EKA G galeriis on avatud Francisco Martinezi kureeritud näitus „Tänavaturukunst. Balti jaama turg kolib galeriisse”, kus saab näha 23 kunstniku Balti jaama turult „päästetud” esemeid.

Kuraatorit huvitasid eelkõige küsimused, mida võib turult leida näiteks kolme euro eest, mida huvitavat turult üldse leida on võimalik ja milline võiks selle kõige kunstiline väärtus olla? Selleks said 23 kunstnikku ülesandeks päästa Balti jaama turult üks neile millegipärast tähenduslikuna tunduv ese.

Kuraatoritekst selgitab ja arutleb: „Tuues need esemed galeriisse, uurime ühtlasi piire prahi ja tarbeeseme vahel. Träni pole rämps. Träni on õdus, kodune, funktsionaalne ja õnnistatud disainiga. Träni kõneleb mobilisatsioonist ja korrast, kvaliteedist ja tunnustusest ning sellel on omaette kultuuriline roll.

Oma tekstides sümboolsest kulutamisest ja liialdamisest möönab George Bataille, et inimtegevus pole taandatav vaid tootmise, säilitamise ja otstarbelise kasutamise protsessidele. Mainitud esemete väljapanek galeriisse tõstab esile asjaolu, et väärtuse määramine on sotsiaalne, dünaamiline ja tugineb kombatavatele ja mittekombatavatele kriteeriumitele. Mõnes mõttes on see nagu Baudelaire’i arusaam esteetilisest väärtusest: „Ilu koosneb igavikulisest ja muutumatust elemendist… ning suhtelisest ja olukorrast sõltuvast elemendist.”

Me paneme näitusel välja esemeid, mida ei eksponeeriks ega säilitaks ükski kuraator. Need üksikud väärtuslikud objektid on üsna representatiivsed ning kõnelevad isiklikest kosmoloogiatest ja ühiskonnast laiemalt.

Postsotsialistlikel turgudel müüakse väga erinevaid esemeid: kõike alates ehetest kuni toidu, kunsti, muusika, tehniliste vidinate, säilitusaja ületanud toodete, talverõivaste, sõidukiosade, suveniiride, kasutatud riiete, käsitööesemete, tubakatoodete, pesu ja suure hulga rämpsuni. Seal võitlevad iga päev autentsuse, traditsiooni, ainulaadsuse ja originaali mõisted.

Hoolimata petlikust näivusest käib sellistel turgudel hoogne globalisatsiooni ja kapitalismi mõtestamine ja tõlgendamine. Väliturg on materiaalse kultuuri seismograaf. Sellised kauplemiskohad toimivad kui ühiskonna liitekohad, mis täidavad modernsuse tühimikke ja läbikukkumisi.

Balti jaama turu lahkamine on eriti oluline, kuna levivad kuuldused, et selle asemele kerkib peagi ostukeskus. Seda postsotsialistlikku kauplemiskohta ega ka seal müüdavaid tooteid ei peeta oluliseks ning meie lahkame selle põhjuseid kontekstivälisuse ja eksponeerimise kaudu.

Kas me eeldame, et jaama väliturule tormab nüüd hordide viisi aardeotsijaid, kes kõik tahavad päästa oma pärli? Kas me peaksime palkama lisavalvuri, kes hoiaks silma peal väärtuslikel esemetel, mis galeriise välja pannakse?”

Näitusel osalevad: Anna-Liisa Unt, Andres Kurg, Annika Toots, Eva Dino, Eva Sepping, Flo Kasearu, Gustav Kalm, Jaanus Samma, Jürgen Rendl, Kai Lobjakas, Liisa Kaljula, Madli Maruste, Marika Agu, Maros Krivy, Märt Miljan, Merlin Mandla, Kristina Norman, Ott Kagovere, Patrick Laviolette, Siobhan Kattago, Taimar Peterkopt, Tarmo Jüristo, Tauri Tuvikene.

Kuraator Francisco Martínez on doktorant TLÜ Eesti Humanitaarinstituudis. Ta on väljaande Playgrounds and Battlefields (2014, Tallinna Ülikooli kirjastus) kaastoimetaja ja tema teadustöö on võimalikuks saanud tänu stipendiumitele Georg Simmel Zentrumist (Humboldti Ülikool), Moskva Diplomaatiakoolist (MGIMO), Lissaboni Ülikoolist ja Helsingi Aleksanteri Instituudist. Ta on ajakirjanduse bakalaureus (Madridi Complutense Ülikool), arengu-uuringute magister (Lissaboni Kõrgem Majandusinstituut) ja ta on läbinud vene uuringute aspirantuuri Peterburi Riiklikus Ülikoolis. Ta on töötanud ajakirjanikuna Saksamaal, Türgis, Venemaal, Portugalis ja Hispaanias, avaldanud üle 500 artikli ja teinud üle 150 videoreportaaži. Hetkel toimetab ta väljaannet Hopeless Youth, mille annab välja Eesti Rahva Muuseum.

Näitus jääb avatuks 23. maini.