Eva Väljaotsa ja Robbie Sherratti esimene ühine kauamängiv avaneb kiht kihi haaval, andmata hoobilt kätte tervet muusikalist arsenali.

★★★★☆

Eesti-inglise pärimusmuusikaduo debüütalbum „Skylark” on ootamatult improvisatsiooniline ning selle algimpulsiks on mõlema artisti kultuuripärimus. Instrumentaarium koosneb põhiliselt kandlest, Hiiu kandlest, viiulist ja vokaalist, sekka salvestatud linnulaulu ja muid helisid. Esteetikas domineerib mängulisus, soolode ja variatsioonide rohkus.

Iga loo puhul on suudetud osavalt mõne sümboli või sõna kaudu pealkirjastatud teemat avada. Välisalvestiste abiga on loodud atmosfääre („Starling”) või rütmilisi faktuure, mis uusi värve ja kihistusi lisavad („Ice Walk”; „Weavers”). „Skylarki” tugevusteks on koherentsus ja vabadus, muusikute interpretatsioonis on dünaamilisi pöördeid („Adventure Tune”). Sherratti viiul on kohati kui jõuline elektrikitarr (soolo palas „Sõprade labajalg”) või kui üksildane pasun kõledal väljal („Ice Walk”). Esiletõstmist väärivad siirus ja ehedus vokaalsetes lugudes, milles dissonantsema kõlaga noot on osa maneerist, mõtte voolimisest. Dramaturgiliselt on plaat osavalt struktureeritud, tänu millele avaneb duo looming kiht kihi haaval, andmata kätte tervet muusikalist arsenali („Weaversi” ootamatu esteetikamuutus; „Avatud akende valsi” kaunile meloodiale järgnev ning ekstaasi kappav „Tulihänd”). Kauamängiva viimases loos „Lõoke” kõlavad aga Väljaotsa suust laulik Mari Suti hääle imitatsioonid ja fraasid, tõstes taas esile meie suulise folkloori rikkust. „Skylark” tõestab eredalt, et eesti-inglise pärimusmuusika kargus, hoogsus ja ilu annavad aimdust maailmatunnetusest, mis on meile lähedane.