See EP sõidutas mind läbi kohtade, kuhu muidu kuidagimoodi ei pääseks. Vapustav teos!

★★★★★

I Am Bob on Eesti mõttes kohe kindlasti supergrupp, selle liikmete bändide ja projektide ülesloetlemine oleks justkui reis läbi taasiseseisvunud Eesti rokiajaloo. Don Rauli bass ja vokaalid, Maike Londi kitarr ja vokaalid ning lindistamise ajal Margo Pajula trummidel. Ei saa mainimata jätta, et kõik on endised Zahiri liikmed, mis tekitas minus kõige paremas mõttes eelarvamusi. Aga tutkit! Võta, raisk, näpust!

Lood on ilmselgelt valminud muusika sees elades, mitte seda matkides. Keegi ei ürita olla keegi teine – miski, mis kõlab EP peal läbivalt. Plaadil olevad neli laulu kestavad kokku natuke alla 20 minuti, ent kõik lood on üksteisest vägagi erinevad. Kõigest hoolimata seob neid ühine väljendusviis ja helikeel, kõlas on tunda ühise muusika- ja elutaustaga inimeste vahelist sümbioosi ja kooskasvamist.

EP algab vingerpussitava bassikäigu ja halastamatute trummidega, kuniks tuleb kidra ja lööb korra majja – maandume nullindate indi peal! Paitavad vokaalid ja duurilised käigud teevad hinge soojaks. Loos „Harald” meenutab noise’i-koll, et elus pole kõik lust ja lillepidu. Järgneb „Losertown”, jätkuvalt 90–00ndate indihõnguga, Maike vokaalid! Modest Mouse’i meenutav lugu lõpeb jämmiga, mis saadab ilmselgelt kedagi või midagi kukele, emotsiooni on kuulda! Ja kohe, kui arvaks, et jätkame pehmemalt, lendab näkku müramassiiv. „Thieving Blues”, mõnusalt lainetava angiinilise bassirifi ja tapvate fill’idega. Ärevalt kõrge kidra annab laulule eriti hea fiili, mida tahaks väga laivis näha. Viimane lugu, „So Dry So Tasteless”, on sombuse ilma laul, meenutades 2010ndate stoner-värki. Rusuv, jäädes vankumatult selle juurde, et elu sakibki vahepeal. EP saab läbi.