Ajastul, mil graafilise disaini programmid on kättesaadavad peaaegu kõigile, näeme iga päev muljetavaldavaid teoseid. Siirama sideme loomise praktika nõuab aga teistsuguseid tööriistu ja valikuid. EKA graafilise disaini osakonnas sündinud Dear Friendi projekt valis selleks posti pandud A3.

Sandra Nuudi jaanuarikuise kirja algus. Illustratsioon: Martina Gofman

Kui 2017. aastal koos Ott Kagoverega Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini osakonnas tööd alustasime, oli koosolekutel ja mujal juttu sellest, kui vähe ilmub disainikirjutust. Meie ühisväljaanne nimega Dear Friend sündis 2018. aasta lõpus just sellises kontekstis – tundsime, et soovime astuda väikese sammu disainist ja visuaalkultuurist kirjutamise arendamise suunas ning andsimegi 2019. aasta alguses välja oma esimese numbri. Kuidas näeb välja üks isiklik kiri avatud lugejateringile?

Kui uurisime, kuidas teha hallatavat kirjutamis- ja kirjastamisprojekti, meenus meile arhitekt Jack Selfi Fulcrum. Fulcrum oli nädalaleht, mida anti aastatel 2011–2014 välja sada numbrit. See ilmus värvilisel paberil veidi väiksemas formaadis kui A4 ja seda trükiti risograafil. Fulcrum nägi vaeva, et arendada arhitektuurist kirjutamise kultuuri nii Architectural Associationi koolis kui ka mujal ning tegeles selliste teemadega nagu võlg, prekaarsus ja võrdsus. Oma kuju otsides laenas Dear Friend Fulcrumilt vormi: risograafil trükitud väljaanne ühel lehel, mille ühel poolel on tekst ja teisel visuaal.

Dear Friend ei saanud ilmuda veebis või uudiskirjana, arvestades asjaolu, et me loeme e-kirju rutiini osana – soovisime, et Dear Friendi kogetaks sellest väljaspool. Trükitud kujul jõuab see lugeja postkasti kokkuvolditud A3-formaadis kirjana. Saatmiseks voldime kirjad kollektiivselt kaks korda kokku ja kleebime neile aadressikleepsu. Esimestel kordadel kasutasime kileümbrikku, kartes, et kiri läheb mustaks, kuid läbipaistev ümbrik hakkas meile kiiresti ülearune tunduma. Näpu- ja templijäljed on osa sellest, kuidas see peaks välja nägema.

Dear Friend kuulub eksperimentaalse kirjastamise ja kirjaformaadis väljaannete hulka. Nüüdisaegsete projektide näitena võiks tuua kunstnik Martha Jageri Amsterdamis väljaantava projekti Dear,. Dear, ilmub korraga mitmes ümbrikus ja võib sisaldada kirja, luuletust või midagi muud. Dear, püüab luuletajaid, kirjutajaid ja kunstnikke lugejatega ühendada ning luua lähedust ajal, mida iseloomustavad üksindus ja eraldatus – Jager käivitas projekti just koroonapandeemia ajal, kui tema kureeritav luule- ja kirjanduskeskus Perdu oli suletud ja ta püüdis posti teel oma publikuni jõuda.

Näpu- ja templijäljed on osa sellest, kuidas kiri peaks välja nägema.

Projekti Dear, ühendavaks visuaalseks elemendiks on templijälg ümbrikul ja iga number ilmub uue templijäljega. Seda saadab mõni efemeerne lisandus, nagu kleebis, sedel, joonistus, foto või muu objektike. Amsterdamis tegutseb veel teinegi ümbrikus väljaantav projekt nimega The Remote Archivist, mis on de Appeli kaasaegse kunsti keskuse arhiivi trükis. Nende eesmärk on heita valgust institutsioonis toimuvale ja selle materjalidele. Ühelt lehepoolelt leiab kirje de Appeli arhiivist – olgu see siis aastatetagune või alles hiljutine. Need uued The Remote Archivisti „kirjad” viitavad omakorda dokumenteerivatele lendlehtedele, mida de Appel saatis oma lugejaskonnale 1970ndatel, mälestades postkastist „päris” kirja väljavõtmise rõõmu. The Remote Archivisti ümbrikust, mida kujundab de Appeli graafiline disainer Bardhi Haliti, kukuvad välja väikesed järjehoidjad, kleepsud, postkaardid ja muu.

Dear Friendi kirja, mida iseloomustab kunstnik Rexi loodud fondiga Cap Sizun värviline suurtes tähtedes tekst „Dear Friend” kirja alguses, kujundab Ott. Kõigi kirjade tekst on laotud tähedisaineri Andree Paadi loodud kirjatüübis Ladna, mille kujundus on mõjutatud Eestis leiduvate nõukogudeaegsete tänavasiltide kirjast. Oti sõnul on Ladna üks väheseid korralikke kohalikke fonte, kuigi ka see oli alguses poolik ja Andree lõi jooksvalt uusi kirjamärke. Ladna puhul jäävad silma s-tähed, mis hõõruvad üksteise vastu nagu lähedased sõbrad, ja kandiline g, mis püüab seltskonnas silma paista.

Mai Bauvaldi illustratsioon „Symbiotic Community” 2021. aasta aprilli kirjale

Aastatel 2019 ja 2020 palusime kirjutajatel ise kirja kaanele visuaali valida või kujundada. Nende hulgas on nii isiklikke fotosid, pilte ümbrusest, selfisid, kollaaže kui ka kuvatõmmiseid lemmikfilmidest või muusikavideotest. Fotode tegemine, teistele näitamine ja nendest rääkimine on olnud alati ühise tähenduse loomise vahendid.[1] Kuigi meile meeldisid kirjutajate valikud, soovisime kaastöö tegijate ringi laiendada. 2021. aastal kutsusime visuaale looma EKA graafilise disaini osakonna lõpetajad. Disainer Mai Bauvald, kellel palusime kujundada kaane kolmele kirjale, kasutas kahe esimese (minu ja Sheere Ng oma) puhul fotomaterjali. Kas tänu kasvanud julgusele, tugevamale sidemele projektiga või soovile suhestuda visuaalsete trendidega, aga on näha, et kolmas, Maarin Ektermanni kiri on Mai rohkem käivitanud. Ta on loonud tumeda stseeni pealkirjaga „Symbiotic Community”, kus kivide vahelt kõrgub kasepuu, mille võra moodustab tilkuva hälli, ja kõik on omavahel sümbioosis. Kui Mai töö on digimaal, siis Martina Gofmani kaas Saara Hannuse kirjale on joonistus. Martina kirjutas oma pildi kohta, et seal ilmutavad end sõltuvussuhted nagu Saara kirjas: „Põlev kardin sümboliseerib pimedat leina ja oskamatust lahti lasta ning tilkuv nisa sõltuvust teisest inimesest.” Kirja visuaalne pool laseb autoreil end kellegi teise sisendile toetudes visuaalselt avada ning samal ajal ka end kunstnikuna avastada, luues kollaaže, joonistusi, digimaale ja muud.

Neid kirju luuakse intiimsetes tingimustes, kollektiivselt pisikestes tiimides, väikeses koguses, paljuski käsitsi, kasutades olemasolevaid vahendeid ja materjale sooviga läheneda üksteisele mõtte ja materjali kaudu. Dear Friendi visuaalid on kogukonna looming, kirjalik ja visuaalne platvorm, mis on sündinud koostöös katsetades, eksides ja edenedes.

[1] Lobinger, V.; Tarnutzer, L. 2021. What is visual intimacy? Mapping a complex phenomenon. – MedieKultur. Journal of media and communication research, nr 37 (70), lk 158.

Sandra Nuut on kuraator Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis. Varem on ta töötanud Eesti Kunstiakadeemias ja New Yorgis galeriis Chamber.