Eesti Kunstiakadeemia õppeaasta lõpetab lõputööde festival TASE, mille üheks osaks on portfooliote tagasisideüritus Portfolio Café, tuues kokku värsked lõpetajad ja professionaalid kunsti- ja disainivaldkondadest. Pandeemia tingimustes arutles Portfolio Café tiim (Sandra Nuut, Kulla Laas ja Madis Luik) kahe eksperdi, Corina Apostoli ja Maryam Fanniga kunsti- ja disainihariduse hetkeseisu teemadel.

Ülevalt vasakult: Madis Luik, Sandra Nuut, Kulla Laas, Corina Apostol ja Maryam Fanni

Sandra Nuut: Töötame kõik kunsti- ja disainivaldkonnas, kuid meie taust on erinev. Milline on teie taust ning kuidas on see seotud kunsti- ja disainiharidusega?

Corina Apostol: Töötan praegu Tallinna Kunstihoones kaasaegse kunsti kuraatorina. Pean ennast haridustöötajaks, kuid mitte tavapärases mõttes. Olen õpetanud kunstiajalugu ja kureerimist Ameerika Ühendriikides ning seal omandasin ka hariduse. Sündisin ja kasvasin üles Rumeenias, kuid poole oma elust olen veetnud USAs. Olen töötanud ka väljaspool ülikooli ja institutsionaalset maailma ning kuulun aktivistide kunsti- ja kirjastusrühmitusse ArtLeaks. Olen nendega korraldanud töötubasid mitmesugustel teemadel, alates kunstnike õigustest ja lepingutest kuni kunstiteoste tüüpide ja kunstiaktivismi ajaloolise ülevaateni. Viimati kaaskoostasin raamatu „Tee sillutamine uuele maailmale” („Making Another World Possible”), mis vaatleb üleilmses mõõtmes viimase kümnendi kunsti ja ühiskondlikku aktivismi.

Maryam Fanni: Minu taust on graafiline disain. Olen tegelenud peamiselt kultuuriasutuste trükistega ning ka kunsti- või kollektiivpraktikaga, mis on seotud disaini, ajaloo, kirjutamise, omandiga avalikus ruumis ning teemadega, mis puudutavad õigust linnaruumile. Selles mõttes on minu taust rohkem formaalhariduses. Olen praegu Göteborgi Ülikooli disaini ja tarbekunsti kõrgkooli doktorant. Juhendan magistrante ning aeg-ajalt annan tunde bakalaureusetudengitele ja ettevalmistavates kunstikoolides. Rootsis peab enne bakalaureuseõppesse astumist käima ettevalmistavas erakunstikoolis. Minu kursused ja loengud on tavaliselt seotud visuaalse kommunikatsiooni, avaliku ruumi ja kriitilise krüptograafiaga.

S.N.: Mis on kunsti- ja disainihariduse eesmärk?

C.A.: Üldkunstiharidus on suurepärane võimalus aidata õpilastel mõelda praegusest olukorrast kaugemale. Seda ütlen inimesena, keda huvitab peamiselt ühiskondlikult angažeeritud ja mitmesuguste sotsiaalpoliitiliste teemadega tegelev kunst. Leian, et loovus on üldiselt seotud kriitilise mõtlemisega. See on hädavajalik eriti nüüd, sest loovus ja kunstiharidus aitavad meil esitada keerulisi küsimusi ja mõelda kaugemale sellest, mida arvame juba teadvat. Me ei vaja ainult teadlasi, vaid ka loomingulisi inimesi. Teiste valdkondade kõige helgemad pead on sageli ka erakordselt loomingulised.

M.F.: Kunsti- ja disainiharidus on mõeldud osaliselt selleks, et koolitada asjatundjad, kes suudavad panustada nii elu kui ka ühiskonna esteetilisse külge. Lisaks on see oluline isikliku arengu seisukohast. Ideaalis võiksid kõik ühe aasta või rohkem kunsti õppida. Olen juhatuse liige mitmes ettevalmistavas kunstikoolis ning osalenud kunstikoolide akrediteerimisel. Seal on selgelt näha, et tavaliselt vaadatakse mõõdetavaid näitajaid. Näiteks seda, kui palju lõpetajatest leiab selles valdkonnas rakendust. Mulle tundub see erakordselt problemaatiline, sest paljusid kunstikoolidega seotud näitajaid pole võimalik mõõta, vähemalt mitte valdkonnas rakendust leidnud töötajate arvuna.

S.N.: Kultuuriväljal on riigil ja kunstiasutustel ning kunstil ja disainil keeruline suhe. Kas oskate mõnda kitsaskohta täpsemalt esile tõsta?

C.A.: Üliõpilasena hindasin võimalust USAs olla, sest tulin Rumeeniast, kus inimesed suunatakse juba väga noorelt eriala valima. Pead teadma, kas tahad õppida tehnikakõrgkoolis või kunstiakadeemias. USAs seevastu suhtutakse sellesse teisiti. Alguses pakutakse ülikoolis kursuseid loodusteaduste, tehnoloogia, humanitaaria ja muusika valdkonnas. Üliõpilasele antakse kaks-kolm aastat, et eriala valida. Sellest oli mulle palju kasu, sest läksin sinna õppima infotehnoloogiat , kuid lõpetasin kunstiajaloo. Mulle valmistas kõige rohkem raskusi hariduse maksumus. Kõrgharidus peaks USAs kindlasti tasuta olema, sest tegu on klassiühiskonnaga, kus parimaid koole saavad endale lubada peamiselt rikastest peredest pärit noored. Loomulikult on hiljem oluline, millisest koolist diplom pärineb. See määrab, kas sind võetakse tööle või mitte. Enamik inimesi ei saa endale kõrgharidust lubada ja see taastoodab ühiskondlikku ebavõrdsust. Kui USA eraülikoole külastada, on selge, et enamik üliõpilasi seal on väga priviligeeritud taustaga, mis on omakorda seotud ka rassiga. Stipendiume on vähe – mul õnnestus üks neist saada ja olen selle eest väga tänulik, kuid olen üks väheseid erandeid süsteemis. Hiljem õpetasin üliõpilasi, kes ei saanud tundi tulla – nad töötasid küll kahel töökohal, kuid ei saanud endale rongiga sõitmist lubada, kui auto katki oli. Mulle väga meeldib sellepärast õpetada Eestis, kus haridus on põhimõtteliselt kõigile kättesaadav. Euroopa on selle mõttes USAst kindlasti progressiivsem.

S.N.: Hetkel tundub tõesti, et Euroopas on lihtsam kui USAs, kus dekaanid ütlevad, et üliõpilased peavad õppemaksu edasi tasuma, kuigi nad ei saa tööl käia ja oleme majanduskriisi lävel.

C.A.: Need õppemaksud pole tuhandetes, vaid kümnetes tuhandetes dollarites. Kõik ei saa endale laenu võtmist lubada. Mul on palju kolleege, kes võtsid kunsti õppimiseks pangalaenu. Laenud on kuhjunud ja nad ei suuda neid oma elu jooksul kunagi tagasi maksta. Hariduse omandamine võib nullida tuleviku. Seda ei hakka ma kunagi pooldama.

M.F.: 2014. aasta Brno graafilise disaini biennaali teema oli haridus. Biennaalil astus üles Soulis tegutsev disainiduo Sulki ja Min, kes rääkisid õppetasudest. Nad esitasid muljetavaldava uurimistöö tulemusel graafikuid ja diagramme, mis näitasid muu hulgas biennaalil osalevate koolide õppemaksu taset. See oli visuaalselt mõjus viis näidata disainiväljal valitsevaid tingimusi selle kohta, kellel on võimalik haridust omandada ja kellel mitte.

Kunstiakadeemiate vastutusest rääkides meenub, et neil oli kataloogis intervjuu õpetamise kohta Lõuna-Koreas. Nad ütlevad, et suur osa nende õpilastest ei saa disainivaldkonnas valitseva konkurentsi tõttu sellega elatist teenida. Nad peavad oma kohustuseks kavandada ja anda kursuseid, mis ei keskendu ainult kitsastele disainiküsimustele, vaid on kasulikud kõigil aladel tegutsevatele inimestele. See on oluline lähenemisnurk, kuna näitab disaini ühiskondlikku kaasavust ja seda, mida disainiga on võimalik teha.

Näeme selgelt, et ressursid on ühiskonnas ebaühtlaselt jaotunud ning see hõlmab ka kunsti ja kunstiharidust. Nagu Corina ütles, pole paljudel inimestel võimalust seda teed rahalistel põhjustel valida. Statistiliselt on kunstiharidus koos meditsiiniga Rootsis peamised haridusvaldkonnad, kus üliõpilased on pärit rikastest peredest. Kunstiüliõpilased ei esinda ühiskonna üldist läbilõiget ning see on nii demokraatlik ja intellektuaalne kui ka struktuurne ja poliitiline probleem. Kunstiakadeemiate ülesanne ei ole seda küsimust lahendada, kuid nad peavad sellele tähelepanu pöörama.

S.N.: Koolid on riigiti erinevad, kuid näeme ka sarnasusi. Kas leiate, et akadeemia on endiselt huvitav koht? Kas innovatsiooni ja katsetamist on piisavalt?

C.A.: Kontekstid on erinevad, kuid akadeemia on kindlasti huvitav koht! Nii palju andekaid inimesi on samal ajal samas kohas. Kuid see on omamoodi nagu elevandiluust torn, mida peetakse teadmiste ja maine allikaks. Akadeemia võiks olla avatum ja osaluslikum ning ühiskonda natuke rohkem kaasata, käsitledes selliseid küsimusi nagu kultuuriline mitmekesisus.

Mõnes mõttes pole ma akadeemiaga kunagi rahule jäänud ja just tundest, et midagi on puudu, asutasin ka Collective Arts League’i. Väljaspool akadeemiat ja omaalgatusena on tehtud hämmastavaid haridusprojekte. Uurisin oma doktoritöö jaoks Peterburi rühmitust Što Delat, mille liikmed asutasid kooli sotsiaalselt angažeeritud kunstile. Keegi ei palunud neil seda teha, kuid olukord oli halb ja Venemaal ei olnud võimalik omandada kaasaegsele kunstnikule vajalikku kriitilise mõtlemise oskust. Sealsetes kunstiakadeemiates õpitakse, kuidas jäljendada suurmeistreid, imelist uusklassitsistlikku kunsti ja maastikumaali. Što Delat üritas kasutada detsentraliseeritud mudelit, mis oleks avatum ja kaasavam. Nende juures viibimise kogemus innustas mind. Keegi ei õppinud hinde ega diplomi nimel. Kool andis välja sümboolseid diplomeid, mida keegi teine ei tunnusta. See oli pigem kunstiline žest, teistsugune koosolemise vorm. Alternatiivsetel õppeasutustel on pikk ajalugu, näiteks Black Mountaini Kolledž. Olen alati mõlema maailmaga seotud olnud ja leian, et üliõpilased peaksid mõlemaga kokku puutuma. Ütlen oma üliõpilastele alati, et nad peaksid koolist välja minema ja oma rühmitusi moodustama.

M.F.: Oleks ebaõiglane väita, et akadeemial pole väärtust. Näen selgelt ka viimaste aastate suundumust, et kultuurilise mitmekesisuse probleeme käsitletakse rohkem üliõpilaste algatuste kaudu. See on väga värskendav ja vajalik. Näiteks Stockholmis kunsti-, tarbekunsti- ja disainiülikoolis Konstfack on moodustatud üliõpilaste rühmitus nimega Pruun Saar (Brown Island), mis seab kahtluse alla kooli valgeksolemist. Nende nimi viitab koolis asuvale valge kuubi tüüpi näitusepinnale ja suhtlusruumile, mille nimi on Valge Meri (White Sea). Sarnaseid algatusi kohtab ka teistes akadeemiates. Veel üks näide Stockholmist – üks Stockholmi Kuningliku Kunstikõrgkooli kursus otsustas oma näituse korraldada kooli asemel ametiühingu ruumides, kuna nad suhestusid pigem ametiühingute liikumise ja töölisklassi ajalooga kui vabade kunstidega. Nende strateegia oma seisukoha esile tõstmiseks oli valida ruum, mis seda edasi annab.

C.A.: Olen näinud kolleege, kes teevad olulist tööd tumedanahaliste ja Aasia kogukondade dekoloniaalse ja kustutatud ajalooga. Mõnda neist pole akadeemiliselt edutatud, kuna nad ei avalda eelretsenseeritavates ajakirjades ega tee kaanonile vastavat teadustööd. On hiilgavaid inimesi, kellele ei anta tenuurikohta või kes jäävad oma tööst ilma, kuigi üliõpilased ütlevad, et nad on suurepärased õppejõud. Ma ei tea, kas see käib ka Eesti kohta, kuid USAs peavad õppejõud olema avaldanud raamatu mõne suurema akadeemilise kirjastaja juures ja kui see pole eelretsenseeritud, siis ei lähe see arvesse. Jätkame ebavõrdsuse taastootmist, kuid kunstiharidus peaks olema teistsugune.

S.N.: Kas peaksime proovima ühendada selle nii-öelda elevandiluust torni alternatiivsete ja muude kunstiharidusruumidega või peaksid need jääma paralleelseteks?

C.A.: Soovitan üliõpilastel minna elevandiluust tornist välja. Mõnikord on kunstiväljalt võrsuvad algatused akadeemiaga vastuolus ja leian, et see on hea. Edasiliikumiseks on vaja vastuolusid ja erimeelsusi.

M.F.: Olen nõus, et mõlemad on vajalikud, ja me ilmselt ei tohiks paluda ametlikel asutustel muutuda omaalgatuslikeks ega millekski muuks, kuna vajame ka neid struktuure. Kuid muidugi võiksid nad olla progressiivsemad. Tähtis on, et kultuurimaastik oleks elav ning akadeemiat ümbritsevad väljad ja mitteformaalse õppe vormid on selle olulised osad. Need ei ole mitte lahendustele suunatud ja rahalistest piirangutest lähtuvad, vaid pigem protsessipõhised kohad. Kahjuks seisame Stockholmis praegu koroonakriisi ajal silmitsi olukorraga, kus kohalikud poliitikud soovivad teha kärpeid väiksematele omaalgatuslikele kultuuriasutustele eraldatud toetustes. Kõik soovivad sellel keerulisel ajal toetust saada, kuid näeme, et toimub vastupidine.

S.N.: Mainisite pandeemiat – oleme COVID-19 tõttu tõepoolest jõudnud kaugelu, -õppimise ja -õpetamise ajastusse. Mis on teie töös muutunud?

C.A.: Minu jaoks on see pandeemia nii tervise kui ka ärevuse pandeemia. Ma ei usu, et keegi tunneb end praegu suurepäraselt, kuid huvitav on näha, et kunstiökosüsteem endiselt toimib ja inimesed tulevad välja uute algatustega ja käivitavad uusi platvorme, et kohaneda selle uue eneseisolatsiooni ajajärguga. Oleme Tallinna Kunstihoones käivitanud virtuaalse näituseplatvormi ja kuraatorid on koos kunstnikega korraldanud veebituure. USAs tühistati esimese asjana muuseumite haridusprogrammid, mis on suur viga. Vajame praegu publikule suunatud programme. Näiteks Tallinna Kunstihoone haridustiim on käivitanud programmi „Kas kunsti saab?”. Ühelt poolt ei suuda digitaalne kaasamine siiski minu jaoks asendada tegelikku inimsuhtlust, näiteks muuseumis või klassiruumis kohtumist – igatsen teiste inimeste seltskonda ja sellega kaasnevat rõõmu. Samas on kunstiharidus oluline ning neil segastel ja traumaatilistel aegadel on võimalik isegi veebiplatvormi vahendusel pakkuda turvatunnet ja inspiratsiooni. Selle abil saab jagada teavet, ühiselt arutleda ja mõelda, kuidas kriis üle elada. Kas tahame naasta tavaelu juurde või kasutada võimalust elu ümber korraldada?

M.F.: Doktorandina töötan omapäi ka väljaspool pandeemiat. See uus olukord toob esile neid lohutavaid hetki, mis aitavad üle elada väitekirja kirjutamise üksildast ja üksluist protsessi. See kehtib nii ülikoolitöötajate kui ka kehvemates tingimustes töötavate vabakutseliste kohta. Ühtäkki töötavad kõik samamoodi. Loodan, et õpime edaspidi töö ühiskondlikku mõõdet paremini teadvustama.

S.N.: Meie jaoks Eesti Kunstiakadeemias on selge, et lõputööde näitus TASE ’20 tuleb kahel kujul (veebinäitus avati 19. juunil ja näitus EKA õppehoones tuleb 17. augustil*). Kuidas teie arvates mõjutab teoseid ja näitusi nihe digimeediumi suunas?

C.A.: Tallinna Kunstihoonel vedas, sest hakkasime virtuaalset näituseplatvormi arendama juba eelmisel sügisel, kuna olime saanud toetust, et muuta oma näitused kättesaadavamaks inimestele, kes ei saa meid külastada. Esimesena võtsime selle kasutusele näituse puhul, mis käsitles kunsti ja ligipääsetavust. Uus olukord ei olnud meie jaoks šokk. Voogesitus ja virtuaalsed tuurid võimaldavad publikut aktiivselt kaasata. Mõnikord on mul tunne, nagu oleksin videomängus. Inimesed teevad naljakaid märkuseid, kuid esitavad ka teoreetilisi tähelepanekuid. Tundub, et see on järjekordse ülemaailmse internetiajastu algus, kuid nüüd on erinevus, et oleme sunnitud veebis kogunema. Veebi- ja tänavatasandi eristamine ei tundu enam niivõrd asjakohane. Kui vaadata asja veidi optimistlikuma nurga alt, siis veebiruum aitab kinnistunud narratiive raputada. Kuid veel on liiga vara teha järeldusi. Kõik alles hakkab kuju võtma. Näeme nende muutuste mõju veel pikka aega.

M.F.: Mind hämmastavad kõik need võimalused, mida meile ühtäkki pakutakse. Kultuuriasutused annavad endast parima, et muuta enda tegevus veebis kättesaadavaks. Tore, et neid jõupingutusi tehakse praegu, sest niimoodi saavad need jätkuda. Samuti arvan, et virtuaalsus täiendab, mitte ei asenda. Teosed, mis on tehtud digitaalse ruumi jaoks, on üks asi, kuid paljud kunstiteosed ei ole teadlikult selle jaoks loodud ja seega on meil paratamatult neile ainult vahendatud juurdepääs.

Olen eemalt jälginud Londoni Kuningliku Kunstikolledži üliõpilaste meeleavaldust, mis algas, kuna kool keelas üliõpilastel füüsilise lõputööde näituse korraldamise, soovides selle ainult digitaalse näitusena lahendada. See põhjustas palju rahulolematust: koolil on suured õppetasud, mistõttu paljud üliõpilased nägid seda vastuolulise ja traumaatilise sammuna. Üliõpilased kritiseerisid veebipõhist kunstiharidust, sest olid kuninglikku kunstikolledžisse tulnud teiste ootustega.

Samuti seisame silmitsi peavoolu arusaamaga selle kohta, mida internet endast kujutab. Peame selle narratiivi enda jaoks uuesti läbi mõtlema. See narratiiv pole demokraatlik ega juurdepääsetav ja on väga haavatav. Need digitaalse ruumi eetika ja õigluse küsimused leiavad loodetavasti rohkem käsitlemist, kuna sõltume internetist.

S.N.: Peaaegu kõik Eesti Kunstiakadeemia üliõpilased peavad lõpetamisel esitama digitaalse portfoolio. Mis peaks olema portfoolio eesmärk?

C.A.: Mulle meeldib näha inimesi, kes oskavad oma mõtteid sõnastada, mind huvitavad nende isiksus ja mõtted, mitte portfoolio kui selline. Saan aru, et tegu on abivahendiga, kuid minu jaoks pole see kindlasti kõige olulisem. Praegu on meie elus ainulaadne hetk, kus asjad, millele varem tuginesime, tuleb tõesti ümber mõtestada. Peame esitama laiemaid küsimusi, näiteks, miks peaks tänapäeval kunstnikuks pürgima? Milline on kunstniku roll selle trauma küüsi sattunud ühiskonnas? Mida me kunstiakadeemialt õigupoolest soovime ja millised teadmised on kunstnikuks saamiseks olulised?

M.F.: Portfoolio on vaid üks töövahend. Ühest küljest on see vahend oma loomingu jagamiseks teistega. Sõltuvalt tööst võib tavapärane portfoolio enam-vähem sobida ja kui ei sobi, siis pead endale sobiva lahenduse leidma. Teisest küljest on see vahend töö arhiveerimiseks ning aja möödudes uute seoste ja tähenduste leidmiseks. Arvestada tuleb sellega, mis on portfoolio eesmärk, milline on üliõpilase looming ja mis formaat sellega sobib. Olen saanud formaalhariduse graafilise disaineri ja illustraatorina ning meid julgustati tegema nahkköites portfoolioid. See formaat polnud minu jaoks mõistlik ning mul oli vaja leida portfooliole enda jaoks mõttekas lahendus. Printisin lõpuks välja avalikest üritustest tehtud fotod ning panin need raamatukogudes ja arhiivides kasutatavatesse arhiivikarpidesse. Kuraatoritega kohtudes võtan oma karbi kaasa ja räägin neile lugusid projektidest, millega olen seotud olnud.

C.A.: Parim nõuanne on leida endale sobiv lahendus, mis kõige paremini sinu isiksust ja mõtteid edasi annab. Selleks ei ole kindlaksmääratud valemit ega malli ning sul tuleb portfoolio kohandada vastavalt enda vajadustele. See on küll klišee, aga tuleb mõelda väljaspool raami. Ära kasuta oma loomingu esitamiseks internetist leitud kujundusmalle.

Kulla Laas: Kas teil on jagada mõnda praktilist, teie enda kogemustest pärinevat nõuannet õpetamisel? Mis võiksid olla näiteks head tööriistad, mille abil üliõpilasi omavahel arutlema saada ja suunata seejuures neid isikliku kriitilise arvamuse kujundamisel?

M.F.: Keele- ja kultuuritõkked on probleem, millest läbimurdmiseks peame lahenduse leidma. Näiteks Rootsiga võrreldes on Ameerika märksa rohkem sõnalisel eneseväljendusel ja arutelul põhinev kultuur. Kultuuriline kontekst määrab, kuidas tõlgendatakse vaikimist – kas sel on tähendus või nähakse seda rumalusena – ja kas paljusõnalisust tajutakse rünnakuna. Peaksime olema tähelepanelikud ja avatud, sest meie arusaam suulisest suhtlusest on kultuuriliselt määratletud.

Mulle meenuvad kohe feministlikust liikumisest ja konsensusmeetoditest lähtuvad praktikad. Dekoloniaalse pedagoogika meetodid põhinevad sageli põlisrahvaste, näiteks põlisameeriklaste tavadel. On konkreetseid tööriistu, mida olen oma õppetöös palju kasutanud, näiteks alustan alati avatud vooruga, kuna sageli on tegemist ruumi, sõnalise ruumi jaotamisega. See toimib soojendusena, kus kõik saavad midagi öelda ja hiljem on vestlusesse sisenemise lävi madalam. Teine meetod on pakkuda erinevaid vastamisviise, näiteks suulist või kirjalikku. Sobivaid meetodeid võib leida näiteks Paulo Freire’i radikaalse pedagoogika käsitlustest ja võib-olla isegi Jacques Rancière’i raamatust „Võhiklik koolmeister” („Le Maître ignorant”).

S.N.: Veel üks suur küsimus…

C.A.: Me lahendame selle kriisi siinsamas!

S.N.: Kuidas liikuda edasi, mõeldes kõikidele neile küsimustele, mida oleme täna arutanud? Milline võiks olla tulevik?

C.A.: Minu jaoks algab tuleviku ettekujutamine just selliste vestluste pidamisest ja küsimuste esitamisest, nagu milliseid teadmisi on heaks kunstnikuks või disaineriks saamiseks nüüd vaja ja kuidas neid teadmisi hinnata. Hariduses pannakse liiga palju rõhku arvandmetele. Loomeväljal see ei toimi. Sarnaselt võib küsida, kes teevad otsuseid selle üle, mis on mõttekas ja mis mitte. Oleme olukorras, kus näeme masinavärkide ja süsteemide taaskävitamist. Uuesti alustades peame endalt küsima, kas tahame sama, mis oli enne. Kriisi tulemusel kirjutatakse reeglid ümber ja võib-olla on parem mitte jääda samade maailmavaadete ja arvamuste juurde kinni. Nagu enne ütlesin – vestelge omavahel sellest, kuidas asju teisiti lahendada, kaasake teisi ja mõelge koos.

M.F.: Kollektiivne mõtlemine on kindlasti võtmetähtsusega. Meil peab olema terviklikum vaade ja lähenemisviis ning peame rääkima rohkem ressursside jaotamisest ja ka kunstiharidusest selle osana, mitte eraldiseisva küsimusena. Haridusküsimused on seotud eluaseme, töötingimuste ja kõigi teiste ühiskonna osadega. Kõik peaksid olema häälekamad ja esitama küsimusi. Samuti on oluline vabaneda loovuse ja üksikisiku edu müüdist, sest neid mõisteid kasutatakse selleks, et individualiseerida ning meid haavatavamaks ja üksildasemaks muuta. Londonis tegutsev kultuuriteoreetik Angela McRobbie on kirjutanud loovusekriitikast ning sõnab, et Suurbritannias on kultuuritööstuse abil toimunud töötingimuste lammutamine. Seda on oluline meeles pidada, et loomealal vabakutselise ideaali mitte omaks võtta. Konkreetsemas mõttes on näha üleilmse suundumusena kinnisvara väärtuse kasvu. Kunstiakadeemiad peavad oma vara ja ruume kaitsma. Rootsi ja ka Soome kunstiakadeemiates on stuudiote pind vähenenud. Digitaalset ja füüsilist keskkonda võrreldes peame kaitsma ja rõhutama füüsilise ruumi olulisust.

Eesti Kunstiakadeemia Portfolio Café toimub 20.–21. augustil 2020 veebi vahendusel. Portfolio Café eesmärk on võimaldada noortele kunstnikele ja disaineritele professionaalset tagasisidet. Sel aastal ootab sündmus osalejaid ka välispoolt Eesti Kunstiakadeemiat. Eelregistreerimine toimub siin.

Teksti tõlkis inglise keelest Martin Rünk