Juba tänavuselt Schillingu kogumikult hakkas Brooklyni krišnaõekeste duo Prince Rama mulle kõrva, aga festivalile ma ei jõudnudki. Küll ma veel kuulen neist, mõtlesin, aga see oli pigem lootus kui usk – samahästi võinuksid nad igaveseks kaduda kui tuhanded isevärki uustulnukad enne neid.
Ei kadunud nad kuhugi. Ja just seetõttu, et osutusid ise sellestsinasest kaduvusest nii aredalt teadlikuks. Küll mitte tuhandete bändide jagu, aga kümne jagu ometi – ning need kümme on nii liialduseks kui üldistuseks sadadest teistest. Niisiis, „Top 10 Hits…” on kontseptalbum, millel Prince Rama kehastub kümneks veidra saatuse ja õnnetu lõpuga ühehiti- või mittehitiimeks. Armusin plaati, olemata ühtki lugu kuulnud – piisas Wire’ist loetud arvustusest ning leibeli lehel nähtud kaanepildist (stiilipuhtalt räige 80ndate K-tel kogumike kitš). Ja igaüks neist olematute bändide sõgedaist biodest on paarirealine meisternovell. Motomaffia ja munkarhitektid, Bollywood ja vana siuupealiku vaim, korvpallitüdrukud ja nurjunud missid, rituaalsed orgiad ja (eba)jumalate hukk – popkultuuri hämaralade maagiline realism kogu oma rämpsus ja ülevuses. Ainult et… väike hirm hakkas sugenema, kas plaadi muusika ise kõigele sellele üldse midagi lisada suudab?
Prince Rama uutest avataaridest esimesena välja lekkinud Rage Peace’i „So Destroyed” andis siiski lootust ja järgnenud Nu Fightersi „No Way Back” oli lausa hea. Aga nüüdseks on album tervikuna ka kordi läbi kuulatud ja – jah, algus on glorioosne; nii „põrandaalused mosleminaised” Guns of Dubai kui koitaalse surematuse prohvetid I.M.M.O.R.T.A.L.I.F.E. toovad meelde veel ühe hämarapärase trash-pop-kontseptualisti Bernard Fevre’i (Black Devil Disco Club). Siis tulevad kaks juba mainitud pala, ent… edasi pinge ei püsi. Kuidas ka ei püüaks keskenduda, albumi teine pool libiseb ohutu indie-uduna kõrvust mööda. Paslik muzak lugemiseks-kirjutamiseks, ent ise enam fiktsioonina ei haara ja ilma ümbritseva kontseptita ei ärataks niigi palju tähelepanu. Üles raputab ja plaadi päästab alles lõpulugu, Motel Memory „We Will Fall In Love Again”, tollel kujutlusskeenel suurimat kommertsedu nautinud hitt (üheksa kuud Billboardi nr 1, no less). Aasta hümn. Ja see pealkiri on muidugi sümboolne ning ilmselt jälle kõikelunastavalt eneseteadlik. Me armume taas. Popi pärapoolde, jaburatesse väljamõeldistesse, ehk kord isegi seni külmaks jätnud muzak’isse.
https://soundcloud.com/bpderan/so-destroyed-rage-peace-prince
