6hunesseq on oma esikalbumile plaadistanud vaimulikke rahvalaule, mis pole kohalikul folgiskeenel just tüüpiline repertuaar.
★★★★★
15. sajandil mõtles kardinal Nicolaus Cusanus välja viisi, kuis mõõta villa kaaludes õhuniiskust ja seekaudu hõlpsamalt ilma ennustada. Ilma üle mõtiskleb äsjasel plaadil ka anno Domini 2022 kogunenud ansambel 6hunesseq (võro keeli „õhuniiskus”), küsides vana regilaulu järgi, „miks see ilmake udune”. Värssidest ilmneb, et ilma udusse ja taeva tahmalapiliseks on ajand inimeste tülitsemine.
Esikalbumile on 6hunesseq plaadistanud rahvakoraale ehk vaimulikke rahvalaule, mis pole kohalikul folgiskeenel just tüüpiline repertuaar. Rõõmustab väga, et seaded on saanud just sellised, nagu religioosse muusika puhul loodaks – mõjuvalt pühaliku-üleva-müstilise tunnetusega. Noil kaalutletult komponeeritud helimaastikel polkat või labajalga ei keeruta, küll pakuvad nad nüüdiselu närvilises igapäevas hädavajalikku meditatiivset pausi.
Selle subliimsuse ehedaimaks näiteks on XVI aastasaja keskelt pärit patukahetsuslaul „nuta, inimene”, mis kõlab arhailise Hiiu kandle ja trööstiva oreli taustal tõeliselt hingestatult, eriti refräänides paikneva ladinakeelse palvuse „Kyrie eleison, Kriste eleison” hetkil. Malbuse ja vagaduse asemel hoopis teisest puust on „aukuningas, oh jeesus”, mille trumme-tamburiine pruukiv, bütsantslike joontega seade on kaunis jõulist laadi. Sugugi mitte vähem oluline roll pole vokaalidel, mis hiilgavad näiteks „kyl2kene v2ikok6n6” huigetes, Peetri kihelkonnast korjatud regilaulu „kelle kuused kumavad” pikkadel nootidel ja albumi nimiloo kaanonikäikudel.
Žanri haaret laiendav ja tehnilise esmaklassilisusega teostatud „ma olen maa peal v66ras” on vaieldamatult üks hilise eesti pärimusmuusika triumfidest – lummav „nagu päike, kui see kiirgab Kõigekõrgema templi kohal, nagu vikerkaar, mis särab toredates pilvedes” (Srk 50:7).
