Ma ei tea, kas asi on minus, helitöös või helitöö kuulamise ajastuses, aga olen täheldanud, et neil kordadel, kui olen kuulanud Autharktose albumit nimega „Skyscrapers Wrapped Up In Vines”, hakkavad mõtted mul peas kuidagi tavapärasest rohkem ringi sebima, üksteise vastu põrkuma ning laamendama. Ütleme nii, et juhtme kokkujooksutamise oht selle albumi kuulamisel on (vähemalt minu jaoks) üsna suur.
Aga! See ei tähenda automaatselt, et ma ei tahaks teada saada, mis seda albumit kuulates „edasi juhtub”. See muusika teeb uudishimulikuks; huvitav on isegi siis, kui ma seda täiel rinnal just ei naudi. Seda albumit on paeluv kuulata, kuna olles ühest küljest auklik ja konarlik, ilmneb selles seetõttu ka põnevat vaheldust, liikumisi järgmistele levelitele, hüppeid, lõikamisi, kukkumisi. Lood on täidetud kahtlaste mürade, kolinate, sahinate ja raginatega, mis vilksatavad nagu üle seina jooksvad elektroonilised mutukad.
Lugude ülesehituses torkab kohe kõrva see korduv tsükkel, see loop, mis hulluks ajab. Enamikus lugudes on oma loop, mille peale on ehitatud kindel atmosfäär. Kusjuures, albumi pealkiri kirjeldab minu jaoks ka päris edukalt seda õhkkonda, mida tema helikompott tekitab. Kuid minu kujutluses ei ole pilvelõhkujate ümber väändunud mitte rohelised ronitaimed, vaid hoopistükkis juhtmed ja kaablid ja traadid, mis ümisevad kõrgest postapokalüptilisest pingest.
Teatud hetkedel albumit „SWUIV” kuulates jääb mulle mulje, et olen sattunud mingisse suurte pikslitega arvutimängu. Ma olen hämaras mahajäetud toas, kus laua peal on raadio. Raadiost kostub reaalsuse hääli, mis aitavad meenutada, kust ma pärit olen.
See Autharktose plaat on kergelt hulluksajav, kõle, kummastav ja samal ajal omal veidral moel kaasahaarav. Väärib kuulamist. Ühtlasi soovitan pöörata tähelepanu detailidele, sest neisse võib õndsalt ära eksida.
