Vice’i muusikasaidi Noisey poolt kõige dope’imaks eestlaseks tituleeritud Tommy Cash on pannud kohaliku räpiskeene seest keerama ja üllatus ei tohiks see olla enam kellelegi. Ta on viinud eesti räpi barrikaadidele, mille otsas tahavad turnida nii muusikakriitikud kui varateismelised.
Üks asi, mis ilmselt samuti üllatusena ei tule, on see, kui olulist rolli mängivad Cashi loomingus tema muusikavideod. Kui räppar pea kolm aastat tagasi oma „Guez Whoz Bakiga” välja tuli, hakkasid esimesed räpilaamad nihkuma. Edasi tulid „Alien Tears” ja „Euroz Dollaz Yeniz”, mille režissööritoolis istus Janar Aronija ning mille raha tuuldelaskmisstseen siiamaani muusikavideote klassikasse kuulub. See video oli oma sakuska, lihastes stripparite ja hambutute jõmmidega Cashi postsovetliku räpiimpeeriumi hiilgehetk ja pani ehk mõnedki oma koikudest vanu veneaegseid seinavaipu välja vinnama. Pärast „Euroz Dollaz Yenizit” on Cash taset näidanud veel Mikk Mägi, Sander Joone ja Ossian Melini tehtud animeeritud videoga loole „Prorapsuperstar” ja Cashi enda juhendamise all valminud „Leave Me Alone’iga”.
Juulis välja tulnud „Winaloto” näitab Cashi aga täiesti uues valguses ning on kogunud nii vihkajaid kui armastajaid. Need samad vene vaibad on „Winaloto” puhul seinalt tõmmatud, ka ei ilmu kuskilt esile muud sovietiatribuutikat, vaid näeme hoopis koguka meesterahva kõhtu löökriistana kasutavat Cashi, naisterahva jalge vahelt lüürikat pritsivat Cashi, Vitruviuse inimeseks moondunud Cashi ning suurt hulka kehasid kõigi oma värvuste, võlude ja valudega, mis moodustavad video lõpuks justkui Paabeli torni, mille otsas istub Cash ise. Detailidest ujutab ja olgu selleks kasvõi moonutatud kehalised liikumised või biidi järgi liikuvad rinnalihased – siin on tegemist häiriva meistriteosega, mille vaatamisel ühest korrast ei piisa.
Tommy Cashi sõnul oli lugu olemas aasta aega tagasi. Selle aja jooksul tekkis erinevaid ideid ja kontseptsioone ning video taheti valmis teha juba sügisel, kuid kuna kõik see tunduski Cashi jaoks rohkem nagu lihtsalt „ärategemine”, jäeti asi tollal katki ja jäädi ootama seda kõige õigemat ideed.
Märtsis esines räppar Pariisi moenädalal ning seadis seal olles sammud ka Louvre’i. „Louvre’is olles hakkas mul see pilt kuidagi silme ees jooksma ja sealt ära tulles olin ma kindel, et teen video, mis koosneb ainult nahast, erinevatest kehatüüpidest ja sellistest mahedatest värvidest. Otsisime tegelikult üpris kaua ka kedagi, kes võtaks lavastajatöö enda peale ja kellel meie idee klikiks. Näitasime seda üpris paljudele, kuid keegi nagu ei reageerinud kuidagi, mõned isegi ütlesid, et see mõte on igav. Ega ei olnudki muud varianti kui kõik ise teha ja teadsin, et see on see õige idee, sest see tekitas minus seda erilist tunnet, mida ma tahan tunda iga visuaali vastu, mida loon,” kirjeldab Cash video sünniprotsessi.
Kuna kehakeskses videos märkame lausa nondest samadest kehadest ja lisajäsemetega Cashist kokku pandud da Vinci Vitruviuse inimesele viitavat sümbolit, mis kujutab inimkeha ideaalproportsioone, tekib küsimus, mis sõnumeid Cash meile siinkohal siiski edastab. „Suurest väikeseni, laiast peenikeseni – igas võludes inimkehi pean ka mina perfektseks. Võib-olla ka minu videos presenteerib keha seda, mida da Vinci selle all mõtles, aga igaühe jaoks võib see omada erinevat tähendust. Kõige ebaõigem asi oleks oma loomingut proovida seletada, pigem ma tahaks just teada, mida vaatajad tunnevad,” seletab Cash.
Kas Cashi firmamärgiks saanud vene atribuutikat ja Adidasse dresse võimegi nüüd taga igatsema jääda? „Ma ei taha oma loominguga teha seitset samasugust „Kiirete ja vihaste” filmi. Selles mõttes, et kõik kogu aeg korduks ja korduks. Kui antud video valmimas oli, sain rohkem aru, kuhu ma liikuda tahan ja „Winaloto” oli sammukene endale lähemale. See on ikka post-Soviet räpp, aga see lihtsalt ulatub nüüd sügavamale,” ütleb ta lõpetuseks.
