Tallinna Portreegaleriis on üleval fotonäitus, mis on pühendatud Andrei Tarkovski filmile „Peegel”. Näitus tähistab korraga nii 40 aasta möödumist filmi valmimisest kui ka Tarkovski sünnipäeva 4. aprillil.

Väljapaneku raames näeb fotosid Tarkovski lapsepõlvest, „Peegli” võtetelt ja filmist enesest. On ka kaadreid, mis linateose lõplikku versiooni ei jõudnud. Näituse valmimisele aitasid kaasa Tarkovski õde Marina Tarkovskaja, „Peeglis” kandvat rolli mänginud näitlejanna Margarita Terehhova ja filmistuudio Mosfilm.

Margarita Terehhova „Peeglis”.

Paljuski autobiograafilist „Peeglit” on peetud üheks Tarkovski kõige keerulisemaks filmiks, kuid ühtlasi on see ka üks tema hinnatuimatest. „Peegel” ei jutusta lugu harjumuspärasel viisil: see põimib endas mitut ajakihti, kuid seda mitte konventsionaalsete edasi- või tagasivaadetena, vaid vabalt, voolavalt ja pealtnäha juhuslikult. Kujutatud on sõjaeelset aega peategelase Aleksei (kelle prototüübiks on režissöör ise) varajasest lapsepõlvest, tema sõjaaega jäävat noorukipõlve ning hilisemat täiskasvanuiga, kui Alekseil endal on laps. Need sündmused põimuvad sürreaalsete unenäostseenide ja dokumentaalkaadritega sõjast, Venemaa ja Hiina piirikonfliktist ning muust. „Peegel” ei tööta mitte niivõrd loo või „sisu” pinnalt, vaid eelkõige kujundite, sümbolite, peenelt välja mängitud emotsioonivarjundite ja visuaalsete lahenduste kaudu.

Filmi pealkiri kõlab teosega kokku mitmel tasandil, kuigi oli algul vaid üks mitme nimevariandi hulgast. Peeglit võib kaadris näha korduvalt, kuid linateos on samas nagu peegliks Tarkovskile enesele. Kuigi režissöör paneb peategelasele teistsuguse nime, jäävad nii mõnedki teised tema ümber reaalseteks isikuteks: õde Marina, ema Maria, kes filmis eakat iseennast mängib (noort Mariat kehastab Margarita Terehhova), ning isa Arseni, kelle hääl kaadri taga oma luuletusi ette loeb. Filmis osaleb ka Tarkovski naine, kuid mitte iseenda, vaid hoopis arstiprouana, kellele Maria sõja ajal oma kullast kõrvarõngaid müügiks pakkuma läheb. Ka filmi tegelased on sageli justkui üksteise peegelpildiks. Margarita Terehhova kehastab lisaks Aleksei emale ka tema hilisemat lahutatud naist ning Ignat Daniltsev nii noort Alekseid ennast kui täiskasvanud Aleksei poega. Tegelased kipuvad kordama oma vanemate valikuid ning sattuma sarnastesse rollidesse, kuigi neid valikuid tegelikult sugugi alati heaks ei kiideta.

Nüüd aga lähemalt näitusest ning selle suhtest filmiga. Olin „Peeglit” kunagi ammu küll näinud, kuid pärast näitusel käimist asusin seda uuesti üle vaatama (mida saab muide teha ka galeriis kohapeal). Väljapanek andis filmile olulise lisamõõtme ning sellele lähenemiseks värske pilgu. See sobib hästi nii eelinfoks neile, kes filmiga veel tuttavad pole, kui ka taustaks neile, kes sellest lihtsalt rohkem teada saada sooviksid. Fotosid vaadates ja neid saatvaid tekste lugedes saab filmi sündmuste, nende kronoloogiliste seoste ja sündmuste aluseks olnud reaalsuse kohta küll palju ette teada, kuid „Peegli” mõju ei seisnegi selles, mis „toimub”, seega ei tohiks näituse külastamine filmi veel mitte näinud külastajate jaoks elamust kuidagi rikkuda. Pigem vastupidi – see avab nüansse, mida vaid kinotükist enesest polegi mingil viisil võimalik välja lugeda.

Näiteks avab see autobiograafilisuse ja fiktsionaalsuse suhet, mis niivõrd isikliku filmi puhul paratamatult oluliseks saab. Eakas Maria Tarkovskaja on iseenda rollis hoolimata sellest, et ema ja poja suhe ei ole filmis hea, pere juurest lahkunud Arseni Tarkovski loeb aga kaadri taga ise oma luuletusi, kuigi teos kujutab suuresti just tema naise ja laste keerulist elu pärast mehe äraminekut. Teadmine näitlejavaliku tagamaadest avab lausa omaette emotsionaalse maastiku. „Peegel” on lugu, mille puhul autori biograafia ei ole filmi struktuurist lõpuni lahutatav. See pole eneseküllane suletud süsteem, sest taustateadmised autori elukäigu rollist filmis lisavad teosele palju emotsionaalset jõudu. Viimane ei tähenda siiski, et film poleks ilma autori isikulugu tundmata mõjuv – nii struktuur kui ka narratiiv on piisavalt kõnekad, et teose väärtus säiliks ka siis, kui tegu oleks puhta fiktsiooniga.

Huvitav on ka teiste, Tarkovski perekonda mittekuuluvate näitlejate jõudmine filmi. Väga oluline oli rollitäitjate valimisel nende füüsiline sarnasus kujutatavate prototüüpidega. Suure välise ühetaolisuse tõttu valiti filmi näiteks noort Alekseid ja hiljem tema poega mänginud Ignat Daniltsev ning ka Arseni Tarkovskit pildis (kuid ilma hääleta) kehastanud Oleg Jankovski, keda märgati juhuslikult Mosfilmi puhvetis ning kelle sarnasus režissööri isaga kohe silma torkas. Oli ka näitlejaid, kellele loodi filmis koht Tarkovski erilise sideme tõttu nendega. Nendeks olid näiteks möödakäijast arsti mänginud Anatoli Solonitsõn ning Tamara Ogorodnikova, kes kujutas Ignatile ilmunud müstilist naist isa korteris. Filmi kangelanna Margarita Terehhova valiti aga rolli mitte niivõrd füüsilise läheduse poolest noore Maria Tarkovskajaga, vaid just nende sarnase hingelaadi tõttu. Valik õigustas end igati ning Terehhovast (keda eelistati isegi sellistele tippudele nagu Liv Ullmann) sai „Peegli” hing ja ikooniline kujund.

Näitus avas ka elulisi ja ajaloolisi fakte ajastu kohta. Näiteks mainiti kommet väikestel lastel täide vältimiseks pead paljaks ajada ning valgustati ka nn Hispaania stseeni tagamaid. Nimelt oli tegu Franco režiimi vastu võidelnud hispaania kommunistide lastega, kes 1937. aastal Nõukogude Liitu toodi. Seal üles kasvanud hispaanlased ei suutnud aga kohaneda, tundsid end võõrastena ning igatsesid kodumaa järele. Nende saatus ja kohanemisraskused puudutasid Tarkovskit isiklikult. Näitust sisse juhatav katkend vene filmikriitiku Andrei Plahhovi tekstist mainib ka seda, et sõna, millesse jääda võinud viga ja selle potentsiaalseid tagajärgi trükikojas korrektorina töötanud Maria Tarkovskaja nii meeleheitlikult kartis, oli tõenäoliselt Stalini nimi. Filmist see mingil viisil otseselt välja ei tule, kuid taustateadmisena paneb see võimalus stseeni täiesti uue pilguga vaatama.

Palju saab näitust külastades teada ka Tarkovski töövõtete kohta. Räägitakse koostööst operaatoriga ja näitlejate juhendamisest, kuid ka filmi idee sünnist, selle valmimisloost ning raskustest, mis nii ebakonventsionaalse teose loomist saatsid. Näitusel on üleval ka paljud filmi kesksed ja ikoonilised kaadrid, mille psühholoogilisi tagamaid tekst avada aitab. Näiteks pilt äsja kukel pea maha raiunud Mariast, kelle jaoks tähendab see mõrv moraalsuse piirist üleastumist. Välja on toodud ka tema selja taga voolav vesi, mida Tarkovski kasutas oma filmides püsiva kujundina negatiivsete emotsioonide ja raske olukorra rõhutamiseks.

Filmikaadrite toimimine iseseisvate fotodena annab tunnistust filmi heast kompositsioonist ja läbimõeldusest. „Peegli” puhul ongi oluline kaadrite ja stseenide iseseisev mõju, nende kujundlikkus ja ilu. Emotsionaalselt raske sisu on ühendatud tihti kauni ülesehitusega. Kaadrid võivad hakata kohati lausa konkreetseid kunstiteoseid meenutama – näiteks stseen künkalt alla oma mängivate kaaslaste peale vaatavast psüühiliselt häiritud poisist meenutab Pieter Bruegel vanema talviseid maale ning Maria kõrvarõngaid proovivas arstiprouas vilksatab hetkeks Vermeeri pärlkõrvarõngaga tüdruk.

Portreegalerii rahulikud heledad ruumid aitavad fotode mõjulepääsemisele kaasa ning panevad filmi sündmusesse sisse elama. Efektne kujunduselement on ka sinna paigutatud peegelseintega kuup. See, et näitusel on kasutatud nii Tarkovski noorusajast pärit fotosid kui ka kaadreid filmist ning et vaataja näeb kõrvuti nii prototüüpideks olnud inimesi ja paiku kui ka nende hilisemat kunstilist kujutamist, põimib linateose ja reaalsuse ühte. Tekib autentsuse ja intiimsuse aura, mis hakkab ümbritsema nii filmi kui näitust. Pildiliselt dokumenteeritud minevikusündmusi lavastatakse lausa piinliku täpsusega, kuid samas põimitakse need kokku sürreaalsete ja unenäoliste episoodidega. Tulemuseks on võimas ja kujundlik, kuid väga isiklik ekraanilugu, mille tagamaid väljapanek suurepäraselt avab.

Näitus on Tallinna Portreegaleriis avatud kuni 15. maini.