Käisin hiljuti Rezzetti laivil. Kes neid veel päris nimepidi ei tunne, siis tegu on UK post-club-muusika duoga, mille üks pool elab juba pikemat aega Eestis. Nad mängisid kogu öö, aga suutsin neid kuulata heal juhul kaks tundi. Ühel hetkel sain lihtsalt aru, et ma pole võimeline nii palju head muusikat korraga vastu võtma. Läksin, naeratus näol, koju magama. 

★★★★★

Nende viimane album on salvestatud nii Londonis kui ka Eestis, ent kõlapildis pole kumbagi tunda. Tegu on millegi maavälisega. Rezzetti puhul panebki eelkõige imestama see, kuidas on võimalik olemuselt lo-fi helimaastik niivõrd täpselt paika kruttida, et see kõlab puhtamalt kui fetišlikult kristallselge minimal techno. Duo suurimateks nõrkusteks on aga nende stiil ja maitsekus, mis on niivõrd oskuslikult välja kujundatud, et nüüdseks on raske midagi ootamatut teha. Nad ei murra end selle kassetiga kuidagi eelnevatest reliisidest lahti, kuna juba varem on nende väljalasked olnud julged žanriülesed virvarrid. Ei teagi, kuidas midagi sellist üldse kategoriseerida. Lo-fi? Leftfield? Rate Your Musicus on üldse kirjas outsider house, kuigi tegu pole sugugi house’i-värgiga. Ma ise ütleks, et see on abstraktne post-club’i kaleidoskoop, mis oma väga spetsiifilise heliesteetikaga sämpleid, vokaale ja rütme üheks krutskiga kassetiks kokku sulatab.

Täiesti stiilipuhas analoogne elektrooniline muusika, mis on samaaegselt kõigist vanakooli elektroonikaga seonduvatest klišeedest sama kaugel kui Lusitaania teetigu valguskiirusest. Struktuuri pole, lähenemine on vaba ja kaootiline, rütm on alati originaalne. Isegi siis, kui kasutatakse viimased 400 aastat leierdatud standardiseeritud trummibreike, tehakse seda kavalalt, keel põses, abstraktselt. Ma ei suuda seetõttu Rezzetti uut kassetti mõne teise elektroonilise albumiga võrreldagi. Oma olekult sarnaneb see pigem 70ndate alguse retsi happerokiga, mille in-your-face-psühhedeelia on asendatud võõrandunud stimmimisega umbses Kopli korteris. Cheeky stuff.