Teadmine, et eestlasi on haaranud viimastel aastatel parmupillihullus, ei üllata enam kedagi. Kas nüüd otseselt või kaudselt, kuid huvi instrumendi mängimaõppimise vastu muudkui kasvab.
Arvustatav kauamängiv „Parmu pill” on midagi enamat kui plaat – nende kaante vahele on talletatud koos ajalooliste materjalide (lugude päritolu, kelle mängitud jne) ning autori isiklike kommentaaridega parmupilli ja mängukultuuri tutvustav album. Seepärast on Katariin Raska sooloteos parmupillihuvilisele suurepärane ja inspireeriv (kuulamis)materjal. Plaati saatvate tekstide hulka kuuluvad veel autori omapoolsed iseloomustused kasutatud instrumentide kõlavärvi, meistri ja kasutusvõimaluste kohta. Nii on suudetud tõsta esile muusiku ja pilli sügavam(ad) suh(t)e(d), millele tihti tähelepanu ei pöörata või mille üle ei osata mõelda ega diskuteerida.
Naturaalse kõlaga albumit on rikastatud ning nihestatud elektroonikaga seerias „Parm I–IV”, mis laseb kõlada väikese pilli peidetud helidel, mille abiga luua võnkuvaid atmosfääre (tumedad burdoonihelid, erinevad efektid). Eespool mainitud motiivid on loodud koostöös Villem Jahuga ja võiksid kuuluda vabalt meie põhjanaabrite müramuusikasse või heli-performance’isse. Veel on Raska rikastanud plaati kahe omaloomingulise palaga, mille ülesehitus ja meloodia eristuvad ülejäänud plaadimaterjalist, mis baseerub meie pärimuse traditsioonilistel lugudel. Meeldejäävateks on „Leikade liiso – Ingliska”, mis tutvustab tihti kuulmata jäävaid ülemhelisid, tatsuv jalg tantsulises „Torupilli Jaani polkas” ning pigem sügavama tunnetusskaalaga pala „Kihnumaa”.
