Parmupillimaestro meisterjaan on tagasi! Värske albumi „Monohõim” ja selle esiksingli „Eluka elustamine” tuules tegime juttu plaadist ning oma sisemise looma äratamisest.

meisterjaan. Foto: Ruudu Rahumaru

Oma uue singliga uurid võimalust äratada endas elukas, kasutades selleks sisemist hõimkonda ja omaenda loodud rituaali. Kes sinu sisemine loom on?
Lapsepõlves olid millegipärast kilpkonnad mulle kõige tähtsamad, aga praegu ei saa öelda, et mõni konkreetne looduses eksisteeriv loom just see „minu loom” on. „Eluka” all pean silmas pigem mingit üleüldist loomalikkust – ürglooma!

Mida see oma sisemise looma äratamine sinu jaoks tähendab? Mida see enda kohta avastada aitab?
Kunagi näis mulle, et mida enam suudan oma keha ja maised juured ära unustada, seda rohkem olen n-ö kõiksusega ühendatud. Praegusel ajal aga mõtlen, et just minu loomalik pool – see, et olen osa loodusest – on see, mis mind kõige vahetumalt selle va kõiksusega seob. Veider on, kui mõned inimesed vastandavad vaimset ja materiaalset, jumalikku ja loomalikku. Võib-olla mingit „vaimset” tasandit ei olegi olemas? Võib-olla kõik, mida me peame vaimseks, on lihtsalt eriti peen mateeria? Võiks öelda, et sisemise looma äratamine on minu jaoks ühtaegu nii jumalikkuse nägemine enda loomalikus pooles kui ka protest säärase duaalsuse vastu.

Antud loo kohta oled sa kirjutanud, et looma äratamine toimub läbi isikliku rituaali. Kus sa varem selliste rituaalidega kokku oled puutunud ja mida need endast kujutanud on?
Nagu üks tubli nüüdisaegne inimene, olen osalenud mitmetes eksootilistes rituaalides, aga alati on tundunud kuidagi ülearune, kui keegi jälle sulgede ja viirukitega lehvitama hakkab, võõras keeles palveid loeb või kristallidega „ruumi puhastab”. Mulle meeldib teha asju omamoodi – üksinda looduses uitamine, sõpradega mõtete vahetamine või süntesaatoritega veidrate helide tekitamine on ikka rohkem minu teema. Need mainitud tegevused iseenesest muidugi ei ole veel rituaalid, aga tegelikult ei ole seda ka sulgedega lehvitamine. Rituaalseks muudab tegevuse suhtumine sellesse. Ükskõik mida võib teha rituaalselt. Eriti oluline on selline peavoolust eraldumine mulle muusikas. Ma ei taha teha täpselt sellist muusikat, nagu on juba tehtud. Ma lähen oma rada. Eks mõnikord tahes-tahtmata kopeerin ikkagi ühtteist, aga siis vaid seda, mis mulle tõepoolest hingelähedane on.

Räägi, mis teemadega sa uuel albumil veel tegeled?
Esimeses küsimuses mainisid sa „sisemist hõimkonda”. See on kahtlemata teema. Enamiku albumil olevate lugude tegemise ajal oli mul kuhugi sissepoole projitseeritud stseen veidratest olenditest, kes tootemi ümber või mujal millegi kummalisega tegelevad. Sel teemal on ka pragmaatilisem pool. Kuna ma nimelt salvestasin ja mõtlesin ise välja kõikide lugude kõik partiid, siis tihtipeale tekkis tunne, justkui mind oleks palju, justkui mind olekski terve hõim. Ja muide, minu esimese ja siiani ühe lemmiksüntesaatori mudeli nimi on Monotribe.

Veel üks teema on masinateema. Ühe loo nimi sellel albumil on näiteks „Parmupillimasin”. Selle tegemine algas nii, et salvestasin kõigepealt hulganisti ühe ja sama parmupilli erineva iseloomuga tõmbeid arvutisse ja laadisin need sämplid siis rütmimasinasse, kus tekitasin neid filtrite ja helikõrguse reguleerijaga moduleerides midagi meloodiasarnast. Mulle näib, et julge masinate kasutamine annab tihti orgaanilisema tulemuse kui kramplikult mingist ettekujutatud naturaalsusest kinnihoidmine.

Meisterjaani uut plaati saab hankida ja kuulata siit.