Ajal, mil lääne muusika oli Eestis veel defitsiit, levis melomaanide hulgas muusikaustikute, plaadivahetuse ja -kopeerimiskultuur, mis kandis endas ka protestivaimu nõukogude igapäeva vastu.  

Olin vast 8-aastane, kui vanavanemate juures oma onu kirjutuslaua sahtlites sobrades smaragdroheliste kaantega märkmiku leidsin, mille kaanel seisis kulunud Rock Summer 1991 kleeps. Selle sissekanded olid tehtud 90ndate esimeses pooles ning igal lehel oli kirje ühe ansambli või artisti albumi kohta. Samasuguse struktuuriga olid igal lehel artist, album, aasta ning lugude pealkirjad. Mõnede kirjete puhul olid märgitud bändiliikmed ja märkmiku lõpus ka „Smells Like Teen Spiriti”, „Enter Sandmani” ja mõne teise laulu sõnad. Tema sõnade kohaselt oli märkmiku sisu maha kirjutatud kellegi teise Tallinna poisi kaustiku põhjal, sest minu onu elas maal, kuhu plaadid sellisel määral ei jõudnud.[1] Kuna teadsin tänu oma onule juba üht-teist rokkmuusikast ja tundsin mõned nimed vihikus ära, pakkus see kogumik mulle palju huvi ning üritasin paarile viimasele lehele märkida ka enda CD-plaadid, üldse mitte tajudes ja teadvustades selle esialgset tarvet ja konteksti.

„Plaadimäel näeme!”

Samal ajal kui kurikuulus Soome televisioon õõnestas Nõukogude Eesti popkultuuri oma värviliste lääne telesaadete ja kangelastega, nagu „Dallas” ja „Ritari Ässä”,[2] eksisteeris omamoodi rinne ka melomaanidel ja plaadikogujatel. Nemad kohtusid pühapäeviti kell 12 plaadimäel, kus toimus iganädalane vinüülplaatide vahetus. Plaadimäe traditsioon sai alguse aastal 1975 Niguliste kiriku kõrval platsil ning kolis Harjumäele 1980. aastal. Pühapäeviti plaadimäel kauplemise traditsioon, küll aga vähemal määral, on säilinud tänaseni.

Melomaan Mati Kadu meenutas intervjuus, et võtta osa plaaditehingust plaadimäel, pidi sul endal olema ainult üks vinüül, mida sai kellegi teise oma vastu kuni nädala pikkuseks perioodiks vahetada. Selle ühe vahetuse kaudu hargnes lahti võrgustik, kus üks vinüül reisis mitme inimese vahel käest kätte. Pühapäeval plaadimäele minek oli kohustus, et laenatud vinüül pärast kopeerimisrallit omanikule tagastada. Vahetuse periood oli mõni päev kuni nädal, mille jooksul salvestati vinüül endale lindi või kasseti peale, kuna vinüülplaate ei olnud võimalik kopeerida. Plaadikogujatel oli tavaliselt märkmik või kaustik, kuhu märgiti üles ka lugude nimed, esitaja, aasta jms info, mis oli vinüüliümbrisel saadaval, et hilisemal kuulamisel oleks teada, millega on tegu.

Vinüülid jõudsid Eestisse kas välismaal elavatelt tuttavatelt, välismaale pagenud sugulastelt posti teel või saadeti meremeestega. Mõned välismaalt saadetud plaadid võeti ka võimude poolt ära, nagu näiteks Iron Maideni „Powerslave”, kus loo „Aces High” alguses kõlab Winstoni Churchilli kuulus D-Day kõne. Plaate osteti ja müüdi väga harva, kuna näiteks ühe The Beatlesi vinüülplaadi hind võis olla samas suurusjärgus poole kuupalgaga. Lisaks olid Tallinnas ka mõned põrandaalused helisalvestamise stuudiod, kus sai seitsme kopika eest minuti jagu salvestada. Neis stuudiotes olid kataloogid albumitega, mille sai lasta endale mõnel hangeldajal, kelle käest rohkem plaate läbi käis, hea kvalideediga lindilt lindile salvestada.[3] Ka need albumid leidsid oma koha märkmikutes. Märkmikud omasid tol ajal ka kataloogi funktsiooni, andes aimu, millised plaadid sul olemas on, millised on puudu ja mis kõik sinu käest juba läbi on käinud.

Ambivalentne lääs nõukogude igapäevas

Arvestades Nõukogude Liidu ja läänemaailma vahelist konflikti külma sõja näol, ei vaadatud lääne muusikale alati viltu. Vahetult enne II maailmasõja lõppu seostati ameerika džässi just võiduga ühise vaenlase, Natsi-Saksamaa üle. Vaatamata sõjajärgsele avatusele, muutus džässmuusika tabuks kosmopolitismivastase kampaania ajal aastal 1946, mille kuulamine ei pakkunud ametivõimude sõnul Nõukogude Liidu kodanike südameile ja mõistusele mitte kui midagi.[4] Sellegipoolest ei olnud läänelik džässmuusika kunagi Nõukogude Liidus päriselt keelatud, vaid pelgalt põlatud, mis kehtis ka teistele žanritele. Defitsiidis olevate lääne kaupade kopeerimist ja jäljendamist viljeleti kogu nõukogude perioodi vältel, mis muutus NSVL noorte identiteedi osaks, mida antropoloog Alexei Yurchak nimetab „kujuteldavaks lääneks”. Üheks esimeseks läänt imiteerivaks liikumiseks Nõukogude Venemaal oli stilyagi. See oli üsnagi väike trendikaid läänelikke riideid kandev noorte subkultuur 1940ndatel, kes kõik pidid oma riided endale ise looma, matkides Ameerika filmides nähtut. Nõukogude meedia kirjeldas stilyagi liikmeid harimatute logarditena, kellele saadeti oma silmapaistva riietuse tõttu sappa Komsomoli patrulle.[5] Lääne heliplaatide kopeerimine algas samuti juba külma sõja algusaastatel Peterburis meetodiga, kus plaadikirjutusaparaadi abil pressiti muusika plastikust röntgenipiltidesse nagu vinüülplaate, seetõttu sai see ka omale nimetuse „muusika kontidel” või „muusika ribidel”. Plaatide trükkimisega vahele jäänutele määrati vahel ka mitmeaastaseid vanglakaristusi. Palju populaarsem viis muusika levitamiseks oli järgnev, magnitizdat’i nime kandev nähtus, kus heliplaate kopeeriti lindilt lindile, ning kassetikultuur pärast seda.

Plaatide kogumine ja kopeerimine Nõukogude Eestis

Plaatide kogumine ja muusika ümbersalvestamine muutus 80ndatel omamoodi subkultuuriks ja elustiiliks, mis oli noorukite igapäevane tegevus. See oli põnev ja sellega kaasnes pidev avastamisrõõm. Subkultuurist osa olemine oli protest nõukogude igapäeva ja normaalsuse vastu. Sotsioloog Airi-Alina Allaste sõnul ei teki subkultuurid vaakumis ega autonoomses ruumis, vaid on alati mõjutatud välistest, neid ümbritsevatest faktoritest ning vastasmõjust. Uus muusika, mis tuli välismaistest raadiojaamadest, ning Soome TVst nähtud stiil presenteerisid alternatiivset maailma, mis aitas vastanduda nõukogude igapäevale ning oma vanemate generatsioonile.[6] Plaadikogumine kui subkultuur ühendas paljusid teisi ja väiksemaid liikumisi. Plaadimäel käisid koos punkarid, rokkarid, metalhead’id, depeche’i tüübid (peamiselt new wave’i austajad) ja muud väiksemad grupid.[7] Vähem oli žanrilisi piiritlusi, mistõttu esinesidki märkmikes väga eklektilised kooslused. Oli ka rafineeritumaid ja kureeritumaid maitseid, aga nii mitmeski kaustikus leiduvad näited, kus raskeroki albumi kõrval särab näiteks ABBA või Kate Bushi albumi kirje. Tihtilugu olid ka albumite või artistide kirjed vigased, kuna informatsioon kirjutati maha teiste märkmikutest. Lisaks kirjutati nimesid ja tekste maha venekeelsetest väljaannetest, kus lääne nimesid kirjutati kirillitsas, lähtudes selle algupärasest foneetikast. Selle tõttu võib leida näiteid artistide nimedest nagu Gat Stewens (Cat Stevens), Julee Cunise (Julee Cruise’i asemel). Mõne puhul on albumi või laulude pealkiri tõenäoliselt valesti kas mõnest välismaa ajakirjast või kellegi teise märkmikust maha kirjutatud, mistõttu on vigasteks näideteks „Dansing Queen”, The Cure’i „Phornography”, Schramento (Sacramento) jms. 

Mati Kadu tegeles sellise plaadikogumise ja -vahetusega regulaarselt, aga selle asemel, et kirjutada märkmikusse pelgalt albumi informatsioon, joonistas Kadu endale ka iga bändi logo ja tüpograafia viimistletud täpsusega, vahenditeks värvi- ja viltpliiatsid, markerid ja harilikud pliiatsid. Kokku koostas Kadu 14 kataloogi, mis teeb koguarvuks üle 1300 albumikirje. Sellise hobiga tegeles ta umbes kümme aastat 80ndate algusest kuni 90ndate alguseni, kuni CD-d muusika tarbimise oma kättesaadavuse ja võrdlemisi odava hinnaga üle võtsid ja sellistel kirjetel polnud enam vajadust ega funktsiooni.

Originaaltüpograafia vinüüliümbrisel ning käsitsi kopeeritud versioon eksisteerivad küll väga erinevas kontekstis – esimene on illustreeriv, teine katalogiseeriv ja talletav, ent tähistavad kokkuvõttes sama eesmärki, olles peamiselt muusika informatiivseks ja visuaalseks kaaslaseks. Albumi disain aitab meil kuulatavat siduda visuaalidega, mis ühtse tervikuna mällu sööbivad. Lisaks annab albumi disain aimu, milline on see visuaalne maailm, kus see muusika võiks eksisteerida või mis seda saadab.

Ülistav kaaperdamine

DIY-kultuur on subkultuuridele väga omane nähtus, mis on tuntud just punk-kultuuris ning mis vastandub kommertskultuurile ja tarbimisühiskonnale. Eesti isetegemist on raske seostada läänemaailma DIY-kultuuri suunitlusega. Lääne DIY-kultuur seostub rohkem kriitikaga dominantse tarbimiskultuuri vastu.[8] Nõukogude Liidus seostus isetegemine eelkõige praktilise vajadusega Nõukogude Liidu defitsiidiühiskonna tingimustes.[9] Nõukogude Liidu võimetus vastata oma elanike materiaalsetele vajadustele ning inimeste iha väljendada ennast kui moodsat nõukogude kodanikku tõi enesega kaasa isetegemise. Riik propageeris samuti isetegemist, publitseerides mitmeid ajakirju esemete ise parandamiseks ja ehitamiseks.[10] Seetõttu tehti Nõukogude Eestis käsitsi lisaks kaustikutele, kasutades käepäraseid tehnilisi võimalusi nagu diapositiivide projekteerimist, ka ansamblite visuaale imiteerivaid tušijoonistusi, plakateid, T-särke jms fännikraami. DIY-kultuuri nähtusteks on ka bootleg’imine, kaaperdamine ja laenamine, kus viidatakse juba eksisteerivale sümboolikale, et anda talle uus tähendus.

Bootleg’imine ja kaaperdamine on muutunud fetišeerituks, sest seda nähakse ka esteetilise omadusena. Paljude disainerite jaoks resoneerub kaaperdamine impulsiga uurida ja taaselustada minevikku, et leida sellele uus tähendus, ning kritiseerida kaaperdades tööstusharusid, mis kunsti kaubaks muudavad.[11] Kaaperdamine ei pea ilmtingimata olema seotud isikliku kasumi teenimisega kellegi teise originaalloomingu arvelt. Näiteks Londoni firma Hypebeast, kes on kaaperdanud Palace’i brändi Tri-Fergi logo ning muutnud selle Palestiinat toetavaks sümboolikaks, mille müügi kasum läheb Palestiina noorte toetuseks. Graafilises disainis on seda võtet kasutanud Hollandi stuudio Experimental Jetset, kes nimetab oma kaaperdusi tänuavaldusteks ja kaverversioonideks. Stuudio liikmed kutsuvad end fännideks ning väljendavad seda oma töödes, näiteks projektis nimega „The Dark Side of Bauhaus”, kus nad viitavad Pink Floydi „The Dark Side of The Mooni” kuulsale albumikaanele ning Bauhausi kunstikoolile, milles kohtuvad varajane modernism ja psühhedeelne popkultuur. Üheks teiseks Experimental Jetseti ülistusprojektiks on Amsterdami grupeeringu Provo ajakiri, mille esimese väljaande 500-st trükisest aastal 1965 konfiskeeriti 400 selle anarhistliku sisu tõttu. Experimental Jetset täitis selle tühimiku, trükkides 400 puuduolevat ajakirja 46 aastat hiljem. Kui võrrelda kaustikukultuuri ja kaverversioone võib mõlema puhul täheldada originaalteose hindamist ja informatsiooni talletamist ning kinnistamist. Ühe puhul on see info leviv ja saadaval, teise puhul vastupidi. Kirg rokkmuusika vastu pidi olema nii suur, et kümme või enamgi aastat käsitsi plaate katalogiseerida. Teiseks täitsid kaustikupidajad ära informatsioonilise tühimiku, mis Nõukogude Liidu puuduste tõttu siin valitses.

Voogedastuse hall maailm

Kaustikukultuur ja plaadiringlus on jätnud endast maha jälje, mille põhjal on seda lihtne romantiseerida. Muusika kuulamise ja kättesaamisega pidi sihilikult ja igapäevaselt tegelema, sinna investeeriti hulk raha ja aega, vaadati mööda muudest kohustustest, aga muusikat ei reedetud. Võrreldes tänapäevaste muusika voogedastusplatvormide ja plaatide kättesaadavusega, tundub muusika tarbimine tolles kontekstis palju pühalikuma ja erilisena. Kõiksuguse muusika kättesaadavus tundus veel mõnikümmend aastat tagasi ahvatlev, aga infoajastu saabudes taganevad liigsest kättesaadavusest nii mõnedki. Filmiajakirjanik ja -kriitik Tristan Priimägi, kes pidas samuti kaustikuid, nentis, et tänapäeval võib muusika kuulamine vinüülidelt ja nende pimesi tellimine ilma eelkuulamiseta olla alateadlik püüd seista tänapäevase muusikavoo tarbimise vastu. Tehes teadlikke käiguvahetusi, kitsendades ja pidurdades kaasaja muusika kuulamise võimalusi teadlikult, on selle hilistatud mõju palju tugevam.[12] Albumite kujundused monotoonsetel voogedastusplatvormide kasutajaliidestes on kokku pressitud väikeseks ruudukeseks, mis ei anna edasi samasugust monumentaalsust ja detailirohkust, mida annab edasi vinüüliümbris. Lisaks puudub neil ümbrise teine külg, kuhu tavaliselt kantakse lugude nimed. Muusika omamine ja kuulamine füüsiliselt saab olla selle tarbimise orgaanilisem versioon, kus plaadid oma avastamisväärt kujundustega omavad kohta plaadiriiulis, nõuavad pisut aega, et neid mängijasse asetada ning teevad kuulamise ning vaatamise ühtseks kogemuseks. 

Just nagu plaadiümbrised, jutustavad ja kirjeldavad plaadikaustikud individuaalset retke, lugu ja konteksti, mis lisaks muusikale sellega käsikäes käis ja käib siiani. Kaustikute omanikud on siiani truud oma muusikakirele, omades massiivseid vinüüli- ja CD-kogusid. Sellest võib järeldada, et albumite kaustikutesse kandmine lõi väga tugeva sideme plaadi ja kuulaja vahel. Endised kaustikupidajad defitsiidiaega taga ei igatse, aga igatsetakse neid lisasamme, mida muusika tarbimine endas kätkes, ja tõika, et janu muusika järele tõi iga nädal inimesed ühte kohta kokku. Hetkel teeb tasapisi oma tagasitulekut CD, mida ka noored soetavad, meenutamaks oma lapsepõlve. Võib-olla jätame peagi külma voogedastuse sinnapaika, pöördume tagasi muusika füüsiliste formaatide juurde ja mine tea, äkki kanname ka oma muusikakogud hoolikalt kaustikusse.

[1] Merisaar, A. Intervjuu. 22.10.2020. Märkmed autori valduses.
[2] Teder, T. 2009. Soome televisioon oli meile hea võõrasema. – Sirp, 02.04.
[3] Kadu, M. Intervjuu. Küsitles autor, 08.12.2020. Lindistus autori valduses.
[4] Yurchak, A. Everything Was Forever, Until It Was No More. United Kingdom:
Princeton University Press, 2006, lk 166.
[5] Yurchak, A. Everything Was Forever, Until It Was No More. United Kingdom:
Princeton University Press, 2006, lk 170-173.
[6] Allaste, A.-A. Subkultuurid. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2013, lk 9.
[7] Melts, A. Suuline vestlus autoriga. 01.03.2022. Lindistus autori valduses.
[8] Duncomb, S. Notes from underground : zines and the politics of alternative culture. Bloomington: Microcosm Publishing, 1997, lk 124.
[9] Allaste, A.-A. Subkultuurid. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2013, lk 9.
[10] A, Golubev; O, Smolyak. MAKING SELVES THROUGH MAKING THINGS: Soviet do-it-yourself culture and practices of late Soviet subjectivation. – L’expérience soviétique à son apogée: Culture et société des années Brežnev: Volume II – En deçà du contrôle idéologique Déploiement des subjectivités et prise en compte des publics 2013, Vol. 54, No. 3/4 (juuli-detsember), lk 518.
[11] Schwartz, B. 2018. UNLICENSED: Experimental Jetset. – Walker Art 25.10.
[12] Priimägi, T. Intervjuu. Küsitles autor, 01.03.2022. Lindistus autori valduses.

Villem Sarapuu on muusik, muusikanohik ja graafilise disaini tudeng Eesti Kunstiakadeemias.

Tekst on kirjutatud Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini osakonnas, juhendajad Sandra Nuut ja Else Lagerspetz.