinnast-Tartust saabunud teadurit, näpuotsaga juhuslikke kuulajaid. Algatuseks jutustab Moderaator, missugune oli tema esimene koolipäev 30 aastat tagasi ja missugune tema tütre oma läinud sügisel. Osa rahvast kuulab mõnuga, osa kerib telefonis Delfit, üks otsustab avasõnade järel kohvi ostma minna.

Väike tutvumisring ja ongi aeg esimeseks küsimuseks: „Missugune on teie arvates hariduse tulevik? Kuhu me liigume?” Esimesena antakse mikrofon Õpilasele, kes vastab veidi avalikku esinemist peljates: „Tulevikus ei õpita ainult nelja seina vahel. Kõik tahavad õppida ja kellelegi ei öelda, et temast ei või saada see või teine. Igas lapses nähakse tema tugevaid külgi ja koolis on palju rohkem valikaineid. Õpetaja ja õpilane on võrdsed, õpetaja on rohkem nagu mentor.”

Seejärel saab sõna Haridusfilosoof, kes sõnab kulmu krimpsutades: „Küsimus viitab dünaamikale, liikumisele. Seega peame määratlema teadvuse, kellegi, kes seda dünaamikat kogeb. Peame küsima, kes on hariduse subjekt ja mis on tema eesmärk suhtes teiste subjektidega. Niisiis, enne kui midagi hurraa-vaimustusega reformida või muutuste peale mõelda, peaks kõige olulisemas kokku leppima. Paraku pole meil aga diskussiooni hariduse kui sellise eesmärgi üle üldse olnud.”

Nüüd sekkub vestlusesse kohaliku kogukonnakooli Direktor, kes on ammu kõnelema kibelenud: „Tulevikuharidus on juba kohal. Nii mujal maailmas kui ka Eestis on koole ja õpetajaid, kes teevad juba praegu metsikult ägedaid asju. Olulised on kolm teemat: kogukonna kaasamine, avatud klassiruum ja 21. sajandi oskused ehk kriitiline mõtlemine, suhtlemisoskused, koostööoskus ja loovus. Unustada ei saa ka tehnoloogia mõju. Kohe-kohe asendavad meid suuremal osal töökohtadest masinad. Kool peab andma inimesele masina ees eelise, st õpetama eelkõige loovust ja suhtlemisoskuseid – seda, mida tehisintellekt veel niipea ei asenda.”

Publikus on juba üks käsi püsti, aga Moderaatorit on hoiatatud, et See hakkab heietama. Seega saab neljandana sõna Lapsevanem, kes ütleb: „Kindel on, et midagi peab muutuma. Neid jutte, kus lapsed juba esimeses klassis stressis on või nuttes koju tulevad, on liiga palju. Kuskil on piir, peame liikuma selle poole, et laps oleks rõõmus ja õpitu reaalse eluga seotud.”

Nüüd võtab Moderaator jutu kokku: „Niisiis, meil on üks küsimus ja neli erinevat vaatepunkti. Nagu elus ikka – asjad pole mustvalged ja tõde on keeruline, aga nagu näha, paistis kõigist vastustest rahulolematust praeguse kombinaatkooliga ja kõik olid nõus, et midagi peab muutuma või on juba muutumas.”

Piiritlemata mõiste

Niisiis sõltub vastus meie küsimusele ja paljudele teistele küsimustele sellest, kuidas olulisi nähtusi määratleda, aga lisaks ka vastaja kogemustest, teadmistest, hoiakutest, ideoloogilisest platvormist, eesmärgist. Arutelu haridusest pole kunagi pelgalt abstraktne, igaühel on oma kogemus ja sellest tulenevalt ka õigus midagi arvata.

Sellest, miks nähtuste määratlemine on oluline, kirjutab täpsemalt näiteks Aaro Toomela oma värskes monograafias „Kultuur, kõne ja minu ise”[1]. Samas määratleb ta ka määratluse kui asja või nähtuse tunnused, mis eristavad vastavat asja või nähtust teistest asjadest-nähtustest. St praegu oleks oluline selgitada, mille poolest erineb haridus sellest, mis ei ole haridus, ja tulevik sellest, mis pole tulevik. Põhjalik arutelu neil teemadel viiks meid rappa, aga küsimus on oluline püstitada.

Kui viimati hariduse tulevikust kirjutasin, lõpetasin oma essee tõdemusega, et suurteks muutusteks on tarvis kriisi. Lisaks märkisin, et liigutakse avatuma ja koostöisema hariduse suunas, kuid vastupidi püüdlustele kipub haridus üha rohkem kihistuma. Mis on oluline – seni, kuni säilib hariduse pühadus, jääb ka igatsus millegi enama järele.

Arutelu hariduse tuleviku üle viib rappa ning haridusuuendajate tahe ja mõttelend sörgivad tihti ümbritseva sabas või on piiratud ressursside ja bürokraatia kammitsetud.

Ma ei määratlenud tol korral täpselt, millest räägin, kui räägin haridusest ja tulevikust, aga mainisin, et haridusest kõneledes peetakse tavaliselt silmas institutsionaalse koolihariduse formaalset osa, seda, mis toimub klassiruumis ja on õppekavades või õpetajatel eesmärgiks seatud. Selle käsituse järgi on haridus õppimisest kitsam mõiste, sest on selge, et inimesed õpivad kogu aeg sõltumata sellest, kas nad on koolikohuslased, kas nad teevad poppi või mitte. Nad ei suudaks lõpetada õppimist ka siis, kui tahaksid. Teine võimalus on määratleda haridus ühena inimese püüdlustest, mis erineb ülejäänud inimtegevusest selle poolest, et seda tajutakse väärtuslikuna, see viib kõrgemate teadmiste ja mõistmiseni ning on vähemalt osaliselt teadlik protsess (vrd nt ajupesuga, mis võib ju samuti olla väärtuslik ning viia teadmisteni).

Mänguruumi on muidugi ka esimese määratluse korral. Tulevikuharidusest kõneledes võiks jutustada koolimajadest või koolikorraldusest, õppekavadest, -vahenditest, -meetoditest, -sisust, õpetaja rollist, koolide organisatsioonikultuurist jne. Teine määratlus hõlmaks endas rohkemat kui institutsionaalne kooliharidus. Saaks jutustada nn varjatud õppekavast, neist väärtustest, uskumustest ja hoiakutest, mis kujunevad juhuslikult, üheski õppekavas või õpetaja tööplaanis kirjeldumata. Lisaks võiks haridust laiemalt määratledes käsitleda kõike, mis seostub kodu või kogukonna mõjuga, kultuuritraditsioonidega, rääkimata kitsamalt iseõppimisest (YouTube’i-haridus, MOOCid jm).

Nagu märkasite, hoidun ma ütlemast, missugune on minu arvates haridus kümne või kahekümne aasta pärast. Siiski tahaksin markeerida kaht trendi. Esiteks mõistetakse haridust üha laiemalt ja seetõttu institutsionaliseeritakse üha rohkem seda, mis oli varem teadvustamata või kodu kanda. Kodu vastutuse institutsionaliseerimist toetab muidugi ka egalitaarsuspüüe, soov sotsiaalmajanduslikust taustast tulenevaid erinevusi vähendada. Seda, mida nii hariduse kui ka ülejäänud sotsiaalse reaalsuse institutsionaliseerumine kaasa toob, on kirjeldanud suurepäraselt austria-juudi filosoof Ivan Illich[2]. Teise optimistliku trendina määratleksingi tihedama koostöö kodu ja kooli vahel, milleni on viinud küsimus vastutajast. Selle trendi pessimistlik kaksikvend, jätkuv kodu mõju vähenemine, oleks üsna orwellilik stsenaarium.

Nagu ehk samuti märkasite, pole ma veel jõudnud ka tuleviku määratlemiseni. Mis aga loodetavasti on saanud selgeks: arutelu hariduse tuleviku üle viib rappa. Ja isegi kui kõik nähtused korralikult piiritleda, on enamik teisi rabas ja arutleja üksi kuival. Seetõttu on hoopis huvitavam küsida, mis on hariduses varem muutusi põhjustanud? Kuigi sellest, mis toimus minevikus, ei saa järeldada midagi kindlat tuleviku kohta, võib olnu põhjal siiski veidi julgemalt ennustada.

Tihti on lihtsam kirjeldada seda, mis ei ole muutusi kaasa toonud. Kui praegu on moes rääkida aktiivõppest, enesejuhitud õppest, vastutusest ja vabadusest, siis hariduslugu tundvad inimesed teavad, et säärased püüdlused olid paljudel koolidel ja õpetajatel ka näiteks eelmise sajandi kahekümnendatel või kuuekümnendatel. Kuigi traditsiooni tundmine aitaks palju energiat kokku hoida, on praegusel uuenduslainel üks oluline uus kvaliteet: me teame palju rohkem sellest, mis toimub ajus, kuidas inimene õpib või mis mõjutab motivatsiooni. Väljakutse on neid teadmisi kasutada ja ühendada neid hariduse selle osaga, mida ei saa mõõta või mudeldada.

Muutused on ikka olnud kahesuunalised: uued ideed hariduse seest ning keskkonna mõju. Innovaatilised mõtted on seejuures samuti tihti reageeringud välistele muutustele, olgu siis selleks, et kriisi lahendada, kohaneda või muutustele vastu seista. Kahjuks või õnneks on aga peamiste muutuste taga nn mustad luiged – sündmused, mida ei saa ennustada, kuid millel on olulised tagajärjed. Haridusuuendajate tahe ja mõttelend sörgivad tihti ümbritseva sabas või on piiratud ressursside ja bürokraatia kammitsetud.

Võiks ju loota, et uus ja parem haridus sünnib teadustöö tulemusel, kuid kahjuks on suurem osa akadeemikutest samuti nendesamade ressursside ja bürokraatia mängukanniks. Ühelt poolt ei lase projektipõhine teadusrahastus tegeleda tervikuga, teisalt suunab pragmatismitaotlus käsitlema haridust tööjõuturukeskselt. 21. sajandi oskused, elukestev õpe, kriitiline mõtlemine – kõike seda on tarvis, et tööturul hakkama saada! Hariduse humanistlikust mõõtmest, haridusest kui eneseloomisest või eneseaktualisatsioonist rääkijaid suunatakse kohvikusse unistama.

Niisiis muudab haridust ilmselt see, mis tuleb. Ja ilmselt jääb haridus alati muust elust-olust põlvkonna või paari jagu maha. Ja seetõttu jääb alati soov millegi enama järele ja tunne, et haridus on kriisis ning piisab suurest soovist ja usust ning parem maailm ongi võimalik. Jääb vaid üle oodata, mida toovad kaasa isesõitvad autod, meie metsade puupõllustumine, maavanaemade hääbumine, Brexit, Õnnepalu uus romaan või suurepäraste PISA testi tulemuste ajel Eestit külastavate haridusteadlaste ja -ametnike tagasiside. On igatahes, mida oodata!


[1] Toomela, Aaro 2016. Kultuur, kõne ja minu ise. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
[2] Enamik Illichi tekste, nt „Deschooling society”, on veebis tasuta ja legaalselt loetavad.

Indrek Lillemägi on endine eesti keele ja kirjanduse ning filosoofiaõpetaja. Nüüd juhib ta Eesti kõige värskemat kooli. Liigub jala, loeb ja kirjutab.